Tänavu 23.–25. oktoobrini aset leidnud pealinna moenädal mõjus üldjoones tolmukeerutamisena, kuid sellest hoolimata leidus ka üksikuid sähvatusi.

Kuldnõela võitja Kriss Soonik-Käärmanni moe-show TFWl. Foto: Jelena Rudi

Tallinn Fashion Week taotleb eesti moemaastiku paremikku esitleva ürituse staatust – „professionaalse moekunsti tippsündmus”, „glamuur”, „elegants” ja leidub veel väga palju teisi ülivõrdes sõnu, mida selle kirjeldamiseks kasutatakse. Kokku oli koondatud osa moeringkonna jäämäe tipust, kelle seas on nii disainereid, ajakirjanikke, blogijaid, fotograafe, moehuvilisi kui kliente, kuid osavõtjad jäid justkui millegi ootele, mida sündmust läbiv standby-seisund siiski pakkuda ei suutnud.

Terminit standby, mis assotsieerub ka Windowsi operatsioonisüsteemiga, võib kirjeldada kui paigalseisva ja apaatse vaheseisundit. Antud juhul asjakohaseks saav TFW olustikukirjeldus pakub mõtlemisainet üldisemalt kogu kohaliku kaasaegse moeskeene hetkeseisu puhul. Tuleb nentida, et TFW on peamiselt siiski ärihuvidele suunatud üritus, aga kuna minul isiklikul tasandil see seos puudub, siis jätan selle kõrvale ning keskendun peamiselt sündmuse loomingut hõlmavale poolele.

Ühest küljest on TFWl kujunenud välja väga hästi sissetallatud vaod – idee, visuaal ja identiteet, mis toimivad. Paraku tundub kohati, et need vaod on liiga sügavale vajunud ning vaateväli juba seetõttu piiratuks muutunud. Olgugi et juba rohkem kui ühe kümnendi jagu on TFWl olnud suunaseadjateks ka väga isikupäraseid disainereid, on tänaseks tajutav omamoodi ummikseis.

Sellest hoolimata sai TFWl näha ka üksikuid sähvatusi. Näiteks Kuldnõela nominent Lilli Jahilo, kes esindab küll mõnevõrra harjumuspärast elegantset ja naiselikku suunda, kuid kelle intuitiivne eripära ja loomingu kvaliteet näitavad erakordse rõivadisaini võimalikkust. Tavapärasest TFW esteetikast kõrvalekaldena ja värskendavalt mõjus muidugi ka oodatud ja kiidetud Jonurmi ja Kärt Ojavee kollektsioon. Jo oli seekord astunud sammu kõrvale juba tema käekirja defineerivatest ülerõivastest ja katsetanud hetketrendidega (loe: spordiesteetika + normcore). Igal juhul oli Jonurmi ning KO! aksessuaaridega kollektsioon silmatorkav ja tõi teatavat uut hingamist kogu üritusele.

Omaette kategooriasse võib lugeda Kuldnõela võitja Kriss Soonik-Käärmanni, kes torkas silma oma üllatava suhtumisega – show ei seisnenud lihtsalt ilusa pesu ja toote esitlemises, vaid ka harvaesinevas katses publiku tavapärast distantseeritud kõrvalseisja rolli kõigutada. Moe-show lõpus murdsid vaatajate tavapärase tõsiduse mängulised, isegi irvitaval toonil lavale ilmunud irooniliselt lõbusalt tantsivad ning jänesekõrvadega kaunistatud noormehed. Igati positiivne oli näha ja kogeda, kuidas ootamatu nihe lülitas hetkeks selle nn standby-režiimi ümber ja andis võimaluse olukorra ümbermõtestamiseks.

Mõistan, et seda, millised moe-show’d kellelegi meeldivad, mõjutavad inimese isiklikud esteetilised eelistused, see, mis generatsiooni ta kuulub ning millised on tema kultuurilised mõjutajad. Isegi eetilised valikud, mis puudutab näiteks kangaid ja materjali. Kuid mulle tundub, et probleeme ei tekita nimetatud tegurid, vaid see, et eesti moeväljal on puudu mingi ühendav aktiveeriv lüli. Paratamatult on nii, et kõik mõjutavad üksteist – disainerid, moeajakirjanikud, tarbijad jt. Kui üks osa sellest võrgustikust ei toimi, mõjub see kogu tervikule. Võib-olla on see tingitud osapoolte suutmatusest kontakti luua või tahtmatusest üksteisega suhelda, aga see toob mind tagasi väite juurde, mida juba sissejuhatuses mainisin: kõik on ootel… Hetkeolukord mõjub tolmukeerutamisena ning muudab sellise tegevuse olulisuse seetõttu küsitavaks.

Samas ei sõltu see vaid moeloojatest ja moeürituste korraldajatest. Kui moe-show (sh TFW) on moedisainerile eneseväljendust või -analüüsi pakkuv formaat, siis sellele peaks järgnema teoreetiline analüüs ehk moekriitika. Isiklikult tahaksin näha, et seda funktsiooni täidaks ajakirjandus. Kuid kui peatuda Eestis praegu olemasoleval (või olematul) moekriitikal, järelkajal ja mõtestamisel, läheb asi väga segaseks. Just TFWga seoses sattusin jälle üle mitme aasta kohalikke peavoolu moesaite lugema. Kirjutati kõigest ja samaaegselt mittemillestki – nimetatud paigalseisu musternäidis.

Ajakirjanduse kui mõtestava kõrvaltvaataja funktsioon väljendub hoopis kummalise, isegi groteskse verbaalse visualiseerijana. Seal, kus peaks eksisteerima mõtestamine, toimub ülivõrdes õhkamine ning seda mitmest kanalist korraga. Kuigi reegli kinnitamiseks saab õnneks tuua välja siiski üksikuid erandeid, keda ka vääriliselt hinnatakse – näiteks TFWl moemootori auhinna pälvinud Tanel Veenre, kelle kirjutised suudavad kujunenud üheplaanilisusest veidi sügavamale jõuda.

Kokkuvõtvalt võib märkida selle moevälja puuduoleva ühenduslüli ja samaaegselt teatava valmisoleku positiivse mõjuna siiski seda, et taoline ootus tekitab ka kuhjumist ning selle tulemusel tekkinud paised võivad ootamatult lõhkeda – võib-olla luua isegi uue moeparadigma –, sõltub lihtsalt sellest, millal kriitiline mass suudab standby-režiimist ümber lülituda.