Kuidas on Tallinna 21. Kool, šamaan, üks USA koolibänd, Charles Bradley, Apelsin ja idablokk mänginud rolli musta muusika geeni kirjutamisel eesti esimese ehtsa funk-bändi DNAsse.

Foto: Tõnu Tunnel

Päikselisel kevadõhtul astume, teadmata, kuhu täpselt minna, Tallinna Telliskivi kvartali hoonesse. Võin siiski mureta olla, sest läbi seinte kaikuv bassiliin näitab suuna kätte. Jõuame proovikasse, kus puitpõrand, vana klaver ja katkise trummitaldriku postament retrohõngu sisendavad. Minu ja fotograaf Tõnu tulemisest end segada laskmata arutab bändi juht ja õpetaja Martin Laksberg midagi kitarrist Jürgen Kütneriga; tavapäraselt klahvide, kitarrisoolode ja lehmakella eest vastutav Kristen Kütner istub proovist puuduva Caspari asemel trummide taga. Bändi vokalist ja kongamängija Robert Linna tuleb kohale ainult intervjuuks, sest tema teisel bändil Elephants From Neptune’il on parasjagu pooleli uue plaadi lindistamine.

Jalad on mõeldud keerutamiseks

Vestlus toimub paar päeva pärast seda, kui Lexsoul Dancemachine’i esinemas näen. Seesama hingele mõjuv fundamentaalne bassiliin kandis rahvast Jive Turkey nimelisel peol, kus mehi enne lavalt minema ei lastud, kui kolm lisalugu said mängitud. Oma debüüdi tegi verivärske funk-bänd eelmise aasta 29. detsembri õhtul Erinevate Tubade Klubis. „See oli ühtlasi ka esimene kord,” ütleb Jürgen naljatamisi, „kus mina kui progeroki inimene nägin, et lava ees on naised!” Kõik liikmed naeravad heakskiitvalt, kuid meenutavad, et tol korral mindi esinema, teadmata, mis reaktsioon publikult tuleb. Kui kontsert läbi sai, siis „mitte ei tundunud, et asi läks peale, vaid polnud inimest, kes poleks tantsinud”. Martini sõnad resoneeruvad hästi minu muljetega Protesti laivist, kus ülikondades muusikud toa higist ja glamuurist tihkeks kütsid. Funk’i-fanaatikuna tekkis tunne, et see on „nagu päris”. Nagu Breakestra USAs või The Quantic Soul Orchestra UKs, on Eestiski tekkinud „70ndate jäseme pikendus, et tänapäeva liikuda”. Martin lisab sellele määratlusele: „Inspiratsiooni tuleb sellest ajastust muidugi, aga üleliia ei tasu muretseda, sest mitte keegi ei kõla täpselt nii, nagu keegi teine on kunagi kõlanud. Lihtsalt ‒ on aeg, et Eestis hakataks ka päris tantsumussi tegema.” Robi selgitab: „Parimad asjad ei tohiks piirduda sellega, et neid identifitseeritakse mingi ajastu järgi. Mida parem bänd või stiil, seda ajatum ta on.” Neid sõnu kinnitav tagasiside kõlab läbi linna mitte ainuüksi funk’i fännidelt, vaid kõige erisugusemate žanrite armastajatelt – lõpuks ometi teeb keegi s e l l i s t muusikat.

Kas Eestis polegi siis varem ehtsat funk’i tehtud?

Tundub, et päris sellises võtmes pole Eestis tõesti varem bändi tehtud. „Funk’i maailmapildis on minu jaoks kaks mootorit,” ütleb Robi. „Üks on loomulikult USA, kus see värk on sündinud, ja teine idablokk.” Raudse eesriide vahelt just palju musta muusikat läbi ei tunginud, kuid selle põhjal, mis siia jõudis, aimati järgi rütme ja tehti hästi kõige sürrima vindiga asju. Kamba peale tuletatakse meelde, et sarnast asja viljelesid Eestis natuke Teravik ja Psühho, Fixil on paar lugu. Radar oli ka ju funky. Meenuvad konkreetsed nimed: Apelsini „Juhtum”, „Sein on ees”, Vitamiini kaver Stanley Clarke’i loost, Uue Generatsiooni „Juhuslik tutvus” ja 2002. aastal Umblu välja antud kogumik „Back in the ESSR”, kuhu Raul Saaremets koondas vahemikus 1966–82 sündinud pärlid. „No üksikud palad olid jah. Nendest on kuulda läbi ikkagi fusion’it ja enamasti olid need rohkem rokimõjutustega,” möönab Martin, „ehitatud üles nagu progelood, sellist transsi viivat rütmivärki polnud.”

Ookeanitagune inspiratsioon

Nüüd, mil infokanalid on valla, käib mõjutajaid läbi nii palju, et neid ei taheta naljalt nimetada. Pinnin välja, et Martini kui bassimängija üks hetkelemmikuid on selles kontekstis Bosco Mann, Sharon Jones and the Dap-Kingsi bändiliider. Kristen nimetab The Metersit ja Lafayette Afro Rock Bandi. „Minu mõjutused said alguse fusion’i teemadest,” ütleb Robi, „Mahavishnu Orchestra, George Duke, The Budos Band. Jõhkralt meeldivad praegu Daptone Recordsi tüübid. Charles Bradley, üks vana päss, kelle nad tänavalt üles korjasid. Debüütalbum tuli siis, kui ta umbes 60 oli. Muidu töötas mees väikestes baarides James Browni imiteerijana. Lõpuks hakkas enda rida ajama ja nüüd teeb väga kaifi asja.” Laksberg tuletab meelde Conrad Johnsoni juhitud USA keskkooliorkestrit Kashmere Stage Band, millest valminud dokkfilm „Thunder Soul” paistab olevat ka teistel hinge pugenud. Pärast filmi vaatamist taban end mõttelt, et Johnsoni aated kumavad läbi ka Martini jutust.

„Tiks on kogu aeg sees!”

Lexsouli valemi väljaselgitamiseks uurin esmalt, mis meestele ei meeldi. „See, kui muusikal pole mune,” tulistab Laksberg. Kõik nõustuvad, et akadeemiline lörin ja poosetamine neile ei istu. „Kui pannakse mingid värvilised afroparukad pähe, kostüümid selga ja see siis justkui tähendabki, et tehakse 70ndate muusikat. See on pilkamine,” arvab Robi, kes lähtubki loomingus pigem sellest, mida mitte teha. „Muusika ei või olla liiga keeruline, liiga huinamuina, ja seal ei tohi olla mingit prillidega 70-aastast tüüpi, kes fusion-soolosid ludistab,” nõustub Martin. „Ainuõige on funk’i puhul see, kui bassimees ise lugusid kirjutab,” selgitab Jürgen. „Laksu mõtleb trummi- ja kidrapartiid kõik ise välja. Ainult Robi teeb eraldi tööd ja Kristen ka. Mina olen lihtsalt masin, Caspar samamoodi.”

Nagu nimigi ütleb, siis ongi masinaks olemine üks bändi eesmärke. „Tiks on kogu aeg sees,” ütleb Kristen. Tema oli ka see, kes esinemisel heas mõttes loco’ks läks ja tõelisest dionüüsilisest energiast kantud fusion-kidrasoolo ette tulistas. Martin selgitab: „Põhiline on, et oleks stabiilne gruuv, mis transsi viiks. Korduvust peab olema. Peaasi, et keegi ludistama ei hakka, ja kui hakkab, siis hästi konkreetselt. Piinlikult hea kokkumäng on samuti oluline.” „Kõik instrumendid, sh laulja, võtavad rütmilisuse poosi,” ütleb Robi.

Plaadimängijate taga lasevad nii Linna kui Laksberg nõelal joosta eelkõige disko, funk’i ja soul’i radadel. „Ma arvan, et oleme piisavalt funk’i kuulanud, et teada, kuidas see meie arust kõlama peaks,” sõnab Robi. „Kogemustega tuleb retseptitaju.” Ja sellest retseptist leiame nii mõndagi kaasakiskuvat. „Beef Grinder” on oma nime vääriliselt tüüne 4/4 disko-funk’i astumine, samas kui spektrumi teisest otsast leiame lembed palad „In Your Arms” ja „Goodbye.” Viimane, sätitud sobivalt esinemiskava lõpuossa, on Laksbergi meelest tänu oma dünaamilisele pingele seni kõige paremini peale läinud. Kristen nõustub: „See tekitab sellise atmosfääri, et kui Robi hakkab falsetiga laulma, siis tüdrukud…” (Kristen huilgab ja plaksutab, ilmestamaks, kui pöördesse see rahva ajab.) „Selles mõttes ei olegi Lexsoul lihtsalt funk,” tõdeb Laksberg. „Seal sees on tantsumõjutused, disko, minult broken beat ja isegi house. Ainult elektroonikat ei ole, peale selle juustu (viitab Kristeni sünteka peale).” Robi haarab sellest kinni: „Ma olen alati tahtnud teha träna ilma elektroonikata!” Martin: „See ongi funk!”

„Igav ei tohi olla,” leiab Robi. „Kui ma Jürgeniga seda The Doorsi värki (The Doorsi tribuutbänd Texas Radio and the Big Beat tähistas Jim Morrisoni 70. sünniaastapäeva spetsiaalselt selleks puhuks kokku pandud kavaga – toim.) tegin, käis nendega üks šamaan kaasas (hiljem selgub, et see mees on indiaanlaste juures õppinud Errol Vares, kes on aidanud tribuutkollektiiviga enne esinemisi Jim Morrisoni vaimu välja kutsuda). Istusin tagapool, ootasin oma lugusid, ja siis ta rääkis mulle: „Kui sa ei laula südamest, siis ei jõua see ka inimestele südamesse. Nii lihtne ongi. Kui mul on endal äge, siis on ka publikul äge.”

Universum kobestab pinda

Asudes uurima lähemalt Lexsoul Dancemachine’i tekkelugu, vastab Laksberg: „See idee on kümme aastat vana, aga eks kõik on elus kättevõtmise asi. Septembris mõtlesin, et nüüd on aeg küps. Kuna mul polnud enam ühtegi aktiivset bändi, sain selle vaba aja ära kasutada. Esimesed kümme lugu kirjutasin paari nädalaga, ülejäänud hakkasid vaikselt tilkuma.” Uurin sõnade autorilt, kuidas tema tööga on ‒ kas erinevatesse projektidesse panustamine konflikti ei tekita? „Olen ajapikku aru saanud, et ma ei ole see tüüp, kes sõidab linnast minema, et rahulikult istuda ja näiteks sõnu mõelda,” selgitab Robi. „Minu puhul töötab see nii, et mida rohkem ma mussiga tegelen, seda rohkem ma loon.” (Kaaslastelt tulevad heakskiitvad hõiked. Kristen on tegev Progressi eestvedajana, Caspar mängib lisaks State of Zoe’s ja Jürgen The Doorsi tribuutbändis). Kristen mõlgutab mõtet, et tegelikult on nad jõudnud ringiga tagasi sinna, kust alustasid. „Me tegime ju Jürgeniga keskkoolis bändi nimega Funktion,” meenutab Martin, „…see oli kohutav muidugi.” Robi muheleb: „Põhimõtteliselt teete ikka koolibändi edasi.” Tuleb välja, et peale Caspari on kõik Tallinna 21. Kooli poisid, ja tõdetakse, et see on muusikute poolest üldse päris viljakas olnud: Maarja-Liis Ilus, Piret Järvis, Marten Kuningas… Artjom Savitski (nimi kutsub esile üleüldise muhelemise). Ka Rainer Jancis käis. Tema stuudios lindistatigi kahe päevaga esimesed Soundcloudist leitavad helinäited.

Kui Funktion tähistab kokkumängus ja pilliõppimises Laksbergi ja Jürgeni jaoks alguspunkti, on ülejäänud kaaslased üsnagi erineva muusikalise taustaga. Kuidas just selline punt kokku tuli? „Kõigepealt sai see alguse vist Intsikurmus,” meenutab Laksberg 2013. aasta augustis Lõuna-Eestis toimunud muusikafestivali. „Rasmus Lill ütles, et võta Caspar trummariks.” Martin küsis. Caspar oli nõus. Järgneski Jürgen, kes oli toimetanud Speed Kingi ja Põhja Konna liikmena varem pigem progerokiskeenel: „Alguses ma ei tahtnud, ei saanud üldse aru, mida tegema pean, aga Laksu tuli muidugi üsna sellise konkreetse sihiga, astus kindla jalaga uksest sisse.” Robi meenutab: „Keegi kuskil baaris, võis ka Rasmus olla, ütles mulle, et Laksberg ja tüübid teevad funk-bändi. Mõtlesin, et jumala huvitav kompott ju!” Hilisemal uurimisel selgub, et oligi Rasmus ‒ Martini sõber ja kaaslane kooslustes The Titles ja Kosmofon. Olgugi et too funk-bänd juba 10 aastat Laksbergi ajus kujunenud oli, aitas just tema kui hea deemon õlal seda sealt omal moel välja sikutada.

Laual The Shitheads

Nime panemine on millegi uue puhul võib-olla et kõige raskem asi ja nagu meeste tähendusrikkast pilkude vahetamisest ilmneb, polnud ka antud projekti juures midagi teisiti. Tuleb välja, et Lexsoul Dancemachine oli esimene mõte, mis pähe tuli. Siis mõeldi edasi. Järgnesid loendid nimedest, kus olid esindatud ka Black Powder ja Black Cat Rocketpack. „Ma otsisin lõpuks öösel mingeid hiina ilutulestiku nimesid välja,” meenutab Robi, „aga no kui hakkavad juba sellised asjad tulema nagu The Shitheads, siis on see ilmselge märk, et tuleb jääda esimese mõtte juurde.” „The Shitheads oli täiesti tõsiselt laual ühel hetkel,” vastab Martin mu naermise peale ja aitab seejärel lõplikku nime lahata: Lex on Laksbergi kunagi naljatamisi välja mõeldud alter ego, soul on see, mis kirjeldab muusikat, dance tegevust ja machine eesmärki, et peabki harjutama nii kaua, kuni ollakse nagu masin, mis ühes rütmis tiksub. „Või nagu Caspar pakkus,” meenutab Robi, „et seda saab lühendada LSD Machine. A noh, see on võib-olla natuke eksitav.”

Kiiremini, kaugemale, kõrgemale!

Uurin ülebaltikumilise strateegia kohta: mänedžeriplaanid, kas plaat ja puhkpillid tulevad, kuhu esinema ja mida Indiefestil näha saab. Mehed ei taha sellest kõigest eriti midagi kuulda, jäädakse marurahulikuks. „Esmane probleem on see, kust me niisuguse klahvimehe saame, kes samal ajal ka kidrasoolosid mängib. Selliseid kirsse naljalt tordi pealt ei leia,” selgitab Jürgen, kelle vend Kristen alustab suvest ajateenistust. „Lood korralikult linti, demod laiali, samal ajal uut materjali peale,” võtab Martin lühidalt tegevusplaani kokku. Esinemiste mõttes läheb kõige rohkem korda, kes kuulavad, ja mulle tuletatakse meelde, et enne kui Baltikumi üle saab võtta, peaks Tallinnast välja saama. Esineda ei taheta kaubanduskeskuse fuajees, Keskerakonna jõulupeol ega Soome laevas. Väikse mahhineerimise tagajärjel hakatakse mõtlema. Jürgen pakub: „Glastonbury!” Robi unistab Jaapanist nagu ka Martin: „Jaapanlased on täiesti funk’i-hullud ju! See oleks super. Flow’le võiks ka saada.” Kõigi meelest oleks vinüül võimas, kas või singel. 10-tolline. Punane! Kui võiks valida ükskõik kelle elavate või surnute seast, võetaks kampa vendadest stuudiomuusikud Breckerid, kelle kopsudest on välja puhutud iga kolmanda 70–90ndate hiti puhkpilliosad. Indiefesti jaoks peab Robile keebi sebima, ja naised, kes selle intro ajal ära võtaksid, Isaac Hayesi stiilis noh! Pärast aastast Balti-skeene kaardistamist veebikirja eestvedajana on mul rõõm tõdeda, et lisaks kõikvõimalikele indie ja elektroonilistele stiilidele on hakanud avanema ka musta mee kärjed. Samal ajal kui hääle on sisse saanud see toores ja kuum tantsumasin, on Tallinnas käivitunud džäss-funk’i projekt Estrada Orchestra ning teen tutvust ka Sillamäelt tuleva bändi Smoke’n’Smile’iga. „Huvitav, et eesti ja vene noored on hakanud funk’i täpselt samal ajal tegema,” mõlgutab Martin mõtet. „See on igatahes väga lahe, nagu selline ühiskonna lakmuspaber.” Uurin, kas funk’ist tihke õhk võiks aidata kaasa eristuse „eesti pidu” ja „vene pidu” kadumisele? „Lõppkokkuvõttes ei ole vahet, mis rahvusest sa oled,” leiab Robi, „kui pidu panna ja tantsida, siis on see kõige parem peomuss, mis üldse olla saab. Selles mõttes on see kindlasti ühendav jõud. Positiivne vibe!

22. mail esineb Lexsoul Dancemachine 19.–24. mail toimuval Tartu Indiefestil, kus astutakse üles The Baltic Scene’i laval Genialistide Klubis.

Koosseis:
Martin Laksberg (lugude autor, produtsent, bass)
Robert Linna (sõnade autor, vokaal, kongad)
Jürgen Kütner (kitarr)
Caspar Salo (trummid, rütmid)
Kristen Kütner (klahvid, kitarr, lehmakell)
Loodud: sügis 2013


The Baltic Scene on platvorm, mis usub Baltikumi muusikatalenti ning tutvustab, populariseerib ja edendab seda oma mitmekülgsete tegevuste kaudu nii piirkondlikult kui rahvusvaheliselt.

Otsitakse põnevaid, autentseid ja värskeid artiste ning žanritega end ei piiritleta. The Baltic Scene ootab muusikat ja kaastöid aadressile ehte@thebalticscene.eu, muud põnevad mõtted on oodatud aadressile natalie@thebalticscene.eu. Müürilehe mainumbris intervjueeris The Baltic Scene eesti esimest ehtsat funk-bändi Lexsoul Dancemachine, luges ühest kümneni Primaverale sõitvate balti artistidega ning viskas pilgu I Love You Recordsi tegemistele.