„Pàl-tänava poisid”. Ferenc Molnàri raamatu „Pàl-tänava poisid” ainetel. Ungari keelest tõlkinud Julius Mark. Lavastaja Mart Koldits. Kunstnik Jaagup Roomet. Dramaturg Diana Leesalu. Liikumisjuht Märt Agu. Osades Alo Kõrve, Andero Ermel, Argo Aadli, Henrik Kalmet, Indrek Ojari, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Mart Toome, Mikk Jürjens, Märt Pius, Priit Pius, Priit Võigemast, Tõnn Lamp, Veiko Tubin. Esietendus 8. juunil 2013 Linnateatris.

Linnateater alustas suvehooaega Pàl-tänava poiste esietendusega 8.juunil. Kuigi tegu on ajatu looga, on Mart Kolditsa lavastajakäe all võetud sihikule pigem tänapäevased probleemid ja segatud neid ajaüleste aateliste ideedega nagu väärikus, sõprus ja au.

Lavastus paistis silma selle sõna kõige otsesemas tähenduses mängulisusega, mis pakkus midagi kõigile vanuseastmetele: mäng kujunduslike elementidega, mäng lavaruumi tasandite ja rekvisiitidega, mänguhimu näitlejate silmades. Demonstreeriti vihjelist pingpongi mitme aktuaalse ühiskondiku probleemiga parodeerimise ja iroonitsemise abil, mistõttu leidis publik end tänapäevastki otse mängu haaratuna.

 Foto: Siim Vahur

Esimese vaatuse eredamad momendid tõusid liikumislahendustest ja efektidest, mida iseloomustava näitena võib tuua kõiki näitlejaid haarava kätekõverduste rea loomise, mille puhul iga mehe õlgadele toetas oma jalad järgmine ja niimoodi pikas rivis sünkroonis kätekõverdusi teha üritati. Ka mängulised võitlusstseenid, kuuridel turnimine ja jooksmine olid omal kohal. Kujunduslikult osavad ja huvitavad lahendused ilmnesid lapsepõlve sümboolsel-kujundlikul portreteerimisel: lapseeas mängitakse asjad suureks, kunstlill peas võib tähendada tervet uhket kaitsevärvi maskeeringut luurele minekuks, kuurist saab loss või kindlus. Otse lava keskelt tõsteluugi abiga tiigi loomine on äge leid, mida terve etenduse vältel mitmes kohas õnnestunult ära kasutatud oli. Nooremale vaatajaskonnale mõjuvad taolised lahendused naljakalt, täiskasvanud leiavad aga kindlasti võimaluse nähtavat oma isiklike lapseeamälestustega seostada ja nostalgitseda – mitmel korral kaikus eakate härrasmeeste mürisev naer üle kogu lavaaugu.

Lavastuse esimene pool pakkus kerge ironiseeriva tooniga viiteid poliitmaastikule ja kaasaegsetele ühiskonna- ja otsustusprotsessidele, mis niigi aktuaalsena siin etendusliku lisanüansi külge said. Pàl-tänava poistekamba koosolek kujutas endast otsekui riigikogu istungi paroodiat. Et teemaks oli kamba juhi valimine, langes stseen lisaks nagu tellitult kokku oravatekamba viimase saagaga. Koosolekuga naeruvääristati kantseliiti, suutmatust otsuseid langetada ja sisutühja jahumist, mis paraku vägagi sisuliste teemade arutlemise ja otsuste puhul viimaseid alla neelama kipub. Omaette paralleelina võib vaadelda Platoni ja ühiskonna valitsemise teksti professorit kehastava Võigemasti esituses, mis küll maalib silme ette õiglase ühiskonna, aga voolab ometi alla nagu hane selga vesi või igav koolitarkus poiste kõrvadele.

Mitmed stseenid esimeses vaatuses jäid venima, huumor seisnes paiguti lihtsalt ülemäärases võimendamises ja paroodias, samuti esines kohti, kus üht nalja liialt korrati. Lastele võib see küll puhtabsurdina peale minna, aga publiku seas istus palju täiskasvanuid, kelle näost ja reageeringust oli näha, et kui kaks esimest korda küll naerma ajab, siis neljandat korda sama nalja esitades on selles endiselt huumorit näha pisut palju tahetud. Esimeses vaatuses jäi üllatusmomentidest sisulises pooles veidi vajaka, samas olid näitlejad silmnähtavalt tükiga hoos ja lavaline energiatase näis kõrge, poisikeselik kambavaim uhtus lainena üle osatäitjate peade. Energia märksõnana iseloomustab ka kogu tüki olemust, näha ja kuulda sai tossu, vilekoori, mööda lavaaugu treppe ja platse tormamist ja tõelist möllu. Närvikõdi võis muidugi olla tingitud ka esietenduse loomulikust pingest, ent kaldun siiski arvama, et poisipõlve aega kandumisel, kamba loomisel ja kunagiste võitluste taasloomisel lavasituatsioonis on adrenaliini tootmises vast isegi suurem roll mängida olnud. Me kõik oleme näinud täiskasvanuid, kes mängivad suurema õhinaga kui lapsed. Ja näitleja on suuteline veel eriti hästi mängima.

Foto: Siim Vahur

Teine vaatus mõjus oluliselt tugevamana, nii sisulisest kui emotsionaalsest küljest, sest lahatavasse lisandusid tugevad teemad, eelnev absurd hajus ja asendus sisulise sügavusega. Huumoriprisma taustal, mis esimeses vaatuses kohati mannetult mõjus, näis sügavam ja tõsisem pool palju õnnestunum ja läbimõeldum, suhtles efektiivsemalt vastuvõtjaga ja viis sõnumi rohkematel tasanditel kohale.

Intensiivsem sisseelamine tungis esile ka näitlejate mängus; etenduse lõpul, vapra ja loo seisukohast kõige ideelisema karakteri Nemeceki elulõnga katkemisel helkisid pisarad nii laste, naiste kui meeste silmis. Siinkohal tuleb eraldi tähelepanu pöörata Jürjensi suurepärasele sooritusele: ilmnes säärane tundlikkus ja põhjendatud unistav eemalolek nagu Pepeljajevi lavastuse „Margarita ja meister” Meistri rollis. Jäi mulje, et näitlejate mäng kandis kohati paremini kui lavastus. Põhjendatult säilus algupärase loo oluline roll, mistõttu väärib kiitust dramaturg Diana Leesalu töö, kes originaalromaani essentsi parajalt doseeris ja tänapäevale kohandas. Tundus, et esimeses vaatuses polnud ka näitlejad nii kindlad ja omas elemendis, segajaks võis olla ehk esietenduse närv. Teine vaatus aitas avada tegelaskujudel ja näitlejail oma isikupära ja tugevusi: kuigi esimene vaatus oli rohkem mäng, pakkus teine osalistele enam mänguruumi, võimalust tükki sisse minna ja rolli sisse elada. Kontrast kahe vaatuse vahel oleks võinud pehmem ja sujuvam olla: arvestades esimese poole tekitatud pigem lõbusat õhkkonda, mõjus teine äkilise lajatusena, mistõttu tekkis katkestus. Kulgemise tempo oli teises vaatuses samuti õnnestunum: esimeses mõjus hakituna, sest nii mõnedki kohad toppasid ja olid korduste peale välja mängitud, mille vahele oli pikitud jälle iseäranis hoogsaid stseene. Pikkus hakkas seetõttu koormama ja kuhjuma, esimese vaatuse osade stseenide arvelt oleks võinud muuta tihedamaks, mitte venima lasta pilkekoha, seda enam, et suur osa publikust ja sihtrühmast on lapsed, kellel keskendumisvõime teadagi kiirem hajuma. Et tänapäeva ühiskonna probleemid tulid aga varjatult ja iroonianoodiga esile, õnnestus lavastus lahendada nii, et see igale vanusele midagi pakuks – lastele nalja, samas eetilist õpetlikkust põhiväärtuste näol, täiskasvanutele mõtlemisainet ja juurdlemist ning kõrvutamisvõimalust praeguse elu-olu ja Eestiga.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et Laia tänava poistekamp näitab Koldista juhtimisel suvisele teatrikülastajale elust suuremaid mänge ja sedagi, kuidas vahel võtab laste lust ja lõbu tõsisema ja tõelisema pöörde kui täiskasvanute pettust ja vassimist täis skeemid. Võib ju olla, et mängus peitub varjatud pärisus. Lapsed näevad asju veidi teisest vaatevinklist kui täiskasvanud, kelle maailma värvib tihti omakasu, eneseupitamise, tehtuse ja pettuse, naha üle kõrvade tõmbamise maik. Laps on selleks veel liialt värske, liialt aus, et südametunnistuspiinata kahenäolist julma mängu mängida. Nagu ka antud loos, kus vaenlaste poolele üle läinud poissi hakkab sõprade reetmine sedavõrd piinama, et ta tunneb oma väärikust jalge alla tallatud olevat. Hiljem õpib laps elu mängureeglid selgeks, elu õpetab, nagu öeldakse. Ma viskaksin siin õhku ühe hüpoteetilise küsimuse: kui meie tänapäeva ühiskonna otsustajad oleks lapsekingades, kas maailm oleks ausam paik? Võib-olla tasuks ka vastust küsida lapsesilmalt, mis näeb, et keiser on uhke hermeliinmantli all tegelikult alasti.