Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostööveerg kujutab endast seekord mitte-arvustust konkurendi raamatule.

Indrek Rüütle
„Maivälk”
Jumalikud Ilmutused, 2014
80 lk

„maitea, kas fotot on mõtet avaldada, kuna tekst on mälestus fotost.” – kiwa

kui olin laps, veel eelkooliealine, käis meil vahel külas Rein Rüütle (tal ei olnud kaugelt tulla, elas sealsamas teispool kalmistut, kus oli lubja tänav, mis vastavalt oma nimele oligi alati lupja täis). tema kohta öeldi rüütlerein ja mul võttis aega arusaamine, et see on inimese, mitte liiginimi või miskisugune üldtermin (lisaks kuulsin „rüütle” asemel „rüütli” ja seetõttu liigitus ta minu peas mingiks rüütel-rebaseks. muljet viimasest süvendas tema ruuge lakk. vanaisa, kes aeglasemalt ja selgemalt rääkis, hääldas küll välja „rüütle” e-ga, ent ma pidasin seda teatavaks anakronistlikuks kenitlemiseks, nagu ka järjekindlalt sõnade „uulits” ning „pää” kasutamist).

vahel sattus rüütlerein tulema just sel ajal, kui pere lõunat võttis – siis ta paluti ikka ka lauda ja pakuti suupoolist. „ah, mis nüüd mina,” ajas rüütlerein tagasi, „pole vaja, mul pole kõht tühi.” „näh, võta, söö nüüd vaene mees,” ütles vanaema teatava kibedusega. taldrik ja kahvel kolksatati reinu ette lauale. rein ajas tagasi, kindlameelne büst vakstu taga kõrgumas, aga kui muudkui pakuti, siis ta ikka sõi küll, tõstis palasid –mis aga ette anti– suu juurde sedasi süstemaatiliselt justkui mutreid või muud säherdust tähtsat, kummardas ainult natuke ettepoole, kui kahvli suhu pistis, ja kui mälus, siis istus jälle sirge seljaga. tal oli skulpturaalne pea, dialektilise materialisti büst, suured sinised silmad kumera lauba all, mille joont jätkasid üle pea kammitud juuksed.

„vaata seda rüütlereinu,” ütles vanaema pärast mürgiselt. „ise ajab vastu, et ei taha süüa, aga näed, sõi sinu muna ka veel ära! ja sina jäid nüüd ilma.” (see muna ei andnud vanaemale veel mõnda aega rahu.) vanaisa ainult vangutas pead ja ohkas, ta ei osanud ega tahtnud miskit lisada, see näis teda painavat nagu kohustus ja hinge matvat. reinuga oli kõik niigi selge ja kordi läbi räägitud. „isa oli sul tubli mees, rein, jaa. aga ise sa oled ikka üks lontrus,” sai külaline peavangutuste saatel noomida. rüütli-reinu isa nimi oli rüütli-oss. („vat see oli üks väärt mees!”) rüütliossist olin veelgi kuulnud räägitavat. ta oli selleks ajaks juba surnud, aga minu kujutluses oli salapärane oss justkui mõni mütoloogiline tegelane. hiid? „rüütleoss” kõlas vanaisa suust erinevalt tülpinult öeldud „rüütlereinust” nagu õlalepatsutus teispoolsusesse, lugupidav kraaps möödaniku suunas. „oled sina ikka alles üks kuradima lontrus, rein,” sai ossi poeg võtta. aga pea lontruseks hüütu jämeda ja punetava kaela otsas kuulatas ja sinised silmad olid paigal; ei ta liigutanud ega vastanud keskit, näis leplikult nõus olevat – ehk ta teadis isegi, et oli lontrus, ent ei osanud sellest miskit erilist arvata.

mõni aasta hiljem, kui olin juba kaheksa-üheksane, võeti rein ükskord laevaga ka sõitma kaasa. ainult mina, rein ja vanaisa vist olimegi, öösiks igatahes ei jäänud, veetsime vaid lämbe kesksuvise päeva allavoolu ja siis linna tagasi sõites. sellest on üks mustvalge ülesvõte, seisame reinuga kõrvuti laevalael, minul on soft versioon bowie soengust (mis miskipärast tollal oli kõikidel lastel, kuigi sel ajal hakkas standard juba poisslastel lühemat ja tütarlastel pikemat eelistama), ma teen, nagu ei näeks kaamerat, ja vaatan lugupidavalt silmapiirile, mul on käes suur ungari muinasjuttude raamat. rein vaatab veidi umbuskliku pilguga teisale kaugusesse, modernistilokk tuules lehvimas, lööktööline puhkehetkel, mõõdab pilguga laiuvat tööpõldu. lontruseks teda tookord ei hüütud. laev oli püha koht, seal konflikte ei tekitatud ega lahendatud, selleks ta vist ehitatud oligi, et üleüldisest vaenamise ja mürgisülgamise õhkkonnast ajutiseks minema seilata.

reinu nägin hiljem veel mõned korrad tänaval, aga kaugemalt, tere me ei öelnud ega juttu ajanud. tema ruuge juus ja habe olid iga korraga hüppeliselt hallimaks muutunud, näis nagu muutuks modernist hõberebaseks, et siis lõplikult mateeriaga ühte sulada. vanemate omavahelisest jutust kuulsin, et ta olla kiirelt läinud.

mõni aasta hiljem läksime martiini ja connoriga tartu amatöörfilmiklubisse. igaüks pidi rääkima, mis filmi ta kavatseb teha. minu plaan oli animatsioon, kus plastiliinist mees sööb tuplat. (need olid samal aastal müüki ilmunud, imelik oli näha annekeste ja kamašokolaadi kõrval seda kapitalismi teist pääsukest (esimene oli pornoajakirjad), aga kõik olid kaame ja mittemidagiütleva näoga, justkui oleks see kõige igapäevasem asi, et nii peabki, ma siis tegin sama nägu, aga selline filmitegemise mõte tuli ikkagi.) plastiliinimees sööb tupla koos paberiga ära. siis tuleb kaadrisse suurem mees ja sööb väiksema ära (ma ilmselt ei olnud siis veel idabloki amatöörkultusrežissööri švankmajeri teoseid näinud, aga film mu peas oli üsna nende moodi), siis tuleb veel suurem ja sööb omakorda eelmise ära… ja nõnda kordub sama viis-kuus korda, kuni viimane mees hakkab läkastama ja köhib välja tupla šokolaadi ümbrispaberi (pole vist üleliigne meenutada, et tuplal oli välismaa asjale kohane ümbrispaber, mida annekesega võrrelda ei andnud). oma ideed immar puunile ma ikkagi ei rääkinud. immar puun oli amatöörfilmiklubi juht (või koguni president?), veidi nukku meenutav väike läikiva peanupu ja habemega asjalik härra. (tema nimi ajas meid segadusse, sest meil oli kursusevend nimega innar toom ning ükskord oli tema sõber kaspar põllu joonistanud vildikaga ühiselamu seinale tabavalt loomutruu karikatuuri ning kirjutanud sinna alla „saved immar puun”. see hämmastas meid väga, sest immar puuni ta ju ei teadnud ega saanudki teada – niisama oli innar toomi nime väänanud!)

igatahes oli filmiklubi esmakohtumisel üks habetunud, veidi närvilise olekuga ja kühmus mees (ta meenutas mulle miskipärast karvast meduusi), kes rääkis muudkui, et peab ikka sellest pirandellost (olen kahjuks unustanud, millist näidendit ta täpsemalt silmas pidas) filmi tegema – ta rääkis sellest meeldejääva tõsikindlusega, justkui oleks kõik kõigiga kokku lepitud ja filmi hommepäev tootmisesse minek juba ära otsustatud. ja ega ta eriti tähele ei pannud, kuidas immar puun viisakalt, ent kategooriliselt tal selle mõtte soovitas maha matta – kogenud filmitegija ja mõneminutilisi filme tootva klubi juhina oli talle ilmselt selge, et kaheosaline täispikk mängufilm klassiku tekstist võib debütandile üle jõu käia.

indrek rüütle –sest tema see oli– ei teinud viisakalt immari (samuti viisakalt öeldud) märkust tähele panemagi.

connor ja martiini debüteerisid mõne aja pärast animatsiooniga „keppmees”, mis oli huumorivõtmest hoolimata sünge allegooria sellest, kuidas looming hävitab looja.

see film oli ka minu ja connori esimesel ühisel näitusel, mis kestis ühe päeva. näitusel ei olnud eriti külastajaid, sest ma olin (avangardistlikel eesmärkidel) otsustanud esineda oma kodanikunime all, mida keegi ei teadnud ega osanud minuga seostada.

kooli oli jõudnud esimene arvuti ja üks vanema kursuse tüdruk aitas mul kujundada ja printida näituse flaieri. see oli esimene kord eestis, kui kunstinäituse reklaamimiseks kasutati reivistiilis lendlehte.

olin äsja ostnud oma esimese cd (selleks tuli kaks nädalat kümnetunnistes vahetustes töötada) ja see plaat oli portisheadi debüüt „dummy”, mis oli äsja ilmunud ja mis tundus kogu elektroonilise muusikamaastiku suhete ja jõujoonte manifesteeriva ümberjagamisena, pikaks veniva hommikuvalgusena pärast igavest reivi, millenagi nimedega bristol sound ja trip hop. seda sai siis iga päev kassettide, vinüülide ja lintide vahele kuulatud (kõigi nimetatud formaatide esitlustehnika oli sel ajal ka underground-pidudel kasutuses, kui polnud just tegu väheste bosside vinyl-only dj-dega).

kasutasime „dummy” plaadipilti tollel lendlehel ka, venitasime figuuri veidi pikemaks.

kleepisin üht flaierit parasjagu bussipeatusesse, kui minu juures peatus kõrvalkooli poiss, kellega olin kord samas seltskonnas viibinud.

oo, portishead, ütles ta tunnustavalt.

ilmselt olime me ainukesed kaks inimest kahesaja kilomeetri raadiuses, kes selle bändi olemasolust teadsid, rääkimata plaadipildi äratundmisest.

üle tee „poola originaalkassette” müünud ja küllusliku valikuga putka igatahes sellist stuff’i ei distribueerinud.

connor tegi veel (juba tegemise ajal kultuslikuks saanud) ekstsentrilise kollaažfilmi „võimlev jänes ja asjad”. näitlejateks olid martiini, aldar talviste (praegu psaiko) ja erkki hyva. näitlejad olid valitud sarnase ninakuju järgi. võimlev jänes on indiaanlaste allegooria idiootse lääne inimese kohta. connor esitas filmi ka kunstikooli lõputööna; inimesed hüppasid püsti ja hakkasid spontaanselt aplodeerima, kui teatati hindest „10”.

connor pole pärast seda enam ühtegi filmi teinud ega ühelgi näitusel osalenud.

filmiklubi sai õige pea oma esimese videokaamera.

martiini avas mõned nädalad tagasi y-galeriis arvo kolmnurga näituse. neli videot sellel näitusel oli täiuslik kulminatsioon tollele 20 a tagasi ühest annelinna keldrist alguse saanud protsessile.

kaspar põlluga hakkasime hiljem sõbrustama ja tegime eesti esimese räpibändi (mis esines koguni kaks korda (teine kord oli põlva kultuurimajas nyrok city soendusesinejana)).

innar toomi nägin ükskord linna peal; ta polnud kuigivõrd muutunud ja nägi tõepoolest välja nagu saved. ta on selline pikk poiss, minu arust kandis ta täpselt samasuguse lõikega normcore’i teksatagi nagu tollalgi.

poiss, kes „dummy” kaanepildi ära tundis, sai hiljem kuulsaks internetitelefoni leiutamisega.

sisuliselt nägi see välja samasugune nagu videotelefon enamikus tolle aja ulmefilmides.

immar puuni poole soovitas mul keegi äsja pöörduda, kuna olin pikemat aega taga otsinud 70ndate amatöörfilmimaterjali, lootus, mille olemasolugi järjekindlalt kaduma hakkas.

annekese šokolaadi pilti suudan veel poolenisti oma vaimusilma ette manada, ent see haihtub järjekindlalt.

minu multifilm jäigi alustamata, sest rohkem ma filmiklubisse ei jõudnud. seega tegemata on ta siiani.

mul puudub küll tõendusmaterjal, aga miskipärast kaldun arvama, et ka klapp kirjaga „ryytle-pirandello võte 1 / duubel 1” pole kunagi kolksatanud.

küll aga kolksatas täna pärastlõunal kirjastuse postkast; seal oli saadetis konkurendilt, nende värske supertoode, punasel kaanel mustaga „indrek rüütle. maivälk”.

seetõttu mulle see lugu meenuski.