„Le bal” (Itaalia, Prantsusmaa, Alžeeria, 1983). Režissöör Ettore Scola, stsenaristid Ruggero Maccari, Furio Scarpelli ja Ettore Scola (Jean-Claude Penchenat’ samanimelise näidendi ainetel), osades Étienne Guichard, Régis Bouquet, Franscesco De Rosa jt. 110 min.

Diskokerad helklevad vaikuses. Vanaldane majahoidja toimetab tantsusaalis ja teeb ettevalmistusi õhtuks. Viiskümmend aastat prantsuse ühiskonnaelu läbi tantsu kujutav film „Ball” algab süüdimatult tavaliselt. Kuni hakkab kostuma erakordselt funky muusika. Laekub esimene üksildane punapea ja tulevad puusi ringitades naised. Oma sisenemisviisi ilmselgelt eelnevalt planeerinud, istuvad nad toolidele tantsupõranda ümber ning asuvad ümbritsevat territooriumi seirama. Kõik naisterahvad on, noh, oma parimast ajast möödas. Juuksevärve leidub väga erinevaid ja karaktereid igasuguseid.

Siis saabub mansetinööpe kohendades humoorikas meeste rida. Samuti tänaseks õhtuks perekonnata. Nemad „parim enne” siltidest ei hooli. Tuleb valida tantsupartner ja nii näeme mitut erinevat lähenemisviisi endiselt enese kohendamisega ametis olevaile naistele. Silman pähkleid närivat karust meest, kes ilmselgelt teab, mida ta teeb, ja naise jõuline keerutamine ei sega näksimise jätkamist. Film on juba esimese kümne minuti jooksul supernilbe ja supervinge.

Prantsuse diskopärle, polkasid, valsse, java’sid, tangot ja sambat haarav helikollektsioon on suurepärane. Kõlab ka tuntud poplugusid: „Lili Marleen”, „In the Mood”, „La vie en rose” ja biitlite „Michelle”. Minu isiklik lemmik on igatahes Ottawan „T’es OK”. Fantastiline muusikavalik ja ei ühtegi rida dialoogi, kaamera nõksub elavalt muusika ja tantsupõrandal keerlevate paaridega koos läbi ajastute, alates 30ndatest kuni 80ndateni.

Tõeliselt ehedalt kujutatakse „Ballis” ajale jalgu jäämist – tantsus kajastub see eriti humoorikalt –, sotsiaalset ebakindlust nii naiste kui meeste seas (ja kui tobe see on) ning armastuse keerdkäikude koreograafiat. Mina armastan sind, sina aga kedagi teist ja tema hoopis kolmandat. Üks mõjusamaid tantsulisi representatsioone ajaloo pöördepunktidest filmis on II maailmasõja kujutamine. Pommide plahvatused, tulevahetus ja teised tontlikud helid. Mehi hakkab saalis järjest vähemaks jääma. Pärast sõda tantsivad naised omavahel, mehi pole, on vaid harvad kirjad ja pisaraid tuleb iga natukese aja järel taskurätti pühkida. Läbi liikumise saab jälgida käitumismaneeride, kostüümide värvide ja muusikamaitsete muutumist erinevate kümnendite jooksul. Karakterite ja näitlejate vaheldudes algab mäng, kus vaataja üritab aru saada, kes on kes. Kas see abitu naisterahvas oli ka varasemas ajastus kohal, aga teise mehega? Teatud inimtüübid jäävad alati samaks, sõltumata, mis ühiskonnas toimub, teised käivad rohkem ajaga kaasas.

Berlinale Hõbekaru ja arvukate teiste auhindadega pärjatud „Ball” on ühtaegu semiootiliselt keerukas ja samas meelelahutuslik, ühendades intelligentsi kergesti omastatavate rõõmudega. Hea pähkel kriitikutele, kes vastandavad popimaigulisi ja sügavamõttelisi filme. Teos on täis värvikaid ajaloointerpretatsioone ning juba lavastaja valik ideid just tantsu kaudu edasi anda on kõnekas ükskõik, millisel ajahetkel. Inimese võime rütmi järgi end liigutada on nii loomulik, et seda võib pidada iseenesestmõistetavaks: kuuldes muusikat, hakkab jalg mõnikord iseenesest tapsima. Miks inimesed tantsivad? Tants kui enamasti grupiline praktika kätkeb endas interpersonaalset koordinatsiooni, mis vallandab heaolutunnet tekitavaid mehhanisme ja mille sarnast ei ole leitud üheski teises sotsiaalses kontekstis. Hinnatud itaalia režissöör Ettore Scola on kasutanud tantsufilmi kui audiovisuaalset meediumi, kus verbaalne osa on kõrvale jäetud ning liikuva pildi rikkumata võlu ja sära on toodud välja viisil, mida ei kohta samasugusena üheski teises filmis. Kui peaksin praegu mingil arusaamatul põhjusel kellelegi ainult üht filmi soovitama, oleks see just see film.

Ettore Scola on loonud ümmarguselt 40 tegutsemisaasta jooksul peaaegu nelikümmend filmi. Juba tema debüüt „Let’s Talk About Women” (1964) räägib itaallase meelisteemast; kümme aastat hiljem saavutas ta läbimurde Vittorio De Sicale pühendatud filmiga „We All Loved Each Other So Much”, mis võitis ka kulla Moskva Rahvusvahelisel Filmifestivalil. Järgnes pea iga-aastane auhindade tulv. Scola värskeim teos, „How Strange to Be Named Federico”, pärineb möödunud aastast. See on eluloofilm Scola kauaaegsest sõbrast Federico Fellinist. Taaskord film, mida tasub näha: helge tribüüt armastatud kaaslasele ja kolleegile ning hästi destilleeritud sissevaade kõnekamatesse momentidesse itaalia filmikunstniku elus. Võrreldes ekspressionistliku ja ajas edasi-tagasi võnkuva biograafilise linateosega „How Strange…”, on „Ball” lineaarse kavaga, kuid sellegipoolest nõtke ja erinevate jutustamistehnikate valikut võib tabada mõlemas filmis õigustatult.

„Balli” vaadates tekib just see tunne, kui nokitsed oma asjade kallal ja kuuled äkitselt s e d a laulu. Kust see järsku tuli? Lugu annab elule värvi juurde ja jalg hakkab iseenesest tatsuma. Seda klaustrofiilset ja fantastiliselt stiilset filmi soovitan soojalt vaadata kolmapäeval kinos või piraadikombel kodus, aga igatahes soovitan.

„Ball” linastub kolmapäeval, 8. oktoobril 19.00 Katusekino eriseansina kinos Sõprus.