„Pàl-tänava poisid”. Ferenc Molnàri „Pàl-tänava poisid” ainetel. Ungari keelest tõlkinud Julius Mark. Lavastaja Mart Koldits. Kunstnik Jaagup Roomet. Dramaturg Diana Leesalu. Liikumisjuht Märt Agu. Osades Alo Kõrve, Andero Ermel, Argo Aadli, Henrik Kalmet, Indrek Ojari, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Mart Toome, Mikk Jürjens, Märt Pius, Priit Pius, Priit Võigemast, Tõnn Lamp, Veiko Tubin. Esietendus 8. juunil 2013 Linnateatris.

8. juuni õhtul esietendus Linnateatri suvelavastus „Pál tänava poisid”. Ferenc Molnári samanimelist teost olid tõlgendamas lavastaja Mart Koldits ja kunstnik Jaagup Roomet.

Enne kui Laia tänava tüübid neljateistkümnekesi oma põrisevate ratastega lavale kruiisivad, valitseb Lavaaugu helesinise katuse all nunnu pääsukeste sädin ja suvine õhk seisab Augus vaikselt ühe koha peal. Bande rullib ülbe näoga ning lipukestega kaunistatud Harley Davidsonidel mööda lavalaudu ringi, igast poorist immitsemas testosteroon, ja kõigile on selge, kes on hoovi peremees.

Valitseb toores macho’de lahing liha lõhna, laienenud veresoonte ja paljaste torsodega. Iga dialoog kisub vägisi füüsiliseks, poolveidratesse kukepoksieksperimentidesse kuskil sõjaväedrilli ja baarikakluse vahepeal, vaheldumisi lühikeste dialoogidega, mis tüübid hetkeks maa peale tagasi toob… ja siis kipub jälle madinaks. See kõik on nii mahlakas ja paindlik, lõpuks ometi on mind vabastatud ühesuunalisest moraalist. Juttu on vähem ja madinat rohkem, aknad on lahti ja mu enda mõtetel ruumi laamendada.

Maikades meeste asemele ilmuvad skaudipluusides poisid, aga kui riided on justkui nooremaks muutunud, siis poiste mured aina suurenevad. Endised egode kähmlused asenduvad gängi jaoks eksistentsiaalsete väljakutsetega. Tagajärjed ei piirdu enam alandava märkega ühingu Mustas Raamatus. Kui vaenlased käivad sinu territooriumil ja võtavad maha su lipu, on alust täispangal sõjaks. Olgugi, et lipu sümboolika sõltub rohkem käepärastest kangastest kui ideoloogilistest valikutest, tuleb seda kaitsta surmtõsiduse ja elu hinnaga.

Joonistub välja „Pál tänava poistele” omane täiskasvanulik tõsidus, millega poisid oma väljamõeldud (lapsikute) reeglite sees mängivad. Üks mäng võidetud, avastavad enda ümbert veel suurema ja tähtsama mängu, mille sees see esimene mänguväljak nüüd nii väike tundub. Väike poiss ei näe seda väljakut enda ümber, mida suur mees näeb. Ja too suur mees ei näe nii suurt väljakut kui temast omakorda veel vanem onu. See ülim tõsidus mängimise juures on konstant ja mänguväljaku suurus muutuja. Mida vaenlaste kambaliider Feri Ats lipu varastamisel ette ei saanud näha, oli selle väikese lipuvarastamismängu paisumist elu ja surma piirini.

Lavastusele oli omapärane nimetute tegelaste rohkus. Neil kõigil oli küll oma roll ja funktsioon, aga summaarne karakter kambana oli tähtsamal kohal kui tegelased eraldiseisvalt. Kusjuures ühe kamba juht mängis paralleelselt teise kamba liiget ja vastupidi. Identiteedimuutus seisnes sinise särgi vahetamises punase helkurvesti vastu. Liider ja kostüüm muutus, laval toimus sõdimine, aga kui kaklusele faktiliselt otsa vaadata, siis sõditi iseenda vastu.

Ühte vähestest nimega tegelastest, Nemecseki mängis väga kaasahaaravalt Mikk Jürjens. Ehkki nähtu kõige kõrgemate panustega mängija oli tema poolt publikule tõeliselt ilmekalt välja joonistatud, hakkasin loo edenedes igatsema alguses lubatud abstraktsemat tralli. Ühest hetkest jäi lavalisi eksperimente aina vähemaks ja jutustus, kuigi ilmekalt esitatud, muutus üha tihedamaks. Ennast mängurelvadega viimse rakukestani õhku täis puhunud geneerilised macho’d, kes liiguvad kord aegluubis ja kord räägivad Hollywoodi treileri intonatsiooniga, asenduvad vaikselt klišeedega – valges ülikonnas ja geelisoenguga „ärimehega” või siis pudelipõhjadega õpetajaga (ehkki Argo Aadli ajas naerma). Mõlemad olid stereotüübid, aga kui esimene jättis lahtised otsad minu kätte, siis teist pilti on juba nii palju nähtud ja selle tegelase funktsioon esimesest pilgust selge.

Läbivalt nupukate lahenduste eest lähevad kiidusõnad kunstnik Jaagup Roometile. Siinses tekstis kasutatud visuaalid on pärit Ebay müügiartiklitest ja illustreerivad kõigile teada-tuntud argiesemeid, mis lavastuses väga olulise rolli olid saanud. Kui mõned parukad ja klassikalisemad teatrikostüümid välja arvata, oli etenduse visuaalne külg üles ehitatud DIY-elementidele, mis kõigile meile lihtsasti kättesaadavad. Ready-made esemete kasutamine, kunstlilled ja kipsist aialoomad tõstsid selgelt esile selle loo pseudotõsiduse. Kui lavastuse rekvisiite on võimalik K-Rautast lihtlabase raha eest osta, siis näitlejate ja lavastaja töö küündivad sellest kõigest võrratult kõrgemale.

Võrreldes mustast teibist rebitud naiiv-geniaalsete vuntside ja monokulmudega, mis nii hea kergusega poiste-versus-meeste nupule vajutasid, ja vetsupaberirulliga megafoni asemel, ilmus etenduse arenedes lavale üha rohkem kostüümidraamat, arst sai selga päris arstikitli ja rätsep oma kohustusliku mõõdulindi. Natuke hakkas kahju, et seda argiesemete karikatuuridega alustatud mängu päris lõpuni ei mängitud – mina publikus küll koguaeg ootan, et minu mänguvõimet rohkem ära kasutataks. See lavateos oli nii nauditavate detailidega, ent justkui oleks keegi manitsev onu vahepeal näpuga vibutanud ja käskinud korralikumalt käituda.

Üks nauditavamaid lavastusi, mida pikal ajal näinud olen; ma tahaksin lihtsalt oma tagasihoidliku arvamusega kiita kõiki neid lahtisi otsi ja värvikaid liialdusi, mida publikule usaldati, ja et neid aina rohkem näha lubataks.