Mängufilm „Õnn” („Happiness”, USA 1998), režissöör ja stsenarist Todd Solondz, operaator Maryse Alberti, muusika Robbie Kondor. Osades Jane Adams, Lara Flynn Boyle, Dylan Baker, Seymour Hoffman jt. 139 min.

Mõtlemapanevate ja musta huumoriga elustatud indie-filmide lavastajana tuntuks saanud Todd Solondzi enim auhinnatud linateos on õnnest ja õnnetusest ning täitmata seksuaalfantaasiatest rääkides äärmiselt avameelne. Kuigi filmi pealkirjaks on „Õnn”, on peategelased kõike muud kui õnnelikud. See on hämmastav, millise erapooletuse ja täpsusega režissöör Todd Solondz meile karakterid edastab, tekitades tunde, nagu oleks tegu dokumentaalfilmiga, mis piilub suletud uste taha.

Kaader filmist

Filmi kui tervikut vaadates võib teha üldistusi meie individualistliku ühiskonna kohta, mida iseloomustab elude katmine õnnelikolemise maskiga. Kui keegi peakski soovima maski kergitada – näiteks pihtida oma õele sellest, mis tegelikult toimub – põrkutakse vastu mittemõistmist ja teise inimese kinnisideed punase liha söömisest kui kõikide murede lahendusest. Stsenaarium näeb ette tervet jada kurtidele kõrvadele esitatud abipalveid. Toetudes pseudoloogikale, surutakse õnnetu nurka ning sunnitakse tunnistama, kui õnnelik ta ikkagi on. Välise surve mõjul tõmbub viimane oma kookonisse, üksinduse raviks aga helistab telefoniraamatust leitud suvalistele numbritele, sukeldub pornoajakirjadesse ja näeb unes inimeste tapmist. Filmi tegelased, olles nii murtud, et lausa valus on, tunnevad kohustust vastata küsimusele „Kuidas läheb?” ikka ja alati: „Hästi.”

Filmi kõige siiram tegelane on 11-aastane poiss, kes pole veel ühiskonna poolt ettekirjutatud õige-väära tunnetust omandanud. Niisiis pöördubki ta isa poole avameelsete küsimustega: „Mida tähendab „pauku lahti saama”? Miks mul lahti ei lähe? Kuidas pihku pekstakse?” Isa on küll natuke häiritud, kuid vastab lapse küsimustele teeskluseta ja kannatlikult.

Kõikidest filmis esitatud suhetest on isa ja poja side kõige avatum ja siiram. Isa räägib, kuidas ta poja klassivenda vägistas – selline ausus teeb haiget mõlemale ja mõjub kõrvaltvaatajale hirmutavalt, samas loob äratundmise sellest, mis on lähisuhte aluseks.

Film on arvukalt preemiaid pälvinud, muuhulgas ka Cannes’i filmifestivali rahvusvaheliste kriitikute peaauhinna. Sellegipoolest seisti poleemilise filmi esilinastustel silmitsi mitmete raskustega: vaatajate kohmetusega ning kõvasti alla oodatu jäänud rahalise tuluga. „Kirstunaelaks” sai ausus ja ka erapooletus, millega lähenetakse filmis kujutatavatele suhetele, ka vanema mehe vahekorrale alaealise poisiga. Pedofiilia on ilmselegelt õrn teema, eriti Ameerikas. Keegi ei taha süüvida ühegi perverdi hingeellu, veel vähem tahetakse seda teha filmi vahendusel, mis käsitleb niivõrd tundlikult taoliste tegelaste hingeelu. Ehk kartusest, et mõistmine räägib midagi nende endi kohta?

Terve filmi vältel tegeletakse iseenda sobitamisega ühiskonda, otsides eneses sotsiaalselt soovitud ja maha vaikides mitteaktsepteeritud jooni. Selline allasurumine viib frustratsioonini, mis ühel hetkel peab välja purskuma. Ehk oleks taoline isa-poja ausus ka teisi tegelasi päästnud? Ehk aitaks see meid kõiki? Äkki hakkaks nüüd päriselt elama?

Tegu on ajatu filmiga, mis nii 1998. aastal kui ka 15 aastat hiljem mõjub šokeerivalt ja viib mõtte liikvele.

Vaata Katusekino kava siit.