Eestlaste liigse alkoholitarbimise juuri on otsitud kord depressiivses kaamoseperioodis, siis jälle meile loomuomases antisotsiaalses hoiakus, kuid tihtipeale on tegemist hoopis lastetoast kaasa saadud pärandiga.

Alkoholitööstuse hammasrattad töötavad niiehknaa täisvõimsusel. Nende mõju tarbimisharjumustele on aga nihutatav. Illustratsioon: Jost Ammani graveering 16. sajandist.

Alkohol on viimaste aastatega muutunud üha populaarsemaks vestlusteemaks nii meedias kui igapäevaelus ning samal ajal on alkoholiteemaline diskussioon arenenud argumenteeritumaks ja täiskasvanulikumaks. Vähem on kuulda varasemalt levinud jonnimist, et eestlased on alati kõva joogirahvas olnud ja et ilma alkoholita õiget pidu ei ole. Rohkem mõeldakse sellele, kuidas kujundada eestlaste praeguseid joomisharjumusi tervislikumaks ja kultuursemaks. Kultuur on kompleksne, aja jooksul mitmete tegurite toimel arenenud käitumiste kogum, mille muutumine ja muutmine on võimalik. Sama kehtib ka alkoholikultuuri kohta. Mitmed tegurid nagu alkoholireklaam, hind ja kättesaadavus on miski, mille kaudu meie riigijuhid saaksid kaasa aidata inimeste käitumise muutmisele. Meie valitsus on jõudnud samale järeldusele ning astunud esimesed tagasihoidlikud sammud tervema Eesti poole. Kuid ka meil endal on oluline roll Eesti joomiskultuuri parandamisel.

Käesoleva sajandi eestlaste alkoholitarbimise kultuuri iseloomustab lühikese ajaga suure koguse alkoholi joomine ehk nii-öelda binge drinking, mille eesmärgiks on saavutada kiirelt arvestatav joobeaste. Alkohol on odav ja lihtsalt kättesaadav abimees lõõgastumiseks ning aitab vähem muretseda selle üle, mida teised meist arvavad. Vägijoogita ei suudaks valdav osa Eesti meestest oma tundeid ja mõtteid vabalt väljendada ning Eesti iive kahaneks kiiremas tempos. Taolise kultuuri tõttu on alkohol Eesti ühiskonnale üpriski kulukas lõbu, põhjustades suurt majanduslikku kahju ning olles ka peamine põhjus, miks mehed Eestis naistest keskmiselt 10 aastat varem surevad.[1] Rääkides kultuursest alkoholitarbimisest, tuuakse üldjuhul näiteks Vahemere-äärseid riike nagu Itaalia, Kreeka ja Prantsusmaa, kus lahja alkohol on mõeldud peamiselt toidu kõrvale nautimiseks. Purju joomine on nendes riikides üldjuhul taunitav ning lähedaste ja sõprade poolt purjus inimeste korralekutsumine tavapärane praktika. Sellise tarbimismustri puhul on alkoholitarbimise ja vägivalla seosed nõrgad ning alkoholist tingitud ühiskonna kahjud ka oluliselt väiksemad.

Eelmisel sajandil ilmus antropoloogide C. MacAndrew ja R. B. Edgertoni sulest kirjatükk nimega „Drunken Comportment: A Social Explanation”[2], mille tulemused muutsid arusaama alkoholi toimest. Antud teadustöö olulisemaks avastuseks oli see, et Euroopa võib alkoholitarbimise kultuuri põhjal jagada laias laastus kaheks: Põhja-Euroopas on alkoholi tarbimine seotud valdavalt agressiivse ja antisotsiaalse käitumisega, samal ajal kui Lõuna-Euroopas käituvad joobes inimesed sõbralikult ja sotsiaalselt. Kui varasemalt kirjutati agressiivsus ning jobuna käitumine peamiselt etanooli farmakoloogilisele toimele, siis uuringutes on jõutud järeldusele, et lisaks alkoholi toimele ajule, mõjutavad meie käitumist ka ühiskonnas levinud normid ja ootused joobes olekule. Kui Eestis on tavaline nähtus see, et juua täis mehed kipuvad rusikaid käiku laskma, siis Vahemere ääres joogiste meeste käitumine suuresti ei muutu. See seletab ka näiteks seda, miks on Euroopas lõuna poole minnes lubatud sõita üha suurema promilliga. MacAndrew ja Edgerton täheldasid ka seda, et aeg-ajalt toimuvad mingitel põhjustel alkoholitarbimise kultuuris nihked, mis annab lootust, et kultuuri on võimalik ka sihilikult muutustele suunata. Palju keerulisem küsimus on aga „kuidas”?

Eelpool mainitud uuringu üheks juhtmõtteks on see, et alkoholijoobes käitumine nagu ka muudes situatsioonides käitumine on õpitud teisi inimesi imiteerides. Juba maast madalast näevad lapsed, millistel puhkudel ja millist alkohoolset jooki tarbida ning kuidas joomine inimeste käitumist muudab. Nii mõnelgi meist meenub lapsepõlvest mõne vanema sugulase juubelipidu, kus täiskasvanud tarbisid rohkelt mingit erilist „jooki”, mis inimesed üldjuhul ülemeelikuks ja jutukaks, kuid mõne üksiku onu ka kurjaks muutis. Nii tekib juba noores eas tunnetus, et alkoholil on meie ühiskonnas eriline roll täita. Vanemad, kes räägivad lastele sellest, et alkohol on halb ja põhjustab surma, kuid samal ajal tarbivad seda koduses keskkonnas regulaarselt ja rohkelt, saadavad lastele segaseid signaale ning vähendavad enda autoriteeti. Kuigi vanemate alkoholijoomise harjumustest olulisem on vanemate ja laste omavahelised suhted ning kasvatusstiil, võib vanemate alkoholilembus suurendada laste alkoholitarbimist.[3] Eesti olukord teeb siinkohal veidi murelikuks, sest 2014. aastal Tervise Arengu Instituudi tehtud küsitlusest selgus, et kolmandik Eesti 11-15-aastastest kooliõpilastest on mingil ajahetkel soovinud, et vanem lõpetaks alkoholi tarbimise ning viiendik vastanutest arvab, et vähemalt ühel vanemal võib olla alkoholiprobleem.[4]

On levinud arvamus, et kui lapsed saavad oma esimese sõõmu alkoholi vanematelt kodus, õpetab see neid vastutustundlikult jooma ja ennetab tulevasi sõltuvusprobleeme. Kuna mingil ajahetkel hakkavad kõik noored nagunii alkoholi tarbima, siis miks mitte alustada sellega turvaliste koduseinte vahel. Mitmed kohortuuringud on näidanud, et pea pooltel juhtudel olid lapsevanemad need, kes oma alaealisele lapsele alkoholi proovida andsid. Intuitiivselt tundub see õige, kuid mitmed teadusuuringud seda veendumust ei kinnita. Vastupidi – on leitud, et need lapsed, kes saavad alkoholi peamiselt oma vanematelt, tarbivad tulevikus suurema tõenäosusega rohkem alkoholi kui need lapsed, kelle vanemad enne täisealiseks saamist üldse alkoholi ei paku.[5] Alkoholi pakkumisega annab vanem signaali, et eeldab noorelt alkoholi tarbimist ning kiidab selle heaks ka väljaspool kodu. Lapsevanemate üheks olulisemaks eesmärgiks võiks olla hoopis oma laste alkoholiproovimise võimalikult hilisesse ikka lükkamine, et arenev aju saaks oma täieliku potentsiaalini areneda ning väheneks risk alkoholisõltuvuse tekkeks.[6]

Paljudel vanematel puudub seisukoht, mida ja kuidas oma lapsele alkoholist rääkida. Paralleele võib tuua seksiga, mille puhul usutakse, et kui lastele seksist rääkida, siis hakkavad nad selle tagajärjel seksiorgiaid pidama. See on aga järjekordne müüt. Tagajärjeks on hoopis olukord, kus vanemad loobuvad lapsega niivõrd tähtsal teemal rääkimast, andes vabad käed alkoholitööstusele uute tarbijate kasvatamiseks. Laps on aga kõige vastuvõtlikum lapsevanemate hoiakutele enne teismeea algust ehk vanuses, kus kaalutakse esmakordset alkoholi proovimist. Teismeeas muutub palju olulisemaks eakaaslaste arvamus ja käitumine. Kuigi varem arvati, et eakaaslastel on suurem mõju noore alkoholitarbimise kujundamisel, siis uuemad teadustööd väidavad, et vanemate tauniv suhtumine ja käitumine seoses alaealiste joomisega on kaitsva toimega ka hilises teismeeas.[7] Seega lasub vastutus lapse hoiakute kujundamisel eeskätt lapsevanematel.

Maailm meie ümber on kompleksne, mistõttu vajab ka alkoholiprobleem komplekset lahendust. Alkoholi kättesaadavuse vähendamine, hinna tõstmine, reklaami keelustamine ning sõltuvuse efektiivne ravi on tõenduspõhised meetmed, mis aitavad alkoholi tarbimist vähendada, kuid Soome näitel võib öelda, et ainult sellest tihtipeale ei piisa. Viimase viie aasta jooksul on Eestis toimunud mitmeid positiivseid arenguid kultuursema alkoholitarbimise poole. Meie noored proovivad alkoholi 2010. aasta statistikaga võrreldes hilisemas vanuses ning joovad end ka harvemini purju.[4] Eesti riigijuhid ja inimesed on mõistnud efektiivse alkoholipoiliitika olulisust ning astunud selle suunas esimesi samme.

Igaüks meist saab aga samuti anda oma panuse sellesse, et eestlaste alkoholitarbimine muutuks kultuursemaks. Kõigepealt võiks näiteks järgmisel korral välja minnes juua poole vähem ning soovitada sama ka oma sõpradele. Samuti on oluline hoida üleval alkoholiteemalist vestlust, et jõuaksime ühiselt järeldusele, millist alkoholikultuuri me Eestisse soovime. Viimaks soovitan kõigil lapsevanematel märgata omaenda alkoholitarbimist ning sellega kaasnevat käitumist – sel võib olla teie laste ning kogu Eesti tulevikule palju suurem mõju kui esialgu paistab.

1. „Alkoholipoliitika roheline raamat”. Sotsiaalministeerium 2013.
2. C. MacAndrew; R. B. Edgerton. „Drunken Comportment: A Social Explanation”. 1970
3. E. L. Shor. „Adolescent alcohol use: social determinants and the case for early family-centered prevention. Family-focused prevention of adolescent drinking.”. Bulletin of the New York Academy of Medicine. 1996 Winter; 73(2): 335–356.
4. K. Aasvee; J. Rahno. „Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring 2013/2014. õppeaastal”. Tervise Arengu Instituut 2015.
5. R. P. Mattick et al. „Cohort Profile: The Australian Parental Supply of Alcohol Longitudinal Study (APSALS)”. International Journal of Epidemiology. 2015 doi: 10.1093/ije/dyv051.
6. B. F. Grant, D. A. Dawson. „Age at onset of alcohol use and its association with DSM-IV alcohol abuse and dependence: results from the National Longitudinal Alcohol Epidemiologic Survey.” Journal of Substance Abuse. 1997;9:103-10.
7. M. D. Wood; J. P. Read; R. E. Mitchell; N. H. Brand. „Do Parents Still Matter? Parent and Peer Influences on Alcohol Involvement Among Recent High School Graduates.“. Pshycology of Addictive Behaviors. 2004, Vol. 18, No. 1, 19–30.


Müürilehe tegijad on lehe lugejatele head soovides otsustanud alates septembrikuust lõpetada leheveergudel alkohoolsete jookide reklaamimise. Kuna alkoholireklaam ei ole Eestis veel keelustatud, soovime selle žestiga valitsusele kindlat meelt ja julgust nimetatud seaduse vastu võtmisel, et inimesed saaksid oma tarbimisharjumusi välja kujundada alkoholitööstuse huvidest sõltumatult.