Kumu viiendal korrusel on avatud kaks kaasaegse maalikunsti näitust: Merike Estna isikunäitus „Sinine laguun” (kuraator Kati Ilves) ja rahvusvaheline grupinäitus „Mina kui maal” (kuraatorid Kati Ilves ja Merike Estna). Mõlemad näitused jäävad avatuks 2. novembrini.

Foto: Krõõt Tarkmeel

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses toimunud näituse lugemisgrupis ja tagasisides näitusele kerkis esile küsimus, miks te nimetate neid just maalikunsti näitusteks, kui väljas olevate tööde side klassikalise maalikunstiga on väga tinglik?

Näituse eesmärgiks on esitada küsimusi maalikunstile, dekonstrueerida ja rekonstrueerida maaliideed tervikuna, et näha, mis jääb alles siis, kui võtta ära mõni maali „põhiinstrumentidest”, näiteks värv või lõuend, või mängida ümber ruumipoliitilised hierarhiad. Näituse avamisel olid eksponeeritud kaks Merikese tööd, mis olid tänu efemeersele vormile ühekordsed – nimelt söödav ja joodav maal. Söödav töö koosnes kolmesajast värvilisest sefiirikorvikesest, joodav teos oli värviline kokteil. Mõlemad esitasid maalikunstile olulisi küsimusi, pakkudes mingis mõttes ka vastust. (Jah, maal saab olla tehtud ka värvilisest sefiirist!) Esmapilgul võib tõesti tunduda, et tegemist on kaasaegse kunsti näitusega, kus on esindatud mitmed meediumid, ja žanrimääratlus on seega üleliigne. Kui aga töödesse süveneda, siis ilmneb, et eksponeeritud videot ja keraamikat on võimalik lugeda samas võtmes kui maalikunsti.

Traditsiooniliselt moodustab maali objekt, millel on värvitud (maalitud) keha (tahvel, lõuend) ja mida eksponeeritakse tihti seinal või nägemiskõrgusel. Aja jooksul on selle meediumiga palju mängitud, iga 20. sajandi käsitlus on lisanud oma kihistuse, ja jätkuvalt pole traditsiooniline maal kuhugi kadunud või maalikunst ise hääbunud. Meid huvitaski seda näituseprojekti tehes, kuidas on kujunenud hierarhiad visuaalkultuuris ja kuidas on võimalik maalikunsti praktikat lugeda ning kas maalikunsti põhimõtteid võib leida ka mujalt – maalitud objektidelt, videotest jne. Oluline on ka märkida, et me ei mässa traditsioonilise maalitehnika vastu, vaid läheneme asjale teise nurga alt.
Kaasaegse maali juures on huvitav veel selle suhe arhitektuuriga ja maalikunsti enesereflektsioonid. Ka näitusel on tunda, et piir teose ja arhitektuurse keskkonna vahel on hägustunud, tihti pole võimalik öelda, kust lõppeb üks ja algab teine. See on ruumi- ja maalipoliitiline küsimus. Traditsiooniliselt toimiv hierarhia, sein vs. töö, on murtud, sest installatiivset tüüpi maalikunst läheb sellest mööda. Kõik pinnad on kasutuskõlblikud, maalid on kohati katsutavad ja kõnnitavad.

Millest sündis näituste idee? Miks on Kumu jaoks praegusel hetkel oluline tegeleda maaliga just selle eksperimenteerivas võtmes?

Maali kohalolu kunstis ja ka visuaalkultuuris laiemalt on nii tsentraalne, et selle teemaga tuleb ikka aeg-ajalt tegeleda. Vaatamata mitmetele arengutele kunstiajaloos ja lähimineviku digitaalrevolutsioonile on maal jätkuvalt aktiivne meedium ning äraleierdatud kuuldused maalikunsti surmast pole enam ammu adekvaatsed või erutavad. Juba see fakt ainuüksi on huvitav, et maal on endiselt arenev ja elujõuline ning maalinäitust tehes ei tule kaevata end arhiivi või ajalukku, vaid asi toimub kaasajas. Paljud kunstnikud eksperimenteerivad samas maaliarhiiviga – Jon Rafmanil on terve seeria töid, kus ta kasutab algmaterjalina mõne 20. sajandi märgilise kunstniku loomingut, ning Kumus on eksponeeritud üks hispaania päritolu kubisti Juan Grisi loomingul baseeruv teos.

Kaks näitust sulanduvad väga orgaaniliselt ühte ja minu jaoks tundubki kogu väljapanek pigem tervikkeskkonnana, kus kunstnikud ei mõju oma üksiktöödega, vaid osana tervikust, mis on kokku väga Merike Estna nägu. Kuidas tulid kokku just sellised kunstnikud ja tööd?

Kunstnike valimine grupinäitusele oli pikk protsess ja kestev diskussioon. Kuivõrd idee sai alguse sellest, et näidata Merikese loomingut ja ühtlasi töötada temaga koos ka grupinäituse osas, siis need projektid arenesid paralleelselt ning kunstnike valikut näituse „Mina kui maal” osas mõjutas tugevalt see, mida planeeris Merike. Näiteks oli algselt kavas veel üks kunstnik, kes eksperimenteerib maali ja raamatuformaatidega. Olles aga mõnda aega selle ideega tegelenud, sai selgeks, et ühed raamatud teistega ikkagi kokku ei sobi, ja pakkusin Merikesele välja, et jätame näitusele ainult tema omad.

Küsimus Merikese tööde suure mahu kohta ilmselgelt ei kerkiks, kui näitustel oleks sein vahel või nende ruumiline jaotus teistsugune. Näitus, mis tegeleb protsessuaalse ja ruumis areneva maalipraktikaga, ei saagi olla väga sektsioonidesse paigutatud, sest siis ei saaks rääkida enam arhitektuurse keskkonnaga arvestamisest. See, et kaks näitust on aga ruumiliselt üheks tervikuks seotud, oli projekti üks suuremaid eesmärke ja kordades huvitavam väljakutse, kui teha lihtsalt ühel tuhanderuutmeetrisel pinnal kaks eraldi asja. Kuivõrd mõlemad näitused tegelevad laias laastus samade teemadega, tahtsime luua ka sellise tasandi, kus terve korrus töötab ühe terviknäitusena. Ma ise ei taju, et see liiga Merikese nägu oleks, aga ma pole kindlasti ka objektiivne. Pigem tundub mulle, et selline maalikäsitlus pole Eestis väga harjumuspärane ja Merike tundub ehk selle laine kõige tugevam esindaja.

Räägi natuke sellest, kuidas oli töötada koos kunstnik-kuraatoriga? Kas ja kuidas erineb see koostööst näiteks teiste muuseumikuraatoritega?

Kunstnikuga koos töötamine, kui teha produktsioonipõhist soolonäitust, tähendab seda, et tuleb olla esimene referent, kuulata ja intensiivselt kaasa mõelda. Otse kunstnikuga uute asjade kallal töötamine on kordades raskem kui valmis teoste eksponeerimine, eriti muuseumis. Ühest küljest peavad mõlemad, nii kunstnik kui kuraator, teineteist usaldama ja olema valmis väga palju arutlema. On hetki, mil sa pead kuulama kunstnikku, proovides oma peas tema mõtteid visualiseerida, suhestuda nendega nii intellektuaalsel kui loomingulisel tasandil, aga samal ajal hoidma näppu ka Exceli tabelil ja vaatama, kas planeeritav töö mahub eelarvesse, kas ja kuidas seda üldse teostada saab, mis ajaga jne. Õnneks pole kuraator selles üksinda, vaid on tiim inimesi, arhitektidest tehnikuteni, kes samuti kaasa mõtlevad. On pikk periood, kus terve meeskond peab lõputult rääkima, vaidlema, vajaduse korral asju ümber planeerima ja hüppama tihti ette mitmeid samme asjade tegelikust käigust. See on produktsioonipõhiste näituste paratamatus.

Ma ei tee erilist vahet kunstnik-kuraatori ja muuseumikuraatori töös, pigem sõltub kõik ikkagi konkreetsest projektist. Eks inimestel, kes töötavad institutsioonis, on parem ettekujutus töö planeerimisest, eelarvest jne, aga see pole määrav. Selle projekti puhul oli kõige raskem – ilmselt kõigile osapooltele –, et Merike oli kahes rollis korraga. Kokkuvõttes läks kõik väga hästi, kuid selliste näituste puhul tuleb alati ette arvestada, et mingil hetkel peab otsused vastu võtma, sest muidu ei jää reaalseks installeerimiseks ja produktsiooniks aega. Teisalt, kui kunstnik materjalidega tööle hakkab, siis tihti midagi muutub selle käigus, kuna ükski idee pole materiaalsel kujul päris selline nagu peas.

Lugemisgrupis toodi välja, et maalil kõndimine oli paljude jaoks ebamugav, kuna poldud päris kindlad, kas see on lubatud ja ega see töid ei kahjusta. Kui palju te näitust kokku pannes sellele mõtlesite, et tegemist on väga kehalise kogemusega?

Näitus juba paratamatult apelleerib mingisugusele kehalisusele, arvestades, et tegemist on ruumilise lahendusega. Sellel näitusel on paar mõtlemiskohta publikule küll. Näitust installeerides arutasime tiimiga, kuhu kuulusid ka graafilised disainerid ja arhitektid, kuidas läheneda etiketaažile, arvestades, et tööd on erinevate eksponeerimistingimustega. Samara Scotti vaibale tohib astuda, aga kunstniku palvel pole seal juures taolist silti nagu Merikese raamatutel ja jakkidel, mis juhendab seda tegema. Samara Scott ei soovinud, et töö kasutamine oleks liiga ilmne või äraseletatud (nüüd siis Müürilehe lugejatele küll on). Kohati peab vaataja ise piiri ära tajuma – mida katsuda, kuhu istuda või astuda ja kuhu mitte. On common sense, mis ütleb, et maali juurde pole vaja eraldi „ära puutu” silti lisada, kuna muuseumi muudel näitustel seda pole ja on justkui elementaarne, et teoseid ei katsuta. Samas on meil ruumilised maaliinstallatsioonid, kust tuleb läbi kõndida ja seega on kehaline kontakt vältimatu. Ma usun, et seesugune etiketaaž paneb inimesi pigem kaasa mõtlema ja küsimused, mis on paljudel tekkinud, sh ka meie tiimil, on kokkuvõttes suunavad ka terve kaasaegse maaliteema puhul.

Näitusega kaasneb ajaleht ja 4. septembril esitlete ka näitust saatvat trükist. Millega on ajalehe näol täpsemalt tegemist ja mida kujutab endast trükis?

Näitusega kaasnev tasuta ajaleht täidab mitut eesmärki. Esiteks on see näituse giid – selles on ruumiplaanid, milles on märgitud tähtedega Merikese tööd ja numbritega näituse „Mina kui maal” kunstnike teosed. Selleks et oleks lihtsam neid ruumis üles leida, on ajalehes ka installeerimisel tehtud fotod. Lisaks oleme paigutanud sinna Juste Kostikovaite essee, mis on osa tema ja Merike Estna fuajees eksponeeritud tööst „Dream Island”. Etiketaaž ja näitust saatev kuraatoritekst on lisatud ka ajalehte piltide juurde nagu ka kunstnike lühibiograafiad ning näituse publikuprogrammide info. See on kõik näitust saatev põhimaterjal, mis peaks igale külastajale kättesaadav ja kaasavõetav olema.

Trükis lähtub näituse loogikast, arvestades projekti eripäraga – sellega, et tegemist on kahe näituse tervikprojektiga –, ning selle sisulistest märksõnadest. See astub sammu võrra edasi ajalehest – lisanduvad briti galeristi Gavin Wade’i poeetiline essee ja Merikese (enese)analüütiline tekst ning mahukas fotodokumentatsioon valmis näitusest. Ajalehes olnud biograafiad, etiketid, kuraatoritekst ja pildid lisatakse ka trükisesse. Trükise, nagu ka ajalehe, kujundab Indrek Sirkel, fotodokumenteerib Anu Vahtra.