25. oktoobril lahkus meie hulgast 89-aastasena filosoof, esteetik ja kunstikriitik Arthur C. Danto. Selle sündmuse valguses ja n-ö järelhüüde asemel tuletame meelde Danto mõjukat teooriat kunsti lõpust.

Arthur Danto. Illustratsioon: Helmi Arrak

Danto mõttelugu ulatub lisaks kunstifilosoofiale ka ajaloo-, vaimu- ja tegevusfilosoofiasse ning epistemoloogiasse. Võib öelda, et kõigis neis valdkondades huvitas teda „visuaalselt eristamatute paaride” nähtus (Wittgensteini näitel: mis vahe on sellel, et ma tõstan oma käe, ning sellel, et mu käsi tõuseb?). Peale Warholi näitust oli samalaadne küsimus võimalik ka kunstimaailmas. Tsiteerin James Harvey, kommertskunstniku ja Brillo kasti algse looja ütlust tema tööandja pressiteates: „What’s one man’s box, may be another man’s art.” („Ühe mehe karp võib olla teise mehe kunst.”) Niisiis üritab Danto põhjendada Warholi, Fluxuse jt igapäevaelu nähtuste ning kunsti vaheliste piiride kaotajate töid ajal, mil Clement Greenbergi peamiselt abstraktset ekspressionismi toetav modernismiteooria, Morris Weitzi ja William Kennicki teooriapõlglikkus ning ka George Dickie institutsionaalne teooria seda ei võimaldanud.

Danto sooviks oli luua teooria, mis põhjendaks varasema kunstiajaloo taustale tuginedes nende nähtuste kuulumist kunstimaailma, kuid hõlmaks ka Giorgio Vasari kirjeldatud kunsti varasemat mimeetilist ajajärku ja modernismi. Üsnagi laiahaardelise definitsiooni esitab ta teoses „The Transfiguration of the Commonplace” („Tavalisuse muundamine”, 1981), mille peamine mõte seisneb selles, et kunstiteosel peab olema tähendus ning see peab oma tähendust kehastama. Tähtsaim osa on tõlgendusel, mis nõuab kunstiajaloo ja selle teooria tundmist, mille põhjal võib pidada mõnda igapäevaelust tuttavat asja kunstiteoseks, kuna see esitab maailma. Puhtalt visuaalse vaatlusega polnud see eristus võimalik.

Mõistagi ei lõppenud kunst produktsiooni mõttes. 1984. aastal, mil Danto avaldas oma artikli „The End of Art” („Kunsti lõpp”), asus ta paradoksaalsel kombel ajakirja The Nation kunstikriitikuks. „Kunsti lõpp” viitas eelkõige sellele, et lõppenud oli kunstiajalugu, mille protsessid ammendusid ready-made’ide ilmumisega kunstimaailma. Kunst oli saanud täielikult eneseteadlikuks. Neid protsesse ja üleminekuid kirjeldab Danto värvikalt teoses „After the End of Art” („Pärast kunsti lõppu”, 1995). Dantoga samaaegselt, kuid teisel kontinendil jõudis kunsti lõpu ideeni Hans Belting, kes ühtlasi „dateerib” kunsti alguse 15. sajandi hakule (vt Belting 1994). Kuid rohkem kui poolteist sajandit varem kuulutab kunsti lõppu Hegel, keda võib näha omamoodi kaasteelisena Danto vaadete kujunemisel. On märkimisväärne, kuidas Hegel ja Danto jõuavad väga sarnastele järeldustele seoses nii kunsti lõpu kui ka kunstikriitikaga, vaatamata sellele, et Hegel räägib kunsti lõpust oma „Vaimu fenomenoloogia” ning Schellingi romantismivaadetele vastandumise kontekstis ning Danto seoses 60ndate ready-made’idega. Ei saa eirata tõsiasja, et Hegeli-aegne kunstimaailm on Warholi töödest veel igaviku kaugusel. Kõik see viitab Hegeli teatavale prohvetlusele seoses filosoofia „võidukäiguga”.

Mõlema filosoofi „kunsti lõpu” väidetele on omistatud dramaatiline, provokatiivne foon, mis seob neid omavahel veelgi, seda enam, et kumbki ei ole seda taotlenud. Hegeli „Aufhebung” („Kunst selbst sich aufhebt”), mida on seostatud ka enesetapuga, tähendab hoopis millegi ületamist, kuid seejuures varasema säilitamist ning vajadust või püüdlust alternatiivsemate ning komplekssemate tõevormide poole võrreldes kunstiga (vt Carter 2008: 114). Danto väite „dramaatilisus” seisneb aga selles, et pärast ready-made’ide teket tuleb rääkida kunstist „peale kunsti lõppu”, mis viitab ajajärgule, mil kõik vormid on lubatud ning kõigest võib saada kunstiteos. Kuid siiski mitte kõigest. Danto teooria järgi võib kunstiteos olla tajutavalt „mis tahes objekt”, aga selle „kehastunud tähendust hõlmav” loomus ehk olemus ei saa olla „mis tahes sugune” (vt Puolakka 2005).

Danto panus esteetikasse ulatub tugevalt ka 21. sajandisse. „The Abuse of Beauty” („Ilu kuritarvitamine”, vt Danto 2003) on teos, mis annab aimu Danto seniste vaadete kohandamisest kriitikale. Seal esitab ta sisemise ja välise ilu mõisted, mis selgitavad, et kunstiteose uurimine ei kaugene teosest kui materiaalsest objektist, st ei taandu teooria uurimisele.

On fenomenaalne, et ühe kunstimaailma pöörde konstitueerijana on Danto pea elu lõpuni aktiivses diskussioonis oma loomingu kriitikute ning kommentaatoritega, jättes üsnagi kavalalt ning ohtrate kunstiloo näidete abil õiguse sageli enda poolele. Lahkumise aastal ilmus Dantolt tema loomingule tagasivaatav teos „What Art Is” („Mis kunst on”).

Belting, Hans 1994. Likeness and Presence: A History of the Image before the Era of Art. Chicago: University of Chicago Press.
Carter, Curtis L. 2008. Hegel and Danto on the End of Art. – Literary Review, No 5, lk 112–117.
Danto, Arthur C. 1995. After The End of Art: Contemporary Art and the Pale of History. Princeton: Princeton University Press.
Danto, Arthur C. 1995. Kunsti lõpp. – Looming, nr 11, lk 1537–1557.
Danto, Arthur C. 2003. The Abuse of Beauty: Aesthetics and the Concept of Art. Illinois: Carus Publishing Company.
Danto, Arthur C. 1981. The Transfiguration of the Commonplace. Cambridge–Massachusetts: Harvard University Press.
Puolakka, Kalle 2005. Playing the Game After the End of Art: Comments for Hans Maes. – Postgraduate Journal of Aesthetics, Vol 2, No 1.