„Kõiksuse teooria” („The Theory of Everything”, 2014, Inglismaa). Režissöör James Marsh, osades Eddie Redmayne, Felicity Jones jt. 123 min.

Kaader filmist

Keskmise inimese päevast ei võta relatiivsusteooria üle mõtisklemine just suurt tükki. Kui vaadata riigi usuleigust, ei mõtle keskmine eestlane tõenäoliselt eriti palju ka jumalale. Neist mõlemaga on oma erakordse elu jooksul rohkelt maadelnud kõigi raskuste kiuste tänaseks juba 73-aastane maailmakuulus teoreetiline füüsik ja kosmoloog Stephen Hawking. Kuulsa mehe suhted teaduse, ümbritseva universumi, usu ja kõigi asjadega nende vahel on kaardistamisel James Marshi rohketele auhindadele nomineeritud draamas „Kõiksuse teooria”. Enim ekraaniaega saavad Hawkingi noorus ja suhe tulevase (eks)abikaasa Jane’iga. Dokumentaalidega „Projekt Nim” („Project Nim”) ja „Mees köiel” („Man on Wire”), millest viimane pärjati ka Oscariga, endale nime teinud Marsh hiilgab prantsuse operaatori Benoît Delhomme’i abil poeetilise pildikeelega. See on tundeküllane, kohati liigutav lugu, justkui rätsepalõikes Oscarite tarbeks mõõdetud. Märksa problemaatilisem on stsenaarium, mis haarab kurku rohkem, kui seedida jõuab.

Hawkingi elulugu – mida avab hoopis põhjalikumalt tema hittraamatult nime laenanud Errol Morrise 1991. aasta dokumentaalfilm „Aja lühiajalugu” („A Brief History of Time”) – on täis põnevaid kontraste ning saatuse irooniat. Tema Oxfordis hariduse omandanud isa luges peagi avanevale geeniusele juba maast madalast ette piiblilugusid. Kas ja millist mõju need talle avaldasid, on raske öelda, kuid maailma loomise algupärale, mõistetagu seda kuidas tahes, on ta kahtlemata ehitanud suure osa oma karjäärist.

Läbi elu on Hawking otsinud vastuseid küsimustele, kust me tuleme, kuidas me siia jõudnud oleme ja kuhu edasi läheme. Tema sõnavõttudes on kaalukas roll olnud ka jumalal, ehkki enamasti ülimalt ambivalentsel kujul. „Kõiksuse teooria” demonstreerib elavalt tema katseid klapitada oma teaduspõhist maailmavaadet silmarõõmu Jane’i religioosse taustaga. Suureks küsimuseks on, kas üks välistab automaatselt teise? Jane Hawking on tagantjärele meenutanud, et on irooniline, kuidas ta leidis mõne aasta jooksul surema prognoositud ja füüsiliselt kokku vajuvale Stephenile toeks olemiseks jõudu just oma usust. Filmi üheks suurimaks traagikaks ongi kahe noore ja sümpaatse inimese tahtmatu lahkukasvamine rasketes oludes. Ka kõige ilusam mõistus ei suuda hakata vastu elusaatuse karmimatele löökidele.

Saatuse irooniat, kui ajaloo ühest suurimast teadlasest rääkides on üldse kohane säärast ebamäärast terminit kasutada, on ka Hawkingi hilisemas tõdemuses, et ilma haiguseta poleks ta suutnud oma teadustööle fookust leida. Varem nähti teda sageli suunatu, otsustusvõimetu ja isegi laisana. Ehk jäänuks maailm nõnda ilma teooriatest, mida me teame tänasel päeval 20. sajandi suundanäitavaima teadustööna. Filmiski napilt kujutatud füüsik Kip Thorne, kes muuseas töötas nõustajana Cristopher Nolani mulluse „Tähtedevahelise” („Interstellar”) juures, on öelnud, et tänu füüsilistele piirangutele pidi Hawking oma peas välja arendama tööriistakomplekti, mida mitte kellelgi teisel polnud.

Hawkingi kuulsaim tsitaat kõneleb jumala mõistuse tundmisest. See on vaatamata rangelt teaduslikule dimensioonile pannud mitmeid kristlikke kogukondi väitma, et mehe teooriad tõestavad, vastupidi, hoopis loomishetke ja seega looja olemasolu. Möödunud aastal ütles Hawking lõpuks otsesõnu välja, et on ateist ning religioon ei vasta tema jaoks suurtele küsimustele. Õigupoolest astus ta sammu kaugemale, lükates kõrvale ka filosoofia, mille esindajad olla ajale jalgu ning kaugele teadlaste tuulde jäänud. Veebist võib muuhulgas leida muheda video kreatsionist Ray Comforti vastusega, mille kohaselt – viibutades muidugi näppu piibli suunas – on Hawking midagi sellist väites lihtsalt loll.

Kas ja kuivõrd on Hawking religiooni ja teaduse vastuolusid emotsionaalselt läbi elanud, jääb vaatamata nappidele temaatilistele dialoogikatketele filmis siiski vastuseta. Teada ei saa palju teadusest, filosoofiast ega religioonist. Tunnetus on „Kõiksuse teoorias” tekstist olulisem ja nagu sissejuhatuses mainitud, on tegu poeetilise lookäsitlusega, mille intellektuaalne dimensioon kipub jääma viiteliseks. Seetõttu mõjub film liialt sageli kaunistatud Vikipeedia lehena, kus tõdetakse üht, teist ja siis kolmandat sündmust. Eddie Redmayne on peaosas sellegipoolest suurepärane ja Jóhann Jóhannssoni muusikaline taust imekaunis, kuid Hawkingi mõistmiseks soovitan pigem vaadata Morrise dokumentaali.