„Lindmees ehk (Võhiklikkuse ootamatu voorus)” (USA, 2014). Režissöör Alejandro González Iñárritu, osades Michael Keaton, Edward Norton, Emma Stone, Naomi Watts jt. 143 min

Kaader filmist

Kadunud kuulsuse varjus siplev filmistaar Riggan Thomson (Michael Keaton) on võtnud oma reputatsiooni taastamise kinnisideeks. Ehk isegi endalt küsimata, miks või kelle jaoks. Koos sugugi mitte vähem endaga pahuksis olevate kaasnäitlejatega üritab ta teatrilavale tuua Raymond Carveri novelli „Millest me räägime, kui me räägime armastusest”. Kuigi palju roosamalt, esitati sama näidendit hiljuti ka Von Krahli teatris. Samamoodi nagu teatrilavastusel, mille publiku ette toomist filmis kujutatakse, on ka Iñárritu värskeimas linateoses romantikal väike roll: armastust kujutatakse radikaalsel, dramaatilisel ja tahtlikult segasel moel ning samaaegselt mitmel tasandil – nii näitlejate eraelus kui teatrilaval. Näitemäng toimub nii linateose narratiivi tasandil kui fiktsionaalses teatris, mille ruumides toimuvast saab kiiresti näitlejate ainus reaalsus, tülide ja rivaalitsemise poolt okupeeritud elupaik. Kirg, mis filmis etendatava lavastuse käigus sünnib, pole pea kunagi helge, vaid pitsitatud tumeda melanhoolsuse poolt. Nii koorub hämarast etendusest välja sünget reaalsust peegeldav film, mis püüab kontseptualiseerida meelelahutusmaailma.

Inimestevahelised suhted on vaid üks kuubiku tahk – olulisem ja sageli komplitseeritum on inimese suhestumine iseendaga ning „Lindmees” loob suhtepuntraid selleks, et tuua päevavalgele inimeste seni peidus olnud mõtted. Eelkõige tuleb lõhestumine esile peategelases Rigganis, kes kogu ümberringi tiirleva virvarri, emotsioonide ja inimtunnete puntra taustal muutub päev-päevalt veelgi süngemaks. Oma teadvuses on ta endiselt Lindmees – superkangelane, keda aastaid tagasi kehastas. Reaalsuses hõljub Riggan aga hallutsinatsioonides ja irreaalseks muutunud reaalsuses, kusagil aja ja ajatuse piirimail, eesmärgiga pakkuda rahvale ja iseendale ei midagi vähemat kui ideaalset vaatemängu. Sealjuures ei näi ta täielikult aduvat, et inimeste iha meelelahutuse järele ei rauge ning esitatakse üha kõrgemaid ootusi, eelkõige küll teistele, mitte aga iseendale, samal ajal iseenda sisemist mina kaotades ning võõrandudes olemise keskmest. Jääb vaid tühjade sisekosmoste peidetud kaos, mis varjab end näilises kõiketeadvuses.

Kaader filmist

Valusate sõnade ja elufilosoofiliste dialoogidega materdab Iñárritu superkangelasi ja hollywoodilikku ebareaalsust, mis tegeliku elu elavdamise asemel seda hoopis tuimestab ja inimesi päriselu mõnudest võõrandab. Michael Keatoni valimine peaossa on seejuures kõike muud kui juhuslik. Endisest Batmanist on saanud „Birdmani” staar, kes toob sügavust inimtunnete keerukusse, samas loobumata mängufilmilikest võtetest. Meelelahutusmaailmast on järele jäänud nähtamatute ja nähtavate sisepingete käes tukslev teatrilava, kus kunstist saab elu ja elust kunst. Metatasandiline reaalsus, mida püütakse lindile justkui pooljuhuslikult, ühe pika kaadrina. Kaamera näib „Lindmehes” kõrvaline atribuut, mehhaaniline silm, mis talletab näitlejate rollid nii nende karakteritena elus kui ka teatrilaval. Nii saab „Lindmehest” intensiivne ja süngust tootev jutustus, mis joonistab karaktereid brutaalses aususes nii nende parematel kui halvematel päevadel. Iñárritu on selles osas teeskluseta. Ta ei kaota tegeleaste inimlikke nõrkusi ja eksimusi neid hiljem idealiseerides. Pigem muudab ta olukorra paranoiliseks ja väljapääsmatuks. Ehk selleks, et näidata, kui tühine on välismaalima kärarikas arvamus tegelikult. See, mida ihaldatakse, on kõmu. See, mis loeb, on armastus.