XII Tudengite Teatripäevad, mis toimusid Viljandis 14.–16. veebruaril, andsid harrastusteatritele järjekordse võimaluse panna ennast proovile. Tagasisidet andsid Kolm Tarka: Jaak Allik, Garmen Tabor ja Rauno Kaibiainen. Kokku esines seitse truppi – sealhulgas külalised Soomest ja Lätist – kaheksa lavastusega. Kuigi festivali eesmärk polnud konkurents, jagati välja eripreemiaid ja ühtlasi valisid Kolm Tarka välja trupi, kes esineb Jyväskylä teatrifestivalil.

Pärnu tudengiteatri K-äng2 lavastus „Strip”

Tudengite Teatripäevadel hindab vaataja laval toimuvat paratamatult läbi harrastusteatri prisma: see, mida näen, pole päris teater, vaid miski, mis seda jäljendab. Samas ei saa öelda, et ootused publikuna on väiksemad: me ei suuda loobuda vajadusest, et etendus meid sügavalt liigutaks. Sestap tajusin Viljandis suuremat leppimatust läbikukkumisega – mida tegelikult täies ulatuses ei kogenudki –, sest vastumeelselt tajusin kohustust iga lavastuse viga panna harrastuslikkuse arvele. Tudengite Teatripäevadel toonitatakse vajadust tagasisidestada n.ö hobitruppe, ent eesmärgiks on ikkagi teatri tegemine – haarav mõttevahetus jutustaja ja kuulaja vahel. Niisiis kehtivad harrastusteatrile samad standardid, mis professionaalsele teatrile.

Professionaalsus oli ka mõiste, mida Kolm Tarka sageli arutasid, aga seda esmajoones lavakunsti aluste tundmise mõttes. Pärnu tudengiteatri K-äng2 lavastus „Strip”, mis kõneles siiruse võimalikkusest klubikeskkonnas, puudutas seda küsimust enim, kuna näitlejate hääle tugevuse tõttu läks suurem osa laval toimuvast pealtvaatajatest mööda. Tagasisides keskenduti pigem probleemi tehnilistele külgedele, ise aga toonitaksin professionaalsust kui motiveeritust, mis ilmneb soovis inimest kõnetada, teda igapäevauimast üles raputada. „Stripi” nõrkus seisneski minu jaoks selles, et näitlejate puhul oli aru saada, et nad ei osanud oma tegelasi lahti mõtestada ja järelikult polnud neil publikule midagi öelda.

Segadused motivatsiooniga viivad ka sisulise sõlmeni, nagu see juhtus TLÜ trupi Üllari „Odysseiaga”. Valitud alustekst (Rein Raua samanimeline näidend) oli keeruline, mille tõttu olid mõned teemaliinid üksnes tegelaste repliikide kaudu kohal. Kummalisel kombel aga ei jõudnud lavastaja valitud tõlgendus, mis ilmnes alles tagasisides, minuni, vaid mõistsin seda alles tagantjärele. Olin laval enda meelest näinud meeste-naiste suhete analüüsi, ühe mehe keskeakriisi aga mitte. Sõnumi osas olid segaduses ka Kolm Tarka. Kahtlemata kõneles Rein Raua näidend muuhulgas keskeakriisist, ent teksti teised teemaliinid paistsid mulle lavastaja nägemusest motiveeritumad. Vahest tugineti liialt teksti deklameerimisele, selmet aru saada, mida tähendab keskeakriis nende endi jaoks ja miks on ülepea oluline seda lavastada.

T-Teater, „Puukoristajad”. Foto: Argo Ingver

Niisugust professionaalsust võis samas näha T-Teatri lavastustes „Puukoristajad” ja „Tabamata ime”. Väga heal tasemel näitlemise kõrval oli tunda sügavat arusaamist sellest, mida tahetakse vaatajale edasi anda ja missugune kaal on ühel või teisel repliigil. T-Teatri näitlejad Liisi Rohtung ja Lauri Vasko olid minu arvates festivali parimad näitlejad nii „Puukoristajates” kui ka „Tabamata imes”, mängides mõlemas lavastuses peaosi. Lilli Ellertina esines Liisi Rohtung võimsalt, kaotamata täpsust tema ja Leo Saalepi viimases stseenis, kus oleks vähemandekal näitlejal vahest kerge langeda tühjasõnalisse karjumisesse. Kui „Puukoristajate” teine osa oligi laialivalguv, tasakaalustas seda väga tugev algus, mis demonstreeris, kuidas pühendunud teatritegemine ei vii ilmtingimata loominguni, mis käsitleb ainult tõsiseid teemasid. Niisiis oli mul hea meel, kui T-Teater pälvis festivali peapreemia – osalemise Jyväskylä festivalil.

Omal moel oli sellist motiveeritust näha ka Improkraatia tüki „Harold” puhul, kuigi improvisatsioonilist teatrit on raske traditsioonilisega võrrelda. Ikkagi oli kaasakiskuv jälgida, kuidas näitlejad lõid publiku silme all tervikliku lavateose, olles seda tehes igati professionaalsed.

Helsingi Üliõpilasteatri „In praise of learning”. Foto: Mitro Härkönen

Motiveeritusest kõneldes tuleb mainida ka sõna kaalu: teksti tiheduse puudumine või suutmatus anda sellele mõju peegeldas sageli avarama eesmärgi puudumist. Iseäranis oli seda tajuda URU Noorteteatri „Viimases töötajas”, kus joonistus küll enam-vähem selge idee inimestevahelisest võõrandumisest kontoritöökultuuris, ent mis takerdus liigse tekstilise müra ja ebaühtlase struktuuri taha. Samuti oli seda probleemi märgata Pärnu tudengiteatri lavastuses „Strip”. URU Noorteteatri „Viimane töötaja” tõi samuti esile küsimuse selle kohta, kuidas minna oma loominguga lõpuni ja mitte teha kompromisse. Lavastuses kujutatud lesbisuhe oli taotluslikult mittemärgistatud, aga ometi hoidsid kaks naisnäitlejat ennast tagasi, mille tõttu polnud nendevaheline kehakeel loomulik. Tudengite Teatripäevade parim lavastus, Helsingi üliõpilastrupi „In praise of learning” pani mind tõsiselt mõtlema selle üle, kuidas harrastusteatris peaks rohkem olema noateral mängimist ja julgust kujutada ebamugavaid teemasid. Soomlaste tükk ammutas just sellisest ebamugavustundest ja paiguti häirivast aususest jõudu, mida füüsilise teatri vorm võimendas. Nimetaksin seda ka julguseks olla laval inetu, mis minu arvates peaks olema teatri eesmärk üldiselt. Igapäevaselt üritame hoida oma inetust varjatuna, tasandades oma erinevaid impulsse – kas või näiteks impulssi teha avalikus kohas imelikke nägusid. Teatris ja kunstis laiemalt tuleb anda sellistele tungidele vaba voli, juhul, kui see on aususe nimel tarvilik. Kummatigi püüdles sinnapoole „Strip”, aga nagu sageli juhtub, jäädi roppuse või šokeerimise pinnale. „In praise of learning” oli aga valus ja lõppude lõpuks kaunis teos eduühiskonnast, üksildusest ja kurjusest ning paljudest teistest teemadest, mille müriaadist kumas läbi kindel soov publikut kõnetada.

Teatripäevadel torkas silma, et eestlased ei tegele piisavalt füüsilise teatriga. Osalt võib see mulje olla petlik, kuna oleks kummaline eeldada, et välistrupid tulevad Viljandisse sõnateatriga. Samas ei saa jätta nentimata, et Eesti trupid esinesid ainult traditsiooniliste tükkidega väliste piirangute puudumisest hoolimata. Füüsiline teater võib teatud teemade puhul pakkuda avarapilgulisemat eneseväljendusviisi, samuti eeldab see sügavamat sisu lahtimõtestamist näitleja poolt, sest reeglina puudub tekst, millele tugineda. Mulle isiklikult pakub füüsiline teater rohkem naudingut, kuna see suudab tabada hetki, mida on raske sõnadesse panna.

Peale Helsingi üliõpilasteatri esines füüsilise teatri tükiga Läti Kultuurikolledži trupp lavastusega „Hey you there”, mis, kasutades paiguti teksti abi, jutustas loo armastusest ja unistuse haprusest, põimides elemente muusikali žanrist. Sirmiraami, nende ainsa rekvisiidi kasutamine muutis tervikpildi eripalgeliseks, täites tühja lavaruumi justkui täies ulatuses. Keelebarjäärile vaatamata oli lavastus mõjus, rääkimata heast näitlejatööst.

Tudengite Teatripäevad kinnitasid, et harrastusteatri viljelemine ei ole pelgalt tegelemine millegagi, mis ainult paistab nagu teater. Harrastusteatrit tuleb alati vaadata „päristeatri” vaatenurgast, vastasel juhul võib alahinnata midagi, mis vääriks tingimusteta tunnustust, või lubada laiskust seal, kus on potentsiaali. Samuti ei tohiks harrastustrupid iseendasse kapselduda, mõelda, et nad teevad midagi oma lõbuks, vaid peaksid meeles pidama, et nende kaugem eesmärk on inimeste liigutamine.