Rohkem kui sajandi kasutuses olnud mõiste „maastik” on geograafiakesksusest väljunud ning laienenud paljudesse erinevatesse valdkondadesse. Eestikeelsetest seni mahukaim kultuurigeograafia ja mälu-uuringutega seotud arutlusi koondav artiklikogumik „Maastik ja mälu” keskendub Eesti maastikulise pärandi võtmeteemade avamisele.

„Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis”
Koostanud ja toimetanud Linda Kaljundi ja Helen Sooväli-Sepping
Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014
535 lk

Maastikust on saanud üks valdkondadeülestes uurimisviisides ning loomingulises kujutamises esinevaid moemärksõnu. Sellega haakub ka uusim ja eestikeelsete seas kahtlemata pretensioonikaim artiklikogumik „Maastik ja mälu”. Laenanud pealkirja Simon Schama peisaaže käsitlevalt raamatult „Landscape and Memory” (1995), ei sea see sihiks küll loomingus jäädvustatud ega kunstiliselt kujundatud maastikke (kas neid ei peetud raamatu jaoks piisavalt tõetruudeks ja avarateks mälusalvedeks?), kuid hõlmab see-eest muul viisil kirevat kooslust maastiku ja mälu võimalikest seostest eesti (kultuuri)ajaloo erinevatel etappidel. Sissejuhatuses on põhiline kokku võetud nõnda: „Soovime ühelt poolt rõhutada, et maastikud, nende representatsioonid ja ruumilised praktikad on ajaloo jooksul evinud identiteetiloovat mõju. Teiselt poolt aga soovime kogumikuga vaagida lähemalt erinevusi maastiku ja mälu suhetes, mis tulevad ilmsiks eri ajastute või eri tüüpi maastikuelementide võrdluses. [-–|] Analüüsitakse suurt hulka Eesti maastikulise pärandi võtmeteemasid: omasid ja võõraid mälupaiku, loodud, kadunud ja unustatud maastikke ning tulevikku suunatud ruumilisi utoopiaid, tehes seda narratiivse ja visuaalse materjali, abstraktsete ideede ja praktikate vaagimise kaudu.” (lk 14)

Mitmeski mõttes võib kõnealust kogumikku näha sügavuti minevama ja oluliselt avarama jätkuna 2001. aastal ilmunud artiklikogumikule „Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis” (TÜ geograafia instituut). Osaliselt kattuvad kahes raamatus kirjutajadki. Viimane keskendus küll juba toona üha populaarsust koguva, uudsete tähendusvarjunditega maastiku-mõiste määratlemisele ja maastikuökoloogiale, kuid on praegugi huvitav sissejuhatus maastikukäsitluste võimalustesse ja tingimustesse, ning kannab lävepaku tähendust seda enam, et värske „Maastiku ja mälu” vundamendiks on aspekt, mis 2001. aasta kogumikus esines eeskätt uudse probleemi või vähemasti uudse tähelepanekuna. Nimelt, et maastiku mõiste on geograafia-kesksusest väljunud: „Sõna maastik on käesoleval ajal muutunud paljutähenduslikuks moesõnaks. Varem peamiselt geograafiale omaseks tunnistatud mõiste on väljunud algse eriala raamidest ja ülekantud tähenduses kasutatakse seda mitmetel teistel erialadel. Eesti meedias räägitakse poliitilisest, ettevõtlus- või haridusmaastikust sagedamini, kui meenutatakse loodus-, kultuur- või lihtsalt maastikku.”(1)

Ja mitte ainult, veidi rohkem kui sajandi vältel, mil maastiku mõiste on käibel olnud, on see laienenud mis tahes valdkonda – täiendagem eeltoodud loetelu vaid mõne lisandiga: autobiograafiline, kirjandus-, hinge-, teadusmaastik… ja muidugi kõnealusel juhul fookusse langevad ajaloomaastikud. Seejuures kehtib küllap jätkuvalt ka 2001. aasta osutus, et „ega enamus selle sõna kasutajaid teagi, et veel 1919. aastal seisis see sõna J. Aaviku „Uute sõnade sõnastikus” seletusega maastik – maakoht”(2). Muide, viimase tähelduse juurde kuulub ka märkus, et sõna „maastik” esimesteks kasutajateks Eestis olid kirjanikud ja kunstnikud. Just need valdkonnad (v.a reisikirjandus ja arhitektuur, sh lühiülevaade „Eesti kunsti(ajaloo) määratlemine”) jätab „Maastik ja mälu” aga kõrvale. Sissejuhatuses küll nimetatakse ära sellealased uurimisvõimalused, möödaminnes mainitakse paaris artiklis ka loomingusse jõudnud keskkonnakuvandeid (nt Mulgimaaga seoses mulkide etendamine või kujutamine ilukirjanduses), kuid targu kogumiku raamiks seatud kultuurigeograafia ja mälu-uuringute ühendamine ei eeldagi loomingulisemate tahkude või sootuks väljamõeldiste kaasamist, ehkki mõni kunstilisema, puhtalt vaimse pärandiga tegelev artikkel oleks kindla peale olnud omaette panus terviku nüansirikkusse. Ei tulegi praegu pähe teist nii truud maastike luulendajat kui Ain Kaalep, ja ka kunstis kujutatud maastikest või kunstilistest parkidest on kirjutatud väga võluvaid käsitlusi (nt Juhan Maiste „Kolmas silm”, 2011), milles võib näha mitte vähem ekvivalentset pärandiloome kajastust ja kulgu kui näiteks arhitektuurimaastikel.

Ent kõigest sellest, mida on antud juhul peetud esinduslikuks, et ilmestada „pärandiloome arengujooni Eestis”, koorub juba küllalt värvikas ja tihe mosaiik, ja eks ole üks eesmärk olnud ka torkida kõige aktuaalsemaid teemasid – näiteks „mälu tõusmine üheks praegusaja humanitaar- ja sotsiaalteaduste juhtteemaks” (lk 15), Eesti ajaloo tõlgendamise ja monumentide üle käinud poleemikad või maastike „puhastamine” nõukogudeaegsetest hoonejäänukeist.

Kahtlemata on ammu jäänud uurijaile kitsaks definitsioon, mille järgi on maastik siis kas eespool juba viidatud „maakoht” või spetsiifilisemalt geograafia objektiks olev regionaalne üksus, mis „on esmalt seotud nägemisega ja teiseks vaatleva inimese olemasoluga”(3)], nagu selle sõnastas pea sajandi eest J. G. Granö. Maastiku mõistmine on kultuuri- ja humanistliku geograafia arenguga juba mõnikümmend aastat sulandunud samuti Granö ajal kehtinud arusaamaga ümbrusest ehk miljööst kui subjektiivsete ja ebamäärasemate piiridega kõikide meeltega tajutud alast(4). Maastik on samavõrd lõhnade, helide, värvide kooslus; mälulademed, emotsioonid ja mida kõike veel. Kõnealuses kogumikus mõeldaksegi maastiku all ennekõike kultuurivormi ja representatsiooni, see on „esmajoones mitte looduse-, vaid kultuuripõhine mõiste, mida tuleb „lugeda” ja tõlgendada kui üht kultuurivormi”, kätkedes niisiis vaatamise, tunnetamise ja muidugi ka mäletamise viise (lk 16). „Maastiku ja mälu” tekstide sees ja vahel antakse uurimisobjektidele definitsioone eeskätt mingite tüüpiliste tegurite alusel, mis on parasjagu fookusse seatud, ehk konkreetse kirjatüki sisulisi eesmärke, mõttesuundi ja vajadusi silmas pidades (näide Valter Langilt: „Maastiku mõistet kasutatakse siin eeskätt mingile ajastule antud vaadete ja perspektiivide aspektist, millel on küll olemas seos ka konkreetse füüsilise maastikuga, kuid mis on siiski teisese tähtsusega”, lk 51). Artiklikogumikust leiame näiteks selliseid käsitlusi ja määratlusi: museaalsed (Mariann Raisma) ja monumentaalsed maastikud (Helen Sooväli-Sepping: „Eesti maastik koosneb võõrvõimu monumendikihtidest, mille seast on kõige aktuaalsem kõige viimane – nõukogude kihistus”, lk 349); aistilised ja ideaalsed (Ulrike Plath: „See, kuidas me näeme maastikku ja mida me seal näeme, on suurel määral seotud meie iluideaali ja ideaalmaastikega”, lk 119), kujuteldavad (Marek Tamm: „„Kujuteldav” ei tähenda siin „valet” [-–|]. See viitab ruumi tajumisele, mida on kujundanud paljud tekstid ja diskursused”, lk 80) ja identiteedilised maastikud; muinas- (Valter Lang), konflikti- (Helen Sooväli-Sepping), virtuaal- (Tarmo Jüristo, Daniel Vaarik), turismi- (Tiina Peil: see on „looduses ja inimeses peituva headuse kokkuleppeline peegelpilt, rahustav „teine”, mis ei ole koormatud minevikust või mäletamisest, vaid on olemas üksnes selleks, et seda vaadelda ja saavutada meelerahu”, lk 399), tööstus- (Anu Printsmann) ja mälumaastikud. Kusjuures kokku 17 autorilt pärinevate artiklite reastus on silmnähtavalt läbimõeldud ja süsteemne – teemad kulgevad kronoloogiliselt muinasmaastikest virtuaalse Eestini, nii et kogumik moodustab tõesti tuumaka ja loogilise terviku.

Maastike mäletamise (sh kallutatud mäletamise, valikulise unustamise) ja ajastukeskse uurimise taustal on raamatu teiseks tahuks muidugi alapealkirjaski tõstatatud pärandi-teema, lahutamatu nii ruumist kui ka ajast. Maastikus nähakse kohta, kus loodus ja kultuur üheskoos põimuvad pärandiks (lk 498), või teisisõnu: „Maastiku kaudu saab ajaloost pärand, see tähendab, et ajaloosündmused saavad reaalseks, nähtavaks ja muutuvad ühiskondliku mälu osaks” (lk 358) – teisal osutatakse pärandi tabavale nimetamisele „õigluse jaluleseadmise metafooriks” (lk 192). Pärandi mõtestamise ja määratlemisega kaasneb aga ka vastuolu. Ühest küljest peaks pärand olema „universaalne väärtuskategooria” (lk 360), mida kõige paremini tuletab meile meelde maastik. Teisalt aga on pärandi mõtestamine tugevalt kontekstiline ja selle määratlemine/hindamine võibki teatud aja tagant muutuda, muu hulgas ka seepärast, et pärandi kujunemispinnaks olev Eesti maastiku mäletamine on dünaamiline, mitmekihiline: „Iga uus kiht üritab eelmist maastikku kustutada” (lk 496) – justkui välistamaks universaalsust. Sellisel foonil puudutataksegi kogumikus pärandi tingimusi, komplitseeritust, suhtelisust, funktsioone; küsimusi, kuidas määratleda ja omaks võtta võõrast kultuurist mõjustatud pärandkultuuri („Kas pärandi moodustasid automaatselt need hooned, mis kõige vähem rahvusvahelisest peavoolust erinesid, ja seega kõige enam võõrvallutajate nägu olid [-–|]?”, lk 205–206) jne.

Ent nagu on raamatu tiitliski esimeseks ja sestap küllap olulisema rõhu all maastik, kujuneb see aspekt ka kogumiku huvitavamaks osaks. Selle külje jätab esiplaanile kokkuvõtegi, milles tõesti võetakse põhiline kokku Denis Cosgrove’ile viidates maastiku viie rolli kaudu, mida kogumik ka kõiki valgustab: maastik kui tähendus, kui idee, kui ühiskonna tõekspidamiste esteetiline väljendus, kui ideoloogia ning kui rahvusliku mälu salvestaja/kandja (pärand) ja meedium (lk 490).

Tõlgendusküllusele vaatamata on kogumik „Maastik ja mälu” veel ka tänuväärne ja mitmeti perspektiivikas inspiratsiooniallikas! Küllap immitseb siit omakorda loovushoovusi mälumaastike teistlaadi tajumiseks, tõlgendamisteks, uurimiseks, kujutamiseks ja talletamiseks.


Kirjandus

1. Marksoo, Ann 2001. Maastikust kui geograafia tuumikmõistest. – Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. Toim Hannes Palang, Helen Sooväli. Tartu: Tartu Ülikooli geograafia instituut, lk 18.

2. Ratas, Urve 2001. Kodukootud maastikud. – Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. Toim Hannes Palang, Helen Sooväli. Tartu: Tartu Ülikooli geograafia instituut, lk 45.

3. Vt Kant, Edgar 1999. Linnad ja maastikud. Koost Ott Kurs. Tartu: Ilmamaa, lk 218.

4. Vt samas, lk 221–222.