Taasavaldame Müüriehe veebiväljaandes 2012. aasta veebruaris Müürilehe 19. numbris ilmunud Miina Leesmendi intervjuu loomingulise moedoktori ja -praktiku Reet Ausiga. Arutelu teadlikest ja ebateadlikest valikutest, võimalustest ja lahendustest terviklikuma ja tervislikuma elu suunas aitab avada ka veel viimast nädalat ühisrahastusplatvormil Kickstarter hoogu koguva TrashtoTrend’i ja AusDesign’i projekti „Up-Shirt” tagamaid.

Reet Aus. Foto: Renee Altrov.

Mis on mood?

Mood on selles mõttes kummaline, et kuvand moest on väga ühekülgne – sisuliselt on see aga hoopis rikkalikum. Kuidagi on meie ühiskonnas sattunud nii, et moest on saanud selline glamuurihõnguline ja kerglane nähtus. Tegelikult on tegemist väga mõtestatud disaini- või loomeprotsessiga. Moe loomine hõlmab protsesse alates toormaterjalist, milleks võib olla taim või mingisugune laboratooriumist tulev ühend kuni jäätmekäitluseni välja. See on tegelikult väga suur protsesside hulk, mis disainiprotsessi alla mahub.

Aga nähtaval on ainult üks moetööstuse aspekt?

Nähtaval on lihtsalt see, mida meie praegune ühiskond tahab näha. Tegelikult, kui vaadata erinevaid moetoote eluahela etappe, mida on laias laastus seitse, on fakt, et meie meedia ja ühiskond on keskendunud ainult ühele väikesele osale sellest ehk ost-müük etapile. Teadlikkust tuleks laiendada mõlemas suunas – nii ettepoole kui tahapoole. Ja laiendada selliselt, et sellest saaks ring, et otsad läheksid kokku ja inimesed hakkaksid nägema, mida üks disainiprotsess tähendab. Mida tähendab disaineri vastutus, mida tarbija vastutus, rääkimata loomulikult ettevõtja vastutusest. Kaks otsa seal ongi.

Oled läbinud päris pika teekonna. Kes või mis on olnud sel teekonnal sinu õpetajad?

Loomulikult kõige rohkem õpid iseenda kogemusest. Kui ma vaatan enda arengut disainerina, siis ma olen õppinud ainult tegutsedes, analüüsides ja järeldusi tehes, teadvustades probleeme ja neid ümber hinnates. See on loominguline arenguprotsess. Ja ma arvan, et kui me saame rääkida mingisugusest väärtusest, siis see väärtus tulenebki läbi praktilise kogemuse. Teooria on ka huvitav, aga ilma kogemuseta ei ole sel minu jaoks mitte mingisugust väärtust.

Kui palju on maailm muutunud teadlikumaks võrreldes selle ajaga, kui sa oma teekonda moemaailmas alustasid?

Loomulikult on ühiskond muutunud väga palju keskkonnateadlikumaks. Märgatav muutus on toimunud viimase nelja aastaga. Kui ma alustasin oma katsetusi siin 7-8 aastat tagasi, ega ma siis väga palju mõistmist ei kohanud küll või pigem oli üllatavaid pilke ja arusaamatust. Praegu see enam nii ei ole. Minu jaoks on praegu kõige suurem küsimus see, et kuidas tööstus selle muutusega kaasa tuleb. Ma olen vaikselt hakanud aru saama – see on ka põhjus, miks ma viimasel ajal olen ka vähem kollektsioone teinud – et üksikdisainerina ma suuri protsesse ei muuda. Ma võin pakkuda alternatiivi, mis on väga tore ja õiglane, aga muutuma peab ennekõike tarbija ja suurettevõtete suhtumine. Kui tarbijate poolt oleks surve, siis muudaksid ka ettevõtted oma tootmisstrateegiaid ja muutuksid eetilisemaks. On näha, et tarbija teadlikkus kasvab kuid selleks, et mingi suurem muutus tuleks, on vaja ikkagi suuremat teadlikkuse kasvu, suuremal hulgal tarbijaskonnas. Siin ei aitagi muu kui informatsiooni lõputu jagamine.

Mis oleks need asjad, mida tähele panna, et teha teadlikum ja parem valik olemasoleva moe seast tavakontekstis? Kui inimene, kel ei ole kokkupuutepunkti moe ega tekstiilmaterjalidega, kuid kes soovib õiglast ja head toodet?

Kõige lihtsam on vaadata brändide kaupa.

Kes juba siis pakuvad seda usalduspagasit?

Põhiline on aru saada kui läbipaistev on mõne brändi tootmisahel: milliseid materjale nad kasutavad, kus nad toodavad, milline on nende kvaliteet, mis on nende enda tõekspidamised, kui palju nad panustavad sotsiaalsetesse küsimustesse, kui palju nad hoolivad keskkonnast. Kui sa lähed näiteks Inditexi koduleheküljele, mis on siis praegusel hetkel kõige suurem kiirmoe kontsern, kellele kuuluvad teiste hulgas Zara ja Bershka, siis oma koduleheküljel väidavad nad loomulikult, et sustainability on nende suur suund. Tegelikkuses, alles mõni kuu tagasi, oli skandaal, et nende allhanke tehases põles sisse hulk inimesi. Tegemist on n-ö greenwash`iga, mis on eriti alatu. Need on teemad, millest tuleb rääkida järjest rohkem, et inimene hakkaks mõistma, mis on nende pükste hind, mida ta sealt kiirmoe poest ostab.

Ja kelle arvelt see tuleb.

Just nimelt! Ja teine väga suur osa, millest täna väga vähe räägitakse, kuid mis on järgmine väga võimas teema, on kogu tekstiilitööstuse mürgisus. Tegin just kuu aega tagasi intervjuu Kuopio ülikooli professori Kaisa Klemolaga, kes on oma doktoritöö teinud rõiva toksilisuse teemal. Teaduslikult on tõestatud fakt, et ühendid, mis näiteks paaris teksapükstes on, ja millega meie keha igapäevaselt kokku puutub kui me neid kanname, põhjustavad vähki ja Alzheimeri tõbe, allergiaid jne. Hetkel ei ole olemas süsteemi ega sertifikaati, mis testiks ja hindaks kogu keemiliste ühendite paketti tekstiilitootes. Need mürkained on puuvillas alates selle kasvatusest kuni lõpuni välja: rõivad pannakse transpordiks konteineritesse ja pritsitakse üle keemiaga, mis ei lase neil konteineris hallitama minna ega kortsuda. Esimene samm, mida teha, kui endale uue asja ostad, on see läbi pesta. Enamus aineid ei tule siiski ka pesus välja. Erinevad prindid, näiteks kummiprint, mis sisaldab plastikut vedelamaks tegevat ühendit, põhjustab väga konkreetselt vähki. Kõik need seosed on tegelikult teaduslikult tõestatud, aga nendest ei räägita. Miks me sellest nii vähe räägime, ja miks tootjad, kelleni see info jõuab seda ignoreerivad? Sest, et see on lihtsalt nii kohutavalt ebameeldiv. Nahk aga hingab ning meie organism võtab endasse seeläbi kõiki neid aineid, mis on nendes rõivastes, millega me end ümbritseme. Minu arust on see tõsine mõtlemiskoht, et kuidas me oma elu tahame elada. Ja kui meie organism ühel hetkel küllastub – milline on siis meie tulevik? Millised haigused meid ootavad? Kui terved on lapsed ja nende emad? Ei ole ju normaalne, et meil on niipalju vähki, kui meil praegu on. Või teisi haigusi, mis väga selgelt tulenevad sellistest protsessidest, mida me ise läbi viime. Mina tahan tervelt elada – ma vähemalt proovin. Ja ma tahan, et mu lastel oleks ka see võimalus, rääkimata sellest, mis keskkonnaga toimub.

Ehk nimetaks kõik need tootmisetapid, mis ühe rõivaeseme tootmisel läbi tehakse?

Kõigepealt on toormaterjal – kui me räägime näiteks puuvillast, on esimene etapp toormaterjali kasvatus, siis on lõnga ja kanga tootmine, toote valmistamine, seejärel ost-müük – kõikide nende etappide vahel on transport. Nt teksapaari näitel: puuvill võib olla kasvatatud Lõuna-Ameerikas, sealt transporditakse see nt Indiasse, kus kootakse kangas ja transporditakse edasi – oletame Bangladeshi, kust sellest tehakse püksid ja saadetakse kogu kaup Euroopasse näiteks Rotterdami sadamasse, kust need lendavad üle Euroopa laiali poodidesse müüki. Seejärel kasutatakse natukene, millele järgneb jäätmekäitluse protsess, mille käigus jõuab toode lõpuks prügilasse. Kui hakata analüüsima kõiki neid etappe, siis leiab igas etapis hulgaliselt keskkonna- ja sotsiaalseid mõjusid, mis teevad tegelikult toodetud eseme hinna väga kõrgeks. Minu jaoks ongi põhiküsimus, kuidas saavad püksid poes maksta 25 eurot?! See ei ole lihtsalt võimalik.

Tarbija on selle kuidagi väga kergesti vastu võtnud, et kui ta ostab näiteks kiirmoe poest jalanõud, siis ta juba arvestabki sellega, et see toode on nii odav – järelikult kestabki ainult ühe suve, ühe hooaja.

Absoluutselt jah. See ongi masendav, et selline praktika on läbi läinud, ja see on elujõuline. Täitsa hämmastav.

Teatavasti näitavad uuringud, et see etapp toote olelusringis, kui toode on kandmises ja kasutamises, on selle eest hoolt kandmine üks energiakulukamaid etappe ja väga suure keskkonnamõjuga kogu olelusringis. Kuidas oleks võimalik disaini kaudu olukorda paremaks muuta?

See on minu arvates üks keerulisemaid küsimusi. Eks natuke ikka saab – sa saad teha tooted, mis on masinpestavad ja mis ei vaja triikimist. Seal oleneb ikkagi väga palju tarbijapoolsetest valikutest.

Et tuleks aidata pigem tarbija teadlikkust tõsta?

Jah! Et pesed 30 kraadiga, selmet pesta oma pesu 60 või 90 kraadiga, mis kulutavad väga palju energiat – Eesti kontekstis põlevkivi energiat. Eesti kõige suurem ökoloogiline jalajälg tulebki põlevkivi energia kasutamisest. Alati peab vaatama regiooniti, kus on millised kriitilised kohad. Kui me räägime Eestist, siis meil sellist vee probleemi, nagu näiteks Hispaanias, pole. Rõivaste pesemiseks võib ka vabalt vihmavett koguda. Lisaks temperatuurile võiks jälgida, mis ainega sa oma tooteid pesed, sest et kodukeemia on samuti hoop meie tervisele. Nende seos erinevate haigustega on teaduslikult tõestatud. Ja kui me räägime keemilisest puhastusest, siis me räägime tohutust hulgast mürkainetest, mis jäävad nendesse rõivastesse, mõjutades meie tervist ja organismi tervikuna.

Need jääkained, mis sealt välja pestakse imbuvad ka meie terviksüsteemi sisse, milles elame.

Absoluutselt. See on järgmine probleem: kas me oleme võimelised kogu selle heitvee ära puhastama selliselt, et sinna ei jääks sisse erinevaid toksilisi ühendeid? See on see, mis meie ringi hakkab otseselt mõjutama. See läheb maailmamerre, kus on kalad, mida me sööme. Kõik on omavahel ringluses – kõik on üks süsteem ja midagi olematuks teha on väga keeruline. See, mis on tekitatud, siin on ja siia jääb, ja tuleb mingil teisel kujul tagasi. Ma arvan, et terviksüsteemi nägemine sellisena ongi äärmiselt oluline, et hakata mõistma, kuidas minu valikud mõjutavad tegelikult meie kõikide elu ja täpselt samamoodi ka minu enda elu. Mingi aeg tagasi vestlesin ma New Yorgis ühe kohalikuga. Kui ma tema käest küsisin, et kuhu New Yorgi prügi läheb, siis ta ütles et ta ei tea – rongiga linnast välja. Minu arvates on see geniaalselt hea vastus. Selles mõttes, et näitab nii täpselt seda, et sellest hetkest, kui ma panen selle asja prügikasti, siis mind enam üldse ei huvita, mis sellest asjast saab – kui palju energiat kulutatakse, selleks et see prügi olematuks teha ja kui palju keskkonna mõju sellel on, palju probleeme sellest tekib. See justkui lihtsalt näitabki suuremas plaanis meie totaalset ignorantsust – muud mitte midagi.

Millist väravat kehastab vastvalminud doktoritöö (Trash to Trend – Using upcycling in fashion design), mis rakendused sellel on?

Doktoritööl on hästi mitmeid praktilisi väljundeid. Üks suur osa, mis selle töö tegemise käigus alguse sai, on jäätmete kaardistamine. Kui ma hakkasin oma praktiliste tööde jaoks materjali otsima, siis ma sain aru, et seda informatsiooni ei olegi kuskil. See on samm selles suunas, et jääkmaterjale hakataks väärtustama kui toormaterjale. See on ka vaieldamatult lähitulevik, sest et materjalide ja jäätmekäitluse hinnad kasvavad. Üks rakendus ongi see sama reuse.ee ja waste mapping. See on kasutamiseks nii neile, kes tahavad oma jääkidest vabaneda kui ka neile, kes tahavad leida toormaterjale, nii disaineritele kui ettevõtetele, miks mitte, ka koolidele ja tudengitele, kes soovivad lihtsalt katsetada. Suuremas ja kaugemas perspektiivis on see ikkagi mõeldud laienema Eesti piiridest välja, sinna, kus on tootmist ja mitte ainult tootmisjäägid, vaid ka tarbimiseelse ja tarbimisjärgse jäägi kaardistamine. Praegu läheb Eestis kogu tekstiilijääde prügimäele, mis on äärmiselt suur ressursi raiskamine. Oleks vaja käivitada mõned tootearendusprojektid, et näha, kuhu seda oleks võimalik suunata ja mida oleks võimalik sellest teha. Selleks, et aru saada, kuidas upcycling‘ut tootmises kasutada, olen aastate jooksul väärtustavat taaskasutust katsetanud. On selged mudelid, et millistes disainipraktikates oleks võimalik upcycling meetodit kasutada ja kuidas üldse peaks ümber mõtestama tootmise ja disainiprotsessi, selleks, et vähendada jäätmeid. Ja kui nad tekivad, siis kuidas need ettevõtte siseselt ära realiseerida või kuidas tavakodanik saaks oma tekstiilijäätmetega käituda. Lühidalt öeldes – erinevatel tasanditel tekstiilijäätmete tagasi toomine eluahelasse läbi disaini. Hästi praktilise suunaga doktoritöö.

Kuidas tootmisettevõtted sellega kaasa on tulnud?

Kenasti, see kaardistamine on väga jõudsalt läinud. Ann Rosenthal (uue perekonnanimega Runnel – toim.), kellega koos me seda projekti teeme, on läbi viinud intervjuud ettevõtetega – nad on äärmiselt koostöövalmid.

Mida kujutab endast TrashtoTrend platvorm?

TrashtoTrend on loodud selle eesmärgiga, et disainerid, kes tegelevad väärtustava taaskasutusega, kes kasutavad upcycling meetodit, saaksid selle platvormiga ühineda. Üks eesmärk on teha tarbijale kättesaadavaks keskkonnasäästlik disain, et oleks alternatiiv sellele, mida kaubanduskeskusest osta. Teine oluline osa on see, et kuna selle TrashtoTrend’i platvormi alla kuulub ka see sama waste mapping siis oleks disaineritel võimalik oma disaini jagada globaalselt. Kui klient elab näiteks mingis teises regioonis, et siis oleks konkreetne kohalik disainer või platvormiga ühinenud stuudio võimeline lokaalsest jäätmest valmis õmblema teise disaineri toote. See omakorda tähendab loomulikult lõigete jagamist, mida üldjuhul disainerid ei taha väga teha, aga ma arvan, et on äärmiselt oluline, et kogu tootmis- ja disainimisprotsess oleks avalik – et me saaksime aru, et tarbija saaks aru, mis see on, mille eest ta maksab ja kellele maksab ja millised on võimalikud alternatiivid. See on väga konkreetne platvorm, mis pakub inimesele, kelle teadlikkus olukorrast on kõrgem, lahendust ja alternatiivi. Kuna selles platvormis tekib peatselt võimalus laadida alla ja osta disainerite rõivaste lõikeid, siis on see tegelikult mõeldud ka do-it-yourself aktivistidele või inimestele, kes tahavad iseenda vanu riideid ümber teha, taaskasutada – eesmärk on anda võimalus ja liikuda rohkem disaini tasandile.

See aitab ilmselt muuta ka üleüldist suhtumist asjadesse ning see platvorm oleks nende jaoks, kes on valmis ja suudavad kõike jagada.

Ma arvan, et see võiks nii olla. Ma olen jagamise meelt ja olen enda arengu ja töö käigus jõudnud sinnamaale, et ma saan väga selgelt aru, et sellist asja nagu konkurents justkui ei ole. Kui sa oled piisavalt loov inimene, siis ei ole mingi probleem olla pidevalt muutumises ja luua pidevalt uut juurde. Samuti oma mingisugustesse asjadesse kinni jäämine ei ole väga edasiviiv – tuleb ikkagi jagada.

Sinu viimane kollektsioon on väga tugev ka visuaalselt terviklikus mõttes. Kas on veel lähtepunkte, millest kollektsioon alguse saab, kui välja arvata lähtumine jääkmaterjalide omadustest, võimalustest ning keskkonnasäästlikest aspektidest, mis sellega alati kaasas käivad?

Eks ma ikka lähtun esteetikast ka. Viimased poolteist aastat on nii, et ma otsustasin ühel hetkel, et ma astun välja sellisest klassikalisest moetööstuse tsüklist. Ma ei tee enam kaks korda aastas täismahus kollektsiooni. Töötan teatud hulga toodetega – iga paari kuu tagant lisan mõne toote ja täiustan neid, mis on olemas. Ma tegelen rohkem ühtse tooteseeriaga, kui et teen uut kollektsiooni. Tootedisainis on selline lähenemine rohkem tuntud – moes on ära unustatud lähenemine. Mul oli kolmeaastane periood, kus ma tegin iga aasta kaks korda aastas uue kollektsiooni ja käisin mööda moenädalaid. Ühel hetkel sain aru kui mõttetu see on. Kellelegi pole neid asju niipalju vaja ja sa ise disainerina lihtsalt jääd pealiskaudseks. Alati on hulk näidiseid, mis jäävad rippuma ja millel ei ole mingit praktilist väljundit ning taustaks on see hullumeelne tempo, mis selle kõigega kaasneb. Sain ühel hetkel aru, et see on süsteem, mille vastu ma justkui kunagi protesteerima hakkasin ja seetõttu täiesti teadlikult selle seest ühel hetkel välja astusin. See on ka põhjus, miks TrashtoTrend on loodud – platvorm, mis oleks väljaspool sellist klassikalist moemaailma sesoonset süsteemi. Olulised on ikkagi hea kvaliteet, disain, eetilisus ja läbipaistvus.

Töö teatris tähendab tööd erinevate inimeste, rollide ja etendustega. Mida see kogemus on andnud?

Teater on vast õpetanud kõige rohkem koostööd. Kuna muidu disainerina ja oma uurimust tehes teen väga palju üksi, siis teatris naudin ma tohutult seda protsessi – seda sünergiat, mis tekib kui hulk inimesi tulevad kokku ja hakkavad ühise eesmärgi nimel tegutsema. Ma ei ole väga seda kuskilt mujalt leidnud. See on jube võimas.

Aga kas sa ei võiks seda sama asja – koos tegemist – üle kanda disainiprotsessi?

Kindlasti. Ma ehk ei ole leidnud õigeid inimesi või pole ise olnud valmis, aga ma tahaksin neid leida. Ma tahaksin leida inimesi ja meeskonda, kellega koos edasi areneda ja kellega viia uuele tasandile see, mida mina olen praktiseerinud ja õppinud, ja mida need teised inimesed on kogenud – panna see kokku. Üksi tegutsemise aeg on läbi.

See viimane seeriakollektsioon on disainitud nõnda, et seda oleks võimalik uuesti kangatükkideks lahti võtta. Kas oled seda juba ise praktiseerinud või selle peale mõelnud, et inimene, kes omale rõivatoote ostab, toob selle hiljem tagasi sinna, kust ta selle sai.

Jah, teine muutus, mis võiks toimuda tekstiili- ja moetööstuses on see, et tootjad või siis kaubamärgid võtaksid vastutuse oma jäätmete eest ehk kasutatud rõivaid oleks võimalik sinna tagasi tuua, kust need on ostetud.

Disainis (tootedisainis) on see praktika juba vähesel määral teostunud.

Jah, vaikselt. Ma arvan, et see on äärmiselt oluline muutus ja mina olen disaininud oma tooted seda silmas pidades, et need oleksid uuesti ümber disainitavad. Ma arvan, et nt H&M vaataks oma tootmis- ja disainistrateegiad hoopis uue pilguga üle, kui Euroopa Liidu poolt tuleks direktiiv, et nad peavad oma katki läinud või kantud esemed tagasi võtma.

Nad ei ole selleks veel valmis?

Nad pole absoluutselt valmis. Mõtle, mida nad teeksid kogu selle jamaga, mis neile tagasi toodaks – nad peaksid jäätmekäitlejaks hakkama.

Lisaks on veel kallid brändid, kes toodavad väiksema mahuga kollektsioone kvaliteetsetest materjalidest ning see osa, mis läbi ei müü läheb põletamisele, sest nende jaoks ei ole mõeldav, et see, mis alles jääb läheks taasringlusesse – ükskõik mil moel või tasandil ja kõik toimub nii sellepärast, et see on „selle brändi, selline asi”.

Täpselt nii see ongi ja see on minu arust kõige iroonilisem, et on olemas suur hulk tooteid, millel ei olegi eluiga. Kõigepealt kulutatakse meeletutes kogustes ressursse, et neid tooteid valmis teha ja siis kulutatakse meeletult ressursse, et neid olematuks teha. See on moetööstuse varjatud ja irooniline pool, millest räägitakse väga vähe, aga olemasolev praktika.

Kas erineva kvaliteediga materjale on piisavalt saada või on saadaval oleva materjali kvaliteet pigem madal?

See ongi probleem, mille kiirmood on sisse toonud. Kuna materjalid on läinud nii odavaks ja nii ebakvaliteetseks, siis enamust nendest toodetest ei olegi võimalik väärtustavalt taaskasutada.

Siis on ikkagi ju ainult kvaliteetsemaid jääke võimalik väärtustavalt taaskasutada?

Jah. Või tuleb lahendus leida mõnest teisest valdkonnast – selleks on vaja lihtsalt tegeleda tootearendusega.

Kuidas sünnib hea disaintoode?

Hea disainer peab mõtlema toote peale, mis lahkub temast. Ta ei tee seda ju iseendale.

Ta peab alati siis loobuma?

Jah, absoluutselt. Tegema valikuid, loobuma ja teadvustama endale väga paljusid protsesse. Minu jaoks on disainimise juures kõige huvitavam olnud on see, millised erinevad väikesed protsessid tervikus kokku saavad. Kuidas üldse tekib hea disaintoode? Kui vaadata asju, mis ajas vastu peavad – kvaliteetdisaini tooteid, siis seal taga on alati väga pikk tootearendus. Seal on väga palju katsetamist, ka ebaõnnestumist, uuesti katsetamist. Praktilises vallas või disainis jõuabki mingi hea tulemuseni ainult läbi testimise, mille läbi disainer areneb ja on läbi selle võimeline paremat tulemust saavutama.

Väga lihtsustatult: kuidas sa tahaksid, et asjad oleksid?

Asjad on, nagu nad on. Lihtsalt kui ma ise midagi teen, siis ma teen absoluutselt parimal moel, mis ma olen võimeline tegema. Pigem on see niipidi, et ma tean kuidas ma ei saa asju teha ja selles osas on mul väga keeruline minna kompromissidele. Mul on iseendale väga keeruline allahindlust teha. Selles mõttes ma olen kohati tõesti väga karm ja järeleandmatu, aga seda kõike tõukab tagant austus elu vastu. Ma arvan et jah, austus kõige elava vastu on see, mis on hea alguspunkt, kust minema hakata.