„Santa Muerte and the Sun” on kahe sõbra, Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve lavastus, mis kõnetab oma tumedusega.

Etendus algab väljahingamisega. Piisav moment, et tekitada absoluutselt puhas pind, kus kõik võimalused on alles ees. Hilisemal retkel luuakse kaosest omamoodi sümbolitega ülesehituv kosmos, mis ei saagi päriselt valmis ja jätab autoritele vabad käed edasiliikumiseks. Lavastuse maailma ei loodud seitsme päevaga.

Hendrik Kaljujärv ja Karl Saks. Foto: Rünno Lahesoo

Alguses täidavad lava uneskõndijad, kes tunduvad nägevat midagi tühjuse sügavustes. Ka publik on sattunud täitmatusse ruumi, mis annab võimaluse vaadata otsa iseendale. Oma hirmudele. Mõtetele. Soovidele. Telliseid käes kandvaid kõndijaid tirib allapoole sümboolne raskus, mis takistab vaba liikumist. Perspektiiv juhatab publikut valget ekraani silmitsema, tühjusse hakatakse looma fiktsionaalset maailma, ruum on tulvil helisid, dialooge, žeste. Hiljem täitub ekraan narratiivitu jutustusega sellest, mis juhtus kusagil eemal. Aga võib-olla ka vaataja sees, kui luba antakse, mõtted sügavamatele radadele uitama lubatakse.

Nägemuslikkus ilmestab alguse videopilti, hägusus montaažis kannab vaataja unenäolisse maailma, kus aeg ei oma mingit tähtsust, kõik on ühtlases kulgemises. Kaamera ümber tantsivad tajuvilksatused, viirastused. Kiired kaadrivahetused ja -lõiked loovad hektilise, püsimatu kaosekorrastuse, kus aegruum pillutakse laiali, kus meile antakse toimuvast üksnes aimu, jutustamata täit lugu. Kuigi autorite sõnutsi sai kõik alguse heliloomest, mõjub videopilt kohati nii intensiivsena, et hakkab oma keelt muudele väljendussüsteemidele peale suruma. Videos kajastuvad tähendused-tonaalsused tuntavamalt ja teravamalt.

Pilved liiguvad üle ekraanitaeva, tühjus muutub mõõtmatuks, heledus hakkab pimestama. Mis tunne oleks kokku põrgata puhta valgusega? Klaar pilt saab helis kostuva müraelemendi tõttu kandva kontrasti, mis ei lase hetkel nii kergelt mööduda, vaid lisab järgmise mõõtme ja juhatab sügavamale. Müramaastikud saavad peagi toetust ekraanile ilmuvailt kõledailt linnavaateilt. Linna anonüümsus, külmus, igas kaadris peegeldumas teatav inimestest mahajäetuse ja surutuse moment. Linn, mis ootab midagi, kust helgus ja elusus on välja imetud. Linn, mis ootab äratajat. Igasugune tühjus ootab täitmist, paik sinna minejat. 27. jaanuari etendusele järgnenud vestlusel selgus, et linnakaadrid on filmitud Peterburis. Alaosa pealkiri „Bütsants” on konfliktis kaadrite kõleduse ja tühjusega, mis võib viidata ammuse hiilgeaja nostalgiale. Bütsants harmoneerub hoopis järgmise stseeniga videos, kus vaatajad tuuakse külluslikku kulda ja karda täis interjööri, mis asub siinsamas Eestis Otepää kandis.

Lõpus demonstreeritav salapärane Cantervilla loss lisab viimase vindi kummastamise labürinti, mõjudes esialgu koduselt, siis aga paljastades veidraid detaile – midagi on ses videopildis trillerlikult korrast ära. Mööbel on olemas, kõik nii, nagu paik eest leiti, midagi kujunduses pole filmimiseks lavastatud. Ja just see kätkebki kummalisust, sest kaamera viib meid ideaaltuppa, kust elanikud on aga lahkunud. Taas valdab teatav mahajäetuse ja võõristuse tunne, detailid on viimseni paigas (serviis laual, lambid põlevad), ent pole ruumi täitjaid. Me näeme üksnes inimeste kujutisi, representatsioone, mitte elusaid inimesi. Kunstkäsi ootab klaveriklahvil, taustaks Kanuti Gildi SAALi kõlaritest kostuv heli – viimane paradoks. Lõpunoot jääb seekord kuulmata. Võib-olla jätkub õhtusöök Cantervilla lossis mõnes tundmatus ruumis. Etendusel kogetu jääb aga hiljemgi mõtetesse kajama.

Lavastus ei ole valmis töö, ent ometi ei puudu selle kõverast kujuteldavast reaalsusest midagi. Autorid on tõukunud just protsessuaalsusest, mitte eesmärgist saada valmis „toode”, mida publikule esitleda. Nagu selgus etendusele järgnenud arutelust, kujunes praegune variant erinevate leidude ja assotsiatsioonide tulemusena. Kaljujärve ja Saksa tandemi oskus seoseid luua ja esmapilgul seostamatuid detaile liita saab selgeks etenduse lõpuosas, kui vahepeal laiali hargnenud niidiotsad kokku jooksevad. Aimub ka üksteise toetamist ja mõistmist etendussituatsioonis, ühes meeleolus kulgemist, mis aitab kaasa kohati hektilist iseloomu võtva kogumi tervikuks sidumisele, seda enam, et laval on korraga mitu erineva tonaalsusega lugu.

Improvisatsioonilisus, mida aeg-ajalt tabada võib, kätkeb endas nii kiirreageeringut kui partneritunnetust. Improvisatsioonis luuakse ise protsessuaalselt maailma enda ümber, kujundatakse ruumi, tekitatakse uut tähenduste võrgustikku. Esitus on nende loomeprotsessi tähenduste valguse kätte meelitamine, pimedusest välja mähkimine. Nagu juhtmete võrk, mis ühes stseenis põrandale veetud saab. Juhtmete keerdus sõlmed mööda põrandat, hiljem samamoodi väändumas keha ja hääl. Mikrofonilöögid ja neist tulevad üksikud helid on hea leid, kuna need annavad edasi korraga nii tühja ruumi täitmise võimatust kui võimalikkust. Üks tekitab helisid ja võimalusi, teine reageerib. Võib-olla siin kahe valikuvabaduse vahel pesitsebki loomise võnge ja impulss.

Võõristustunne ja kummastusefekt on märksõnad, mis iseloomustavad nii auditiivselt kui visuaalselt kogetut – teatav paine püsib veel pärast etenduse lõppugi. Ent ometi ei lõigata sügavuti, vaid sümbolid ja kujundid jäävadki distantsile, ei anna end päriselt kätte, riivavad õhust. Kohati ilmneb ängi ja agooniat, liikumine muutub veidraks ja vaatajaski kehalist ebamugavust esilekutsuvaks. Imiku nuttu meenutavad hääled lisavad veel kahtlaselt painava aspekti juba niigi morbiidse tunnetusega etendusele. Tekib võõrasus, koos sellega küsimus, kas pigem enese või maailma suhtes? Aga tuntav ebamugavus on head sorti – säärane, mis ei lase rahulikult toolis lesida, vaid sunnib kaasa mõtlema ja tundma. Santa Muerte ei ole kerge, meelelahutuslik vaatamine. See kõnetab oma tumedusega. Ning pidevalt pead tõstva aimuga, et… kuskil näidatava taga on midagi veel. Midagi jääb vaikusesse valguma.

Loomeprotsess on samuti mingi võõritus, tahtlik tavamaailmast väljapoole asetumine, kus võib asjaolude kokkulangevusel jõuda sulgunud universumisse. Kaljujärv ja Saks läksid tükiks ajaks muust maailmast isoleeritud metsamajakesse, mis omas kindlasti suurt rolli lavastust kandva kummastuse ja võõristuse kujundamisel. Tekib küsimus, kas impulsi tegevuseks ja laval nähtava kujutamiseks on andnud sisemine surutis, väljapääsu otsiv paine või hoopis väljast pealesuruv nimetamatu „miski”. Anonüümsus, mis torkab iseäranis silma linnakaadrites, vihjab enese ärakaotamisele. Loomes on korraga nii terake täielikku kohalolu kui ka enesest loobumist. Tõeline eraldatus metsade vahel võib tekitada linnaängistusele vastupidise seisundi, kus kohalolek on nii täielik, et muutub eemaldumiseks. Seoseid leiab ka filmitud kaadritest, kus valgus saab nii heledaks, et hakkab pimestama, kus kontrast helitugevuse ja ekraanilt paistva puhtuse vahel vihjab konfliktile müra ja vaikuse vahel. Tähelepanelikum kõrv kuuleb ka seda vaikust, mis on liialt vali.

„Santa Muerte and the Sun” on otsiv etendus, kus ilmneb aeg-ajalt korrastamatusi, mis avavad tee uutele ootustele. Kahe koostöös ja loomes kujuneb ühine rütm, mis lubab ühitada end ümbrusega ühtlasesse olemisse. Vaibumisse. Selleks et leida, tuleb kaduma minna. Või lasta millelgi hetkeks kaduma minna.

Etendused toimuvad veel 31. märtsil ning 1. ja 2. aprillil. Otsigu Kanuti Gildi SAALis need, kes tahavad Kogeda ega karda veidi tumedamas aines ära eksida.

„Santa Muerte and the Sun”
Autor, esitlus, muusika, montaaž: Hendrik Kaljujärv, Karl Saks
Operaator: Timo Toots
Esietendus Kanuti Gildi SAALis 25. jaanuaril 2014.