Mil määral on progerokk täna veel progressiivne? Või milline progerokk võiks täna olla progressiivne ehk edasipüüdlik ja edasiviiv?

Ehk selline, mis ei hooli stiilipiiridest ega kultuurilistest kaanonitest, rokistampidest ega surmtõsisest „kunstipärasusestki”. Kõike seda polegi ümberringi nii vähe, ka Eestis mitte (Wrupk Urei või Phlox näiteks). Aga lisaks peaks tänane proge püüdlema siiski 21. sajandi muusikana kõlamise poole – mis sest, et algselt oli see enamjaolt pigem fantasy-muinasaja heliriba. Omas ajas võis toogi radikaalne olla.

Ansambli Progress proge pole aga kindlasti progressiivne tänapäevases mõttes ega küüni ka ammuste selle stiili viljelejate kõlaliste eksperimentideni. „Pillipuhujad” on profilt mängitud ja salvestatud, aga paraku üsna üheülbaline plaat, mis meenutab peamiselt 80ndate lõpu hevi-Grapsi ja hetketi (tänu saksofonile ja keerukaile taktimõõtudele) siiski ka varasemat afro-funk’i-Grapsi.

Kõige sümpaatsemalt mõjub „Pillipuhujate” keskpaigas olev „Keskmaa”, mis on küllalt lühike ja kompaktne. Ennekõike kõlab album siiski üheainsa (liiga) pika lauluna, milles heidikute ja kaotajate traagika ning lootusrikkam kaugustesse kappamine on üsna sarnase õõnsavõitu paatosega esitatud. Etlemine, mitte elukogemus. Kapakegi kaugustesse, noored mehed – ületage piire, kaotage lahinguid, leidke muusika, mis on ainulaadne, mitte pelgalt hoolikas koolitöö žanritundmises.