Antud antropoloogilise albumi võib jagada kaheks osaks: esimene on raua isa ja teine on raud ise, milles raua isana esinevad elemendid ja aimdused meenuvad meile varasemast kultuuriloost.

Mulle viskas esiteks helimälust ette Berliini Raadio juubelialbumil välja toodud helinäiteid üle maailma alates vaharullisalvestistest (nt lugu „Be-Be Mad”) kuni Ameerika folgikogumikeni enne II maailmasõda („I’m Heading Home”, kus voc gruuvib vana bluusi võtmes, refräänis kohtub ka kantriga, seda muidugi selle heas mõõtmes). „I Do Meat You” on spirituaal või ka algsoul. „Cool&Calmis” oleks juba tahtnud kaugelt kostvat bandžot või mandoliini kuulda, samas sobis ka aknast kostuv kitsede määgimine, mis asus kokku kõlama ülimalt just loos vallanud mitmehäälsusega. Ning kui sest juba küllalt sai, tuligi toekas käsipuu rütmi ja tempo muutuse näol, mis omakorda vaikselt vajus.

Aga „By the Washing Machine” on hoopis teise meeleoluga lugu, meenutab midagi „Eesti ballaadide” tumedusest. „Sunny Side’i” tugevaim element on basso ostinato ehk jonnaka bassi dialoog koeraga, sama koer hoolitseb väga hästi mitte ainult ülemineku eest järgmisesse loosse, vaid ka digimürarikka lainemühaga jalutskäigurütmi eest. Muidugi mõista tekib igal kuulajal oma lokaatorinaks, ega ilma selleta raua endani pruugi jõudagi (visandlike teostega juba on nõnda, jätavad palju tõlgendamisruumi, kuid on nõudlikud, st tuima lokaatoriga ära mine).

Põhiline raud on mõistagi vokaal, mis veab kõik eelneva kas või tagantjärele käima. See toimub ilmekalt esimeses loos „White Man”. Alahinnata ei saa ka üldist kompositsiooni, mis on nimelt toores, aga kompaktne, moodustades isegi ringi, mida lõhub võib-olla ainult lugu „My Baby” (veidi üle pandud). Parajal määral kostavad plaadil efektid, põhiliselt kaja ja tempod, ning läbiv teema „rand”. Palm särgilt ja lained voodilinalt kohtuvad kõik loos „Inconnu”, moodustub pilves unistaja äraspidine surfimuss, lugu sobib plaadi lipulaevaks, ehk siis esilauaks, ideaalselt.