Hetkedeks, kui kõik sarjad on vaadatud, väärtfilmid tunduvad liiga sügavad ning idee järjekordset Marveli superkangelast käsitlevast linateosest ei ole üldse atraktiivne.

Kaader filmist „Until The Light Takes Us”

Psühhedeeliakultuuri õitsengut käsitlev Pitchforki film „Music and the Psychedelic Mind” ja skisofreeniat põdevast lo-fi-muusikust Daniel Johnstonist pajatav „The Devil and Daniel Johnston” on ainult paar näidet erinevaid helirindeid ning artiste lahkavatest linateostest, mis väärivad kindlasti tutvumist. Otsustasimegi muusikadokumentaalide mahukatele arhiividele tiiru peale teha ning tuua teieni mõned põnevamad teele sattunud leiud.

„Distortion of Sound” (2014)

Tõepoolest vaatamist väärt ning tehniliselt hästi teostatud kompetentne dokk, mis tõmbab oma publiku südamenööre ja ärgitab kirge muutuse poole.

Ilusa fassaadi taga peitub aga lihtne vastuolu, mida sümboliseerib hästi digitaalajastu vastu streikiva jutustuse edastamine YouTube’i – digitaalajastu ühe lipulaeva – kaudu. Olles emotsionaalselt manipuleeriv, üritab see film oma vaatajat sama palju (kui mitte rohkemgi) konsumerismiga kaasa tõmmata kui muusikadistributsiooni leheküljed, mida ta niivõrd põlgab.
Tõde on lihtne: muusika tehnilise kvaliteedi teema väärib kirglikku arutelu, kuid käesolev teos on hea näide valest lähenemisest. Tänu 20-minutilisele kestusele on tegemist õnneks täpselt piisava ampsuga.

„Until the Light Takes Us” (2008)

Norras 90ndate alguses ekstreemmuusika viljelejate suletud ringis aset leidnud juhtumised on eredaim näide muusikaga kaasnenud taaga vägivaldsetest tagajärgedest. Käesolev film annab endast parima, et heita valgust misantroopse norra black metal’i skeene põrgulikele alguspäevadele.

Globaliseerumise ja läänestumise vastu astunud noored ja vihased norra mehed nägid oma algatatud kontrakultuuri suremas samavõrd kiirelt, kui see ka alguse sai – nüüd jääb neist mulje kui vananenud keskeakriisis olevatest varjudest. Kunagised riiki terrori all hoidnud teod on unustusehõlma langenud ning vastutavad tegelased tähtsuse minetanud ja edasi liikunud. Siiski, oma eluvalikuid õigustavad vägivallatsejad, keda filmis näha saab, on intrigeeriv vaatepilt.

„Live Forever: The Rise and Fall of Brit Pop” (2003)

On vist vähe neid, kes end pealkirju „Parklife”, „Common People” ja „Champagne Supernova” lugedes mõne aja pärast üht neist lugudest ümisemas ei leiaks. „Live Forever” keerlebki enamasti kolme suure britpopi titaani Bluri, Pulpi ja Oasise ümber. Sõna antakse Damon Albarnile, Jarvis Cockerile, Noel ja Liam Gallagherile (kellest viimase üldtuntud „rind kummis” olek saab filmis elava kinnituse) ning teistele 90ndate keskel alguse saanud, paljuski ameerika massikultuuri vastu protestinud žanri sünni kõrval seisnutele. Sealhulgas paisatakse Tony Blairi peaministriks saamise näol sekka poliitikat ja meenutusi omavahelistest konfliktidest tabeli esikohtade pärast.

„Thoth” (2001)

Oscariga pärjatud lühidokk, mille keskmes on New Yorgis tegutsev tänavamuusik S. K. Thoth. Ja me ei räägi siinkohal akustilisel kitarril emotsionaalselt Radioheadi „Creepi” tinistavast noormehest ega paaniflöödil „My Heart Will Go Oni” puhuvast habemikust ‒ Thoth esitab Suure Õuna tänavatel hoopis enda välja mõeldud keeles ühemeheooperit. Ta varieerib oma häält hirmuäratavast bassist dramaatilise tenorini, mängib samal ajal viiulit, teeb piruette ja näeb sealjuures oma kullatud keha ning ekstravagantsete aksessuaaridega välja, justkui olekski tegemist tõelise Egiptuse jumalusega, kelle järgi ta oma nime on võtnud. Tulemuseks on linnakodanike lahti vajunud suud ning esinejale naelutatud pilgud. Eelkõige rõhutab antud film aga seda, milliste piirideni on võimalik tahtejõudu ja inimloomust painutada.

Stseen filmist „Thoth”

„This Ain’t Chicago: UK House According To The Artists Who Lived It” (2012)

Hiliste kaheksakümnendate melanhoolne, kuid energeetiline UK house oli pehmem vastand hiljem Londoni klubipõrandatel esile tunginud reivile. „This Ain’t Chicago” laseb tantsumuusika pioneeridel oma kogemusi jagada ja rääkida sellest, mis inspireeris neid komponeerima helisid, mis tänapäevani relevantsust omavad. Selle asjatundjate jaoks ülimalt põneva filmi puhul on tegemist intervjuude jadaga, mis annab värvi ja tooni klubides domineerinud muusikastiilidele. Tõe huvides tuleb märkida, et film loodi saatma samast ajastust pärinevat ning ülivõrdes kirjeldatud kompilatsioonialbumit, mis taustal pidevalt ka (üsna juttu summutavalt) mängib.

„Music Nation” (2014)

Viieosaline dokumentaalsari „Music Nation”, mille ellukutsujaks on Channel 4, käsitleb iga 20-minutilise episoodi jooksul üht eriilmelist muusikažanri, mis on viimase 25 aasta jooksul Suurbritannia pinnal reivikultuuri kujundanud ning tõelisi hiilgeaegu nautinud. Vaatamist väärivad neist kõik ning harivat materjali jagub intervjuudes oma ala tegijate ja ajaloolise videomaterjaliga piisavalt. Käsitluse alla võetakse jungle’i sünd, tipphetked ja allakäik, UK garage’i fenomen, briti hardcore-pungi plahvatus, Bristoli skeene mõjud kogu maailma elektroonilisele muusikale ning Ibiza baleaarikubriisi jõudmine Londonisse ja selle äärealadele.

„Festivals Britannia” (2010)

Kellel veel Inglismaa-temaatikast kõrini pole, peaksid kindlasti ette võtma BBC Fouri toodetava „Britannia” dokumentaalisarja, mis tutvustab erinevate muusikakultuuride arengut Suurbritannias, suunates vahetevahel pilgu ka näiteks USA-sse või Itaaliasse. Üks särav näide tollest saagast käsitleb brittide armastust festivalide vastu. Vaataja juhatatakse läbi aja, alustades esimestest, juba 50ndatel toimunud suurüritustest ja liikudes edasi sadu tuhandeid inimesi tõmbavate muusikaorgiateni tänapäeval. Kuid nagu näha, püsib üks faktor nende sündmuste puhul ikka ja alati samana – olgu aastaks siis 1960 või 2014 –, nimelt võimalus unustada mõneks päevaks rutiin ning elada festivaliplatsil kehtivate reeglite järgi.

„Music Is My Drug: Psychedelic Trance” (1996)

„Music Is My Drug” ei ole ainult uks värviliste seenekeste ja paljaste Goa hipide maailma, vaid ka sotsiaalne loosung, mis põimub olenemata oma 1996. aasta väljalaskenumbrist ka praegu päevakajas oleva Iisrael vs. Palestiina võimuvõitlusega. Nähes iisraeli poliitikuid ja rabisid psy-trance’i pidusid kritiseerimas, samal ajal kui pommid lõhkevad ja sõjaväelane tänaval seisvale poisile jalaga virutab, paneb närvirakud vaikselt surema. Kuid rännatakse ka helgematel radadel ning antakse võimalus külastada Rolandi süntesaatorivabrikut ning keset kirsiõitsenguaega toimuvat jaapani psy-trance’i pidu.

„Dub Echoes” (2009)

Mitmete auhindadega pärjatud linateose „Dub Echoes” puhul on taas kord tegemist ühe žanri sünnilooga, milleks on Jamaicalt 60ndatel alguse saanud ja reggae’st välja kasvanud dub. Nagu muusika puhul ikka, mõjutab üks stiil doominoefektina teist ning nii on ka siin pandud suurt rõhku sellele, kuidas filmi „peakangelane” hiphopi ja elektroonilise muusika arengule olulise tõuke on andnud. Ja dokk lausa kümbleb infokülluses, sisaldades intervjuusid reggae-ajaloolaste David Katzi ja Steve Barrow’ga, praegu dub’i uutesse kontekstidesse sättiva Kode9 ja Roots Manuvaga, selliste oma ala veteranidega nagu Lee Perry, Bunny Lee, U-Roy ning paljude teistega.

„Style Wars” (1983)

„Style Wars” ei olegi dokk niivõrd muusikast endast, vaid hiphopikultuurist üldiselt, keskendudes eelkõige New Yorgi grafitikunstnikele ning puudutades minimaalselt ka räpi- ning b-boy-temaatikat. Film annab edasi mõnusat vaimsust, mis selles skeenes 80ndatel valitses, kui hiphopiga seonduvateks esimesteks konnotatsioonideks polnud veel bling, palju raha ja palju naisi, vaid kunst iseeneses. Siit leiab intervjuusid noorte grafitimeistrite vanematega, tollase New Yorgi linnapea Ed Kochiga, ühistransporti hooldavate töölistega, inimestega tänavalt ning kunstnike endiga, kelle jaoks ei olegi tähtis, mida teised nende tegevusest arvavad, vaid see, et nad näevad enda maha jäetud märke „mina olin siin”.