Dokumentaalfilmifestival Maailmafilm, mis toimub 15.–22. märtsini Tartu Elektriteatris, on esmajoones dokumentaalsele kinokunstile ja loovdokumentalistikale pühendatud filmifestival, mille eesmärgiks on ehitada silda filmitegijate ja filmide vaatajate vahel.

Festivali põhiprogrammis linastub üle poolesaja dokumentaalfilmi kõikjalt maailmast, lisaks eriprogrammid spordifilmidest ning kaks soome-ugri temaatilist retrospektiivi.

Kaader Maailmafilmil linastuvast filmist „Po thi”

Avafilm räägib suulisest kultuuripärandist

Inimkonna kultuurilise rikkuse üheks alustalaks on suuline ja vaimne kultuuripärand. Festivali avafilm „Gesari lauliku lugu” (rež Donagh Coleman ja Lharitgso) räägib loo sellest, kuidas kirjaoskamatust Tiibeti karjusepoisist on saanud Hiina valitsuselt palka saav laulik, kes esitab nägemustena saadud värsse maailma pikimast eeposest ning on oma kogukonnas tõusnud pea pühamehe staatusse. Muus osas on 35-aastane Dawa aga nagu iga teine temaealine – huvitatud autodest, muusikast ja mõnusast perekonnaelust.

Filmide linastumise avapäeval toimub Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas metsaneenetsi suurmehele Juri Vellale (1948–2013) pühendatud filmipäev. Möödunud sügisel lahkunud Juri Vella ühendas endas põhjapõdrakasvataja, kirjaniku ja keskkonnakaitsja. Looduse ja inimese harmoonilise ühenduse eest seismine tähendas pidevat vastasseisu Venemaa naftatootjatega, mille juures õppis ta hindama hindama visuaalse meedia jõudu. Temast sai mitmete filmitegijate sõber. 15. märtsil tutvustavad oma filme Juri Vellast tema kauaaegsed sõbrad Stephan Dudeck, Olga Kornienko ja Liivo Niglas. Tehakse juttu ühest eredast isiksusest ning tema suhetest filmitegijate ja kaameratega.

Tipphetked

Maailmafilmi üheks tipphetkeks võib lugeda noore Serbia režissööri Dragan von Petrovici filmi „Dragan Wende”, mis esitab uskumatuna näiva jupikese külma sõja aegse Euroopa ajalugu, mille peakangelaseks on ekstsentriline ja räsitud bordelli uksehoidja. Balkani filmitraditsioonidele omaselt hull lugu külma sõja aegsest Berliinist, Jugoslaavia elukullide kuldsest elust ning sellest, kuidas Berliini müüri langemine sellele lõpu tegi.

Säravamate pärlite seast ei saa mainimata jätta ka filmi „24 ämbrit, 7 hiirt, 18 aastat” (rež Marius Iacob), kus kohtume söepõletajatest abielupaariga, kes on teinud oma elust ühtaegu turismiatraktsiooni ja absurditeatri. Nende vaiksesse ja isoleeritud ellu tungivad üha enam välisturistid, kes tulevad muude turismiatraktsioonide seas vaatama „tõelisi metsainimesi”. Imre ja Piroska kogu eksistents sõltubki suhtlemisest teistsuguse maailmaga ja absurdist, mida see endaga kaasa toob.

India pimedate maletajate elujõulise, kuid vähe tuntud maailma toob ekraanile Ian McDonaldi „Algoritmid”. Visionäärist juhendajast tiivustatud India poisid unistavad male maailmameistriks saamisest ning nende õpetaja omakorda sellest, et õpetada kõik pimedad lapsed malet mängima.

„Tokyo waka” on 63 minuti pikkune poeetiline filmiessee Tokyo varestest, linnaelanikest ning looduse järeleandmatust visadusest kõige ebalooduslikumas keskkonnas. Tofumüüja, kodutu naine ja budistlik preester mõtisklevad surelikkuse, linna ainevahetuse ja prügi üle, samal ajal kui nende ümber ehitavad varesed endale varastatud riidepuudest pesi, peidavad parkides toitu ja pommitavad oma lastiga õnnetuid möödakäijaid.

„Hea surm” on tundlik ja elujaatav film meie kultuuri ühest suurimast tabust – suremisest. Uurimistöö on tehtud delikaatselt, tegelaste eludesse sekkumata ja neid intervjueerimata, ilma pealelugemise ning sensatsiooni otsinguta. Nähtamatu vaatlejana viib režissöör Estephan Wagner meid päris lähedale kolmele naisele ühes Taani surijatekodus, kes peavad omaks võtma selle, mis ees seisab. Jälgides naisi nende teekonnal, oleme sügavalt kaasatud nende lugudesse üksindusest, lepituse otsimisest ja armastusest. Justkui surma dramatiseerimiseks leidub siin kohta päikeselisteks hetkedeks, mida hoolimata kõigest võib leina kõrval leida.

Uus ja vana visuaalne antropoloogia

Antropoloogilise filmi üks peamisi ülesandeid on jäädvustada muutuvas maailmas eri kultuure ja elulaade, uurida ja kaardistada sotsiaalseid protsesse emotsionaalselt mõistetaval moel. Selleaastane festival toob vaatajani nii visuaalse antropoloogia tunnustatud klassikute David McDougalli („Lossimüüri all”) ja Peter Biella („Pealik ja lõvid”) jäädvustused Radžastanist ja Tansaaniast kui ka alles filmikarjääri alustavate filmitegijate töid. Nagu igal aastal, on ka tänavu jäänud valikusõelale tugevaid filme Tromsö ülikooli tudengitelt, kes suudavad kinolina kaudu kaugeid kultuure mõistetavaks muuta. Sel aastal on nendeks Kilian Lamtur Tanlaka „Nagu üks mees” ja Konrad Piloti „Müra, mis toob raha”. Esimene näitab koolapähkli tarvitamise ühendavat jõudu Nso ühiskonnas Kamerunis, teine aga Põhja-Kamerunis Marouas tegutsevate seppade oskust muuta pealtnäha väärtusetu vanaraud kõikvõimalikeks kasulikeks kodutarveteks.

Võim ja õiglus

Maailmafilmi programmis on seekord mitmeid filme, mis käsitlevad teemaderingi: võim, vastupanu ja sotsiaalne õiglus. Igor Bezinović filmis viimase 30 aasta suurimat ja tähelepanuväärseimat Horvaatia üliõpilaste protestiaktsiooni, mis sai alguse Zagrebi ülikoolist. „Blokaad” jälgibki 34 päeva kestnud üritust seestpoolt, entusiastlikust ja elevast algusest kuni esimeste kurnatuse märkideni. Ka Luca Bellino ja Silvia Luzi „Sõja seadused” kaardistab detailselt üht jõulist protestiaktsiooni. 2009. aastal ronisid Milano viimase töötava tehase kraanade otsa 4 töölist, ähvardades tehase sulgemise korral sealt alla hüpata. Veetnud 40-kraadises temperatuuris neljal ruutmeetril kaheksa päeva, olid nad eestvõitlejad, kes kehastasid selget strateegiat ja organiseerunud armeed. Võitlus järgis sõjaseadusi – kindlaid juhiseid, mis kehtivad igasuguse vastupanu puhul.

Festivali lõpufilm, Mahdi Fleifeli „See maailm pole meie” portreteerib kolme põlvkonda Palestiina pagulasi Lõuna-Liibanonis asuvas Ain el Helwehi põgenikelaagris, kus rohkem kui 70 000 inimest elab juba üle 60 aasta koos ühel ruutkilomeetril. Lisaks ahistavatele oludele on laagri asukad sunnitud pidevalt tõendama ka oma identiteeti. Ometi on tegemist pigem nukralt humoorika ja tujutõstva filmiga lootusest lootusteta maailmas.

Festivali huvitab antropoloogiline ja analüütiline lähenemine inimestele, kultuuridele ja ühiskondadele. Programmis võib näha enam kui 50 dokumentaalfilmi kõikjalt maailmast; lisaks toimuvad eriprogrammid, näitused, töötoad ja kohtumised filmitegijatega. Iga aastaselt linastub filmide valikprogramm märtsikuus ka Eesti Televisioonis.

Kogu Maailmafilmi programmi leiad siit.

Tekst põhineb blogipostitusel, mis asub siin.