Müürilehe aprillinumbris ilmunud luuletuste autoriks on Tõnis Parksepp.

Illustratsioon: Helmi Arrak

On jutujätkuks taas punktiir,
kolm punkti kandmas pausi,
ja lauselõpu orientiir
jääb ootama aplausi.

Ei ole tulevikku,
enneminevik on
enne lihtminevikku
ja täisminevik
on täis
olnud olevikku.
Kõik sõnad kaovad ajalukku.

Aeg pöördes või käändes
näeb sõnu

düsgraafikule lehvitamas.
Reeglikuhjal olles väändes
sõna pikutab,
pääd filoloogid hellitamas.
On erand reeglis kinnistumas.

Grammatikast saab punktiirjoon
ja joone alla klausel:
Sind erandiks mu ellu toon,
kui lõpetad mu lause.


Kasvaja
Seljaajule

Kuidas ripud,
ajuripats,
hormonaalne talisman?
Lühikeseks kogu eluks
tegid,
keskmist kasvu,
mind.
Ma ei tunne alaväärsust,
tunnen alalhoidlikkust,
pikaga ei nori tüli,
vihkan karistamatust.
Jumal karistab,
kui jaksab.
Mis seal ikka jaksata?
Lurjused võiks

peajagu lühemaks
kõik kaksata.
Siis ei oleks ebaõiglust,
tõde jääks
küll kadunuks.
Inimeseks kasvamine
vargsi muutuks valutuks.


Mõeldes millestki muust
Part, part, mida sa prääksud?

Ma lugesin,
et lugeja pussitas
mind,

autorit,
ja astus minu asemele kirjutama
luuletust.
Ta oli kelleltki kuulnud,
vaevalt
et just lugenud,
et minu elu segavat kirjandusel elada;
et minu juustest surnud kõõm pudeneb kõik tekstile;
et reavahed on mind täis ja mõte katkeb poolikuks.
Ma väitnud,

et ma
tegelikult
pesen regulaarselt pead,
ent tema raius sama tõde,
minu südant veriseks.
Ma olevat siis teinud hoopis
katset
olla kiilakas,
kuid tema väitis,
et ma tehku eraelus, mis soovin.

Ma soovinud siis elada,
ilmselgelt liiga palju,
sest tema mõistis paremini,

mis on mu funktsioon.
Ta oli pannud kirja värsi,
mina pannud kaks,
ja tekkis alus süüdistuseks –
olen grafomaan!
Miks reostan valget paberit,
mis neitsilikult püha,
ning uputan ta nõnda ära
oma elu sisse.
See pole elu!
öelnud ma,
ta hästi mind ei mõistnud.
Ma kirjutanud:
Ära loe!,
ta rõõmust minestas.
Ma vedanud ta tiigi äärde,
pistnud kivid põue,
et tema mälestusest alles

haisugi ei jäänud.

Üks part seal istus laineharjal,
vaatas kõike pealt,
ma tema etteheitvat pilku
praegugi veel näen.


Klassiõhtu
Konnatiigis

Kord kohtasin ma Krulli
ja Kraavi juhendas.
Ma hädas ennast kaitsesin,
kui Tomberg küsitles.
Nii palju aega sellest möödas,
läbi, läbi, möödunud.

(Hahaa! Kui igav lugeda!)

Nüüd kohtusingi Krulliga,
kuid Tomberg juhendas
juba mõnda aega
midagi muud.
Sest Rattasepp on sündinud,
me kokku tulime,

ent Rattaseppi oli kaks,
on alles paradoks.
(Oh! Kõik see venib pikale!)

Kas rääkisin ma temaga?
Mind Velsker tervitas
ning tema kiiluvees meid nillis
vaimuoreool.
Mul Proosa elab südames,
sai luulest räägitud.
Üks Otu polnud ikka veel palataliseeritud.
(No palun! Kurat! Kaua võib?)

Ta lahkus üsna kiiresti
ja Neier tõstis pead,
et peagi Lopp läks kahvatuks
kafkalikult kaua.
Nii olin rajalt kadunud,
jutt jooksis Teedega,
mu ninasõõrmeid hellitas
kirjanduslik briis.
(Ehk viimaks jõuaks kuhugi?!)

Ma nägupidi Krulli tean,
ei vaja juhendust,
kuid enamik küsimusi
jäävad lahtiseks.
Jah, Valdre tõi küll leevendust,
ka Tammjärv vajas seda,
vaid Jürgenstein ja Vaikjärv
tunnetasid muud.
(Ah! Otsi lolli, kas leiad?)

Kord kohtan mitmeid tundmatuid,
keda ma ei tunne,
ent segadusse ajan ma
nende väiksed pead.
(Nojah.)


Võetud aega avastades

Mihkli poeg võttis
ENE kätte,
otsis teatme-
teosest vastuseid.
Kõiki sõnu polnud sisse pandud,
paljustki

siis
ju ei räägitud.
Aja
vaimsus istus kaante vahel,
leheküljed näisid lõputud,
tähenduski tundus muutvat värvi
vastavalt reavahele.
Leidus paksuks paisutatud palu,
oli peenet
elu määratlust,
tajutsentris
sõrendatud sõnum:
U i n u v m õ i s t u s v a j a k s ä r a t u s t.