Kas kolm lavastajat ühe lavastuse kallal keedavad head suppi? Aga kui nad on veel ka erinevast rahvusest? Kas see tähendab teineteise täiendamist või näritakse üksteisel juba prooviprotsessi käigus hing seest?

Eesti, Leedu ja USA kohtuvad Von Krahli teatris. Õigupoolest tähendab see seda, et selles teatris on koha sisse võtnud kolmepäine sõbralik lohe eestlanna Marit Sirgmetsa, ameeriklase Robert M. Johansoni ja leedulanna Simona Biekšaite kujul. Just need kolm noort inimest toovad Von Krahli trupiga välja lavastuse „Life Is Very Hard”.

Foto: Renee Altrov

Kuigi kolm lavastajat teevad tööd Von Krahlis, kohtun nendega hoopis ühes teises teatris, nimelt NO99-s. Marit, Rob ja Simona plaanivad vaadata Juhan Ulfsaki ja Taavi Eelmaa lavastust „Kadunud sõbra juhtum”. Kohvikus on pandud püsti lava ja mõned neiud laulavad seal Amy Winehouse’i laule. Lavastajad ümisevad automaatselt kaasa.

Kuidas te üksteist teate ja miks te üldse sellise külmaga Eestisse olete tulnud?

Robert M. Johanson: Tegin mõne aja eest lavastust, kus Marit oli näitleja ja Simona kunstnik. Nendega oli nii hea koostööd teha, nii et kui nad mulle koostööettepaneku tegid ja ma avastasin, et mul on festivalituuridest paus, siis võtsin selle vastu.

Simona Biekšaite: Me käisime Maritiga samas koolis, Norra teatriakadeemias, ja elasime kolm aastat sisuliselt koos.

Kaks loomingulist inimest koos elamas… Ja te ei vihkagi veel teineteist?

Marit Sirgmets: Oo, me vaidlesime väga palju, aga tead, see on meie töömeetod. Me karjume teineteise peale, aga teame juba tüli ajal, et see on tegelikult produktiivne. Näiteks oli meil seda lavastust plaanides vaidlus parukatest tehtud aluspesu üle. Me lõime kumbki oma versiooni ja ei olnud teineteise pakutud variantidega üldse rahul. Mina teatasin Simonale, et ärgu bitšigu.

S.B.: Mina leidsin, et Marit ajab oma asja, ilma et ta üldse korrakski kuulaks, mida ma räägin. Nojah, lõpuks ei läinud kasutusse küll kumbki aluspesuversioon…

M.S.: See, et sa julged vaidluste või suisa tülideni välja minna, on tegelikult hea. See tähendab, et me usaldame teineteist piisavalt ja tuleme sellest kõigest alati välja nii, et see annab midagi uut, mitte ei võta.

S.B.: Me püüame hoiduda solvangutest isiklikul tasandil, pigem käivad tülid konkreetse teema ümber. Kokkuvõttes oleme me ikkagi head sõbrad ja teineteise hoolikas kuulamine on väga oluline.

R.J.: Ja minul polnud kogu selle aja vältel õrna aimugi, et midagi sellist toimus. Kuulsin sellest alles hiljem.

Simona, lavastuses „Life Is Very Hard” osaled sa lavastajana, aga tegelikult oled hoopis stsenograafitaustaga?

S.B.: Jaa, ja see taust ongi siin kasulik. Mul on tänu sellele laval toimuva osas hoopis teistsugune vaatenurk. Ma vaatan rohkem, kuidas laval toimuv välja näeb, kuidas näitlejad lava täidavad. Tegelikult huvitavad mind stsenograafia kõrval ka dramaturgia, tööprotsessid ja kontseptsioonid. Ma näen teatrit kui terviklikku kunstivormi ja avastasin ühel hetkel, et ma ei suuda inimestega täielikult suhestuda ja ideid jagada, kui täidan vaid lavakunstniku osa. Parimad ideed tekivad ühistöö käigus.

Rob, mis on sinu osa selles lavastuses?

R.J.: Haha, mis on minu osa… Selles tükis olen üks lavastajatest. Tulen aga Nature Theatre of Oklahomast, kus tegutsen näitleja, muusiku ja heliloojana.

M.S.: Nature Theater of Oklahomast tulebki mõte kasutada eelnevalt salvestatud teksti ja seda hiljem näitlejatele iPodide kaudu lavastuse ajal ette mängida.

R.J.: Tekst on pärit näitlejatega suvel tehtud intervjuudest. Osa tekstidest on eesti keelde tõlgitud, aga selle käigus on säilitatud kõik öö-d, ää-d ja khm-id. Kui need nüüd uuesti laval ette kanda, siis muutub see mõneti absurdseks – väljendid kõlavad suuremalt, kui need loomulikult kõneledes oleksid.

Loen pidevalt teatrite kodulehekülgedelt, et see või teine lavastus on elust ja inimestest meie ümber. Isegi teie lavastuse esimene tutvustus, mis minuni jõudis, oli midagi taolist. Aga see kehtib ju nii umbes iga lavastuse kohta. Äkki te ikka oskate nüüd kuidagi ühe lausega sõnastada, millest teie lavastus ikkagi on?

R.J.: (Itsitab uskumatult) Ühe lausega… Lavastus on sellest, kui imelikud me oleme; kui imelik on olla inimene; kui imelik on inimestevaheline suhtlus. Sa kuuled ju praegu, kuidas ma tegelikult kogu aeg aatan ja eetan. Muide, sellistest veidrustest suhtlemises sünnib lavale palju koomikat. Mõtle juba kas või sellele, et ma tulin siia USAst, täiesti teisest keskkonnast, ja nüüd pidid kõik need näitlejad hakkama minuga inglise keeles rääkima. See ei ole ju nende emakeel, nende väljenduslaad on seetõttu hoopis teine.

M.S.: Laval on väike grupp inimesi, kelle tegevusse sekkub mingi väline maailm. See ei pea olema tingimata USA, see on pigem midagi abstraktset ja neist suuremat.

R.J.: Muide, Euroopa inglise keel on ju äärmiselt huvitav. See, kuidas näiteks Marit ja Simona kasutavad suhtlemiseks inglise keelt, kuigi see ei ole kummagi emakeel. Sellise suhtlemise puhul võtab mõtteni jõudmine rohkem aega.

Kui sa nüüd nii ütled, siis mulle tundub, et see võib ka vastupidi olla. Kui inglise keel ei ole minu emakeel, siis äkki ma ei tunne ennast piisavalt mugavalt, et mingisuguse sõnadehäguga vaeva näha, ja jõuan kiiremini selleni, mida ma öelda tahan?

R.J.: Sõnade hulga puhul võib-olla jõuadki, aga tead, nende väljaütlemine võtab füüsiliselt ikkagi kauem aega. Aga pigem vist on ikkagi nii, et mina võin sõnastada oma mõtted vajaduse korral viie sõnaga, kui keegi teine siit jõuab selleni hoopis viie lausega.

M.S.: Mind huvitab küll ka keeleline pool, aga veel huvitavamad on minu jaoks erinevad liinid – laval on üheaegselt tekst ja füüsilise liikumise näol toimuvad sündmused, aga need ei ole omavahel seotud. Kui ma ise teatris käin, siis ma tegelikult teksti sageli eriti ei jälgi. Ma vaatan, mida näitlejad teevad – milline on nende liikumine, kehakeel. Need erinevad tasandid, mida me nüüd kasutame, ei jää siiski eraldiseisvaks. Selles mõttes, et need tekitavad resonantsi. Kõigi nende tasandite vahepealsel alal on mingi koht, kus sünnivad uued tähendused, mingi uus väärtus ja energia.

S.B.: Kogu nende tekst tuleb neilt endilt ja nad toovad kõik oma mõtted kõnes lavale. Igal sekundil esitlevad nad oma kohalolu siin ja praegu kõikmõeldavatel viisidel.

Kuidas te näitlejatega läbi saate? Tulevad kaks noort tüdrukut ja üks mees kuskilt USAst ja hakkavad muudkui suuniseid jagama…

R.J.: Näitlejad on suurepärased, nad mõtlevad tohutult kaasa.

M.S.: Nad on usaldavad näitlejad, nad ei istu kuskil nurgas ega oota lihtsalt, mis saama hakkab.

S.B.: Näitlejatelt tuleb palju ideid, mida me lõpuks ka lavastuses kasutame.

M.S.: Näiteks Erkil ja Tiinal on ühtlasi lavastajavaistu. Kui nemad millestki vaimustuvad, siis see mõjutab ka teisi näitlejaid.

R.J.: Mina ja Marit oleme ühtlasi näitlejad, me oskame asju sellest seisukohast lähtuvalt vaadata.

M.S.: Täna, kui me orgiastseeni tegime…

Hoiate ikka Von Krahli stereotüüpe elus? Alastiolek ja orgiad ja oksendamine?

R.J.: Mina paraku ei tea, mis need siinsed stereotüübid on, ma lihtsalt tegelen materjaliga.

M.S.: Kokkuvõttes ei ole oluline, milliseid füüsilisi vahendeid me tulemuseni jõudmiseks kasutame. Oluline on see, et me saaksime kätte tugevad kujundid ja need tähendustasandid, mida me vajame.

S.B.: Me seame selle lavastuse tarbeks enesele ise piire ja vajaduse korral astume neist üle. Siinsed näitlejad on kõik kogenud ja julgevad riskida.

Kas näitlejad suhtlevad publikuga?

M.S.: See ei ole interaktiivne lavastus. Näitlejad suhtlevad publikuga ja publikul on võimalus sekkuda, aga see ei ole lavastuse osa ega eeldus.

R.J.: Mul on kunagi olnud roll, kus mul on samamoodi iPod kõrvas, mis tähendab, et ma pean jätkama oma tekstiga just selles rütmis, kuidas see mulle ette mängitakse. Aga ühel hetkel pidin publikule küsimusi esitama ja mõnikord nad vastasid. Pidin leidma võimaluse, kuidas nendega suhelda.

Kuidas see iPodide asi nüüd ikkagi toimib?

R.J.: Suvel tehtud ingliskeelsed audiointervjuud said paberile pandud ja seejärel uuesti eesti keelde tõlgitud. Näitleja kuuleb lavastuse ajal õigupoolest iseenese häält ja hoiab täpselt seda rütmi, mis seal tekstis on. See on muide äärmiselt raske tekst, mida õppida. Sellised tekstiosad nagu „ee… khm… ee… minu ema…”. Ja kõik peab olema lõpuks kuulda.

S.B.: Näitlejatel on sama tekst, mida nad alguses spontaanse intervjuu käigus rääkisid, aga puudub see emotsioon, millega seda esialgu öeldi. Neid kokutamisi koheldakse nüüd nagu sõnu, need saavad hoopis teistsuguse tooni.

Kuulge, aga lavastuse pealkiri on „Elu on väga raske”. Kui raske see teil täpselt on?

M.S.: Küsisin kunagi oma õelt, kuidas ta elu läheb. Ta ütles, et elu on väga raske, aga järgmisel nädalal läheb paremini. Sealt see pealkiri alguse sai.

S.B.: Ja selle lavastuse ettevalmistamine teeb ilmselgelt meie elu raskeks. Me saame nii vähe magada ja peame veel omavahel vaidlema…

M.S.: No näitlejatel on ka ikka väga raske.

„Life Is Very Hard”
Lavastajad ja dramaturgid: Robert M. Johanson (USA, Nature Theater of Oklahoma), Marit Sirgmets (Eesti, Guts United) ja Simona Biekšaite (Leedu, Guts United)
Kunstnik: Simona Biekšaite
Näitlejad: Tiina Tauraite, Erki Laur, Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Liis Lindmaa, Loore Martma, Tõnis Niinemets, Ivo Reinok ja Ragne Veensalu

Esietendus 15. veebruaril 2014 Von Krahli teatris