„Blood Simple” (1984, USA). Režissöörid-stsenaristid Ethan ja Joel Coen, operaator Barry Sonnenfeld, helilooja Carter Burwell, osades John Getz, Frances Mc Dormand, Dan Hedaya jt. 99 min.
„Barton Fink” (1991, USA ja UK). Režissöörid-stsenaristid Ethan ja Joel Coen, operaator Roger Deakins, helilooja Carter Burwell, osades John Turturro, John Goodman, Michael Lerner jt. 116 min.

Kaader filmist „Barton Fink”

Film noir’i definitsioon on üsna hägune ja laialivalguv. Suuremalt jaolt seepärast, et termin mõeldi välja palju hiljem, mistõttu enamik selle voolu alla liigitatud režissööre ei teinud oma filme teadlikult noir’i raamistikus. Küll aga on olemas mitmeid ühisjooni, mille abil võiks 1940.–1950. aastatel valminud filme noir’i kategooriasse lahterdada. Eelkõige oli tegu krimi- ja gängsterifilmidega, mis olid enamasti mustvalged. Filmide tonaalsus oli domineerivalt melanhoolne, võõrandunud, tundetu, pessimistlik, mitmetähenduslik ja paranoiline. Neo-noir’i alged pärinevad kuuekümnendatest, kui selle eelkäija tunnetust ja esteetikat hakkasid jäljendama paljud Hollywoodi uue laine filmiloojad. Sellised filmid on näiteks Arthur Penni „Bonny ja Clyde”, Terrence Malicki „Badlands”, Martin Scorsese „Taxi Driver” ja David Lynchi „Blue Velvet”. Neo-noir’i tulekuga langeb kokku ka postmodernismi imbumine filmikunsti, mille üheks tunnuseks on erinevate stiilide (mh ka neo-noir) ja žanrite põimumine.

Minnesota väikelinnast St. Louis Parkist pärit vendadetandemit Joel ja Ethan Coenit peetakse postmodernistliku filmikunsti suurimateks meistriteks. Nende 1984. aastal valminud debüütmängufilm „Blood Simple” laenab kõvasti noir’i tonaalsusest ja esteetikast, olles peale selle veel mikstuur nii horror’ist kui ka mustast komöödiast. Linateoses vihjatakse vaatajale juba esimeste kaadritega, et tegemist on noir’iga – tume valgus, vihm, maantee, vastusõitvate autode valgusvihud, tegelaste varjud esiklaasil… Coenid viitavad siin Robert Aldrichi 1955. aasta noir’ile „Kiss Me Deadly”, mille avakaadrid on sarnased, ning luuakse ootus klassikalise noir’i narratiivi ja tüpaažide järele. Näiteks kehastab Abby (Frances McDormand) arhetüüpset femme fatale’i, kelle kütkesse Ray (John Getz) langeb ja kelle tõttu saab alguse traagiline sündmusteahel. Paarikest tappa püüdev eradetektiiv Visser on kahtlemata homaaž Orson Wellesi „Touch of Evili” antagonistile Hank Quinlanile. Mõlemat meest ühendab peale füüsiliste omaduste ka igasuguste eetikanormide puudumine. Viiteid klassikalise perioodi noir’idele on „Blood Simple’is” külluslikult, kuid postmodernistliku filmi eesmärk pole järgida žanrite traditsioonipäraseid võimalusi, vaid neid õõnestada. Tavalise petuloo asemel tehakse film tervest reast tüssamiskatsetest, mida põhjustab võimetus normaalselt kommunikeeruda. Filmi vaadates ei teki kunagi tunnet, et Rayl oleks mingi idee või ettekujutus suuremast plaanist. Ta käitub instiktiivselt, võttes sihiks olla koos oma ülemuse naise Abbyga, kelle poole püüeldes ta oma eesmärgist tegelikult aina kaugemale liigub. Nende suhet iseloomustavad juba algusest peale vääritimõistmised ja möödarääkimised, mis toovad kurbi tagajärgi.

Üheks keskseks võtteks Coenite loometees on reaalsuse ja fantaasia hägustumine. Pidepunktide kadumine tõe ja tegelikkusega on tegelaste üheks peamiseks probleemiks, sundides neid leidma uusi viise reaalsusest arusaamiseks. Vendade esimeses filmis „Blood Simple” oli seda tajuda paaris stseenis, kuid nende neljandas linateoses „Barton Fink”, kus näitekirjanikust nimitegelane (kehastab John Turturro) kolib ühte mahakäinud hotelli, tekib juba alguses kahtlus, kas tegemist pole üldse ühe suure pettekujutelmaga. Esmalt ei näe ekraanil kedagi teist peale Bartoni, hotelli portjee ja Bartoni kõrvaltoas elava Charlie (John Goodman). Teiseks tundub, et Bartoni toas pole juba aastaid elatud, näib nagu oleks see tuba teda terve elu oodanud. Hotelli jõudes hakkab Barton tähele panema sürreaalseks keeratud tavaelumomente nagu tapeedi mahakoorumist või seintest läbikostvaid imelikke helisid, mis suudavad tekitada temas parajat peataolekut. Film kubiseb sümbolismist ja jätab vaatajale piisavalt tõlgendamisruumi, et otsustada, mis on unenägu ja mis tegelikkus. Reaalse ja imaginaarse vahel laveerimine, põhjustades karakterites segadust toimuva suhtes, on läbivaks teemaks paljudes neo-noir’ides. Näiteks David Fincheri „Fight Club” või Christopher Nolani „Memento”, kus vaataja teab tegelikkusest sama palju või vähe kui tegelased ise.

Paljuski sarnaneb neo-noir oma eelkäija film noir’iga peale tehnilis-visuaalse poole ka samalaadsete narratiivielementide ja temaatika poolest, käsitledes Ameerika unelma tumedamat poolust. Film noir’is on olulisel kohal fatalism, mille järgi on peategelaste saatused juba filmi alguses ette määratud. Paradoksaalsel kombel omandavad karakteri lootusetu olukord ja paratamatu tulevik peagi uue mõõtme, muutudes ajapikku isegi huumorikaks. Just teadlik klassikalise noir’i elementide kasutamine kallutab neo-noir’id pastiši ja satiiri suunal, muutes naljakad teemad neo-noir’is palju loomulikumaks kui tema eelkäijas. Sellega mängivad eriti osavalt just vennad Coenid, segades ka kõige süngematesse situatsioonidesse parajalt mõistusevastasust ja irooniat, mida näeme ka selle nädala jooksul Katusekino ekraanil.