21. aprillini on Kumu viiendal korrusel avatud Raoul Kurvitza isikunäitus, kus on väljas kunstniku tööd 1980. aastate lõpust kuni tänapäevani.

On 18. jaanuar 2013. Kell on 18.10. Kumu kunstimuuseumi viienda korruse fuajee on pilgeni täis Raoul Kurvitza suurele personaalnäitusele kogunenud inimesi. Klassiku näituse auks kannan ma hullu miljonäri stiilis kasukat, millega on hullupööra palav. Mul on kaasas kaks roosi, mille ma plaanisin musta värvi sisse kasta, et viitena Kurvitza kunagistele performance’itele need talle kinkida. Assistent, kes pidi mulle värvi tooma, sattus liiklusummikusse ja roosid on piinlikult kollased. Ma olen selle tõttu väga-väga ükskõikne 1, nagu peaksin ise näituse avama. Ja mul on palav. Näituse uste avamine on viibinud juba 15 minutit. Muuseumis nii ei tehta. Kõik on ükskõiksed ja palavuses. Rahvameres satub minu kõrvale Kurvitza loomingut põhjalikult uurinud kunstiteadlane Heie Treier ja ütleb: „See on Raoulil nii plaanitud, see on täpselt tema moodi.” Samal hetkel meenub mulle Raouli kunagine performance’i-idee takistada Vabaduse väljakul suurte rekkadega tunniks ajaks liiklus (tollal oli väljakul veel parkla). Ja samal hetkel avaneb näitusesaali lükanduks ja sealt sõidab tõstukiga välja Kumu näituste osakonna direktor A. Amos, manööverdades tundlikult läbi rahva lifti poole. Talle järgnevad teised näitusetehnikud, kes kannavad saalist välja prahti, mis kaasneb iga näituse ehitusega. Muuseumis nii ei tehta. Soolikad on keeratud väljapoole, ükskõiksus on taastatud, näitus on avatud.

Foto: Maarin Mürk

xxx

Viimati nägin, et Kurvitzast, keda on nimetatud ka viimaseks eesti kunsti popstaariks, on saanud tänavakunsti meem – igati staarile kohaselt. Tänavamaaling kujutas Kurvitza portreed ja tsitaati: „Mina arvan jätkuvalt, et kõik inimesed ei peagi kunstist aru saama.” Nimeliselt polnud tsitaadi autorile muide viidatud. Kurvitza enda kunstist arusaamine tundub selle raiskamisena. Tema suurnäitusel Kumus tajun iga töö juures kafkalikku piina, kui ma midagi mõistan, tähenduslikke viiteid kokku sõlmin, oma peas mingi meemi või tekstuaalse ruumi nimega „Kurvitz” loon. Pigem tahaks rappuda ja hälluda tema performance’ite rituaalses müras, siseneda ühe omamütoloogilisima eesti kunstniku ilma organiteta kehasse, lahustuda taandumatult installatsioonide risoomi ja jääda talumatult pikkadeks päevadeks kiretult klaasikildudest ehitatud „Paleesse” lebama, saalikoristaja igal õhtul kasutult siin-seal vedelevaid, kellalt rebitud seieritena äralõigatud jäsemeid kokku korjamas.

xxx

Kurvitz on piisavalt (pigem isegi maksimaalselt) ambivalentne kunstnik, et pakkuda rohkem „lugemisviise” kui on „lugejaid”. Valin siinkohal isikliku lugemisviisi, kuna see tundub antud juhul kõige produktiivsem. Kurvitza näitus Kumus on muuseumile sobivalt retrospektiivset iseloomu, ent ometi tundub seda vaadates, et tema body of work / body without organs on kimp dünaamilisi protsesse, mille ürglinnu emanatsioon (nagu ühel Kurvitza kunagisel maalil) oma nokas meieni toob, mis tuleb kummitades väljastpoolt aega ja tajulimiite ja suubub sinna tagasi, mida polegi võimalik rohkem fikseerida kui ühe suure muuseuminäitusega – see ei tähenda, nagu see protsessioon ammenduks kuidagi või näitaks lõpetatuse märke.

xxx

Ilmselt oli see tema eelmise suure näituse (Tallinna Kunstihoones 1999) ajal, kui Kurvitz sedastas ühes intervjuus eesti kultuuriruumis midagi murdelist: kontseptuaalse eklektilisuse. Vähemalt minu jaoks pööras see tähendused ümber: isiklikult seni pigem ebamugavust valmistanud iha kõigis suundades hargneda sai enjoy-your-symptom-hurraaks. Ja küllalt varsti peale seda muutus üleüldine paradigma popkultuuri, subkultuuride, kaasaegse vaba kunsti skeene jne väljadel, alanud ajastu muutis normatiiviks multifunktsionaalse looja, kes ei tiirelnud vaid ühe turvalise meediumi või kätteharjutatud pintslilöögi taastootmise tsentrifuugis. Praegu tundub kentsakas mõelda, et enne seda tähendas kunstiväli hulka kanoonilisi sekte, kus eklektilisus, kui see ei olnud just surmapatt, oli kindel tee kaotada tõsiseltvõetavus kolleegide silmis. (Siiani mäletan, kuidas ühe Kurvitza „bildende kunsti” ülemvõimu kultuuris rünnanud Postimehe artikli ilmumise järel nüüdseks manalateed läinud helilooja Kuku klubi uksel Raoulile näkku karjus: „Sitt artikkel oli sul!” Samal ajal virutas üks – nii tollane kui praegune – naisakadeemik Kurvitzale selja tagant neerudesse.) Tõepoolest, sellal kui putšitankide roomikud Tallinna tänavatel asfalti haavasid ja rahvas teletorni kaitses, olid kunstihoones toimunud Kurvitza ja Rühm T performance’id palju rüüstavamad. Subliimselt naksuvate parkettidega pühas kunstihoones pääses kala lõhkirebitud kõhust sinise verevoolu saatel välja seintel õlimaalide varje kahvatuma panev skisoidne voog, monströösne revolutsioonikokteil, mille koostisosadeks olid punk, tekno, sümbolism, dekadents, emogooti glämmbrutaalsus, intronomadism, psühhedeelia, transavangard, yuppie-ülikonnas märatsemine, autistlik transgressiivsus, kvaasireligiossed seisundid – kõik mis seni avaliku arvamuse jaoks kunsti ei tähendanud. 90ndatele tagasi mõeldes, kus Eesti kunstivälja peamine probleem oli seoses Sorose keskuse asutamisega tekkinud dramaatiline lõhe „vanade” ja „uute” kunstnike vahel, oli Kurvitza vallapäästetud postapokalüptiline visioon täpselt seal, kus kõige rohkem ruumi – vahelisuses selle sõna deleuze’ilikus tähenduses, seal kus on kõige rohkem ruumi ilma organiteta kehale, seal, kus „ametlik” bipolaarne seisund on vaid sama mündi kaks külge ja see münt ise väärtusetu peenraha.

xxx

Tutvusin Kurvitzaga teisel Saaremaa biennaalil 1997. aastal ning miskipärast võtsid nad koos oma tollase abikaasa Ene-Liis Semperiga verisulis kolleegi oma protektoriaadi alla. Ilmselt oli järgnev aeg mu katkendliku haridustee üks väärtuslikemaid osi – kahe sõltumatu ja ajastut defineeriva kunstniku videoarhiiv (kaasa arvatud Rühm T performance’ite dokumentatsioonid) ning defineerivad seisukohavõtud ja analüüsid olulisemates küsimustes mõjusid rohkem kui mingi formaalne haridus seda suutnud oleks. Ja samas kuidagi ümber-nurga-efektiga, sest varatarga noorkunstnikuna käskis mu pea minul arvata, et maalimine on igal juhul nõme ja Kurvitza lemmikbändi King Crimsoni asemel võiks ajastuomaselt rohkem teknot kuulata. Ometi jäid Kurvitza ateljees nähtud psühhedeelsed maalid, kunstihoone näitusele püstitatud mastaapsed installatsioonid, jutud seiklustest Veneetsia biennaalil ning tutvus Bergsoni ja Deleuze’i filosoofia põhimõistetega kuhugi aju tagaossa kummitama. Tagantjärele tundub, et just see tõi lisaks kõigele muule kaasa Kurvitza oeuvre’i mõistmise, kaasa arvatud selle, et ühest hetkest mõistmine lõpetada ja minna kaasa Kumu sisehoovi ehitatud labürindi brutaalse materiaalsusega, Pentatonic Color Systemi värviringiga, si-bemollis sümfooniaga, mis saatanliku noodina ka Kurvitza tummasid teoseid läbib, paradoksaalse Maelströmi taarapunktiks kängitsetud keerisega, esoteerilise maalimisrituaaliga. Ja meenutada Kurvitza ja Muru siiani värskelt kõlavat manifesti KUNST (1987). „Kunsti tähtsaimaks omaduseks on tema täielik kasutus. Kunsti ideaalseks objektiks ja ideaalseks subjektiks on „eimiski”; kunsti tegelik objekt on eksistents – olemine eimillegi suhtes. /-–|/ Kunst on provokatsioon – kuivõrd ta puudutab olemise ja eimillegi vastuolu. /-–|/ Tehnomaailma poolt sünnitatud skeptitsism on puhastanud progressiivse teadvuse kõigest illusoorsest, kohtumaks kunstis rokkmuusikast pärinevate väljendusvahendite intensiivsuse ja pateetikaga.”

1 Artikli varasemas versioonis oli kasutatud sõna ükskõikne asemel sõna närvis.