Indrek Grigori uue kunstikriitika otsingud on jõudnud esimeste tulemusteni. Uue meetodi töökindlust proovib autor Jevgeni Zolotko kuueosalise teose „Asjad” näitel, mida sai vaadata ja kuulata Tartu Kunstimaja pööningul 19.03.‒06.10.2012.

Jevgeni Zolotko näol on tegemist kunstnikuga, kes on prestiižkeele sõnavara suhtes, mida tema teostest rääkides tihti kasutatakse, väga kriitiline. Nii ei olnud kunstniku sõnul „Asjade” näol tegemist installatsiooniga, kõnealune teos ei uurinud midagi (kõige vähem ruumi) ning paralleelid arheoloogiaga, sõltumata kõigist kiusatustest, on väärinterpretatsioon. Samas, olenemata sellest, et kunstniku maailmapilt on otseselt religioosne, ei ole „Asjade” näol tegemist ka klassikalises tähenduses religioosse kunstiga, vaid siiski Zolotko isikliku maailmapildi kajastusega.

Kooskõlastatud kirjeldus

Alljärgnevale kuue peatüki kirjeldusele eelnesid pikad vestlused kunstnikuga ning Zolotko sai enne publitseerimist kirjeldused üle vaadata ja kõik kunstniku soovitatud parandused viidi sisse.

I peatükk. „Kõne” Üks loomismüütide arhetüüpseid kujundeid on nimetamine. Nii algas ka Zolotko töö pööningul asjade nimetamisega. Pööning, kogu oma proosalisuses sellisel kujul, nagu ta oli, aktualiseeriti kunstilise ruumina läbi selle, et kunstnik nimetas seal leiduvaid asju. Kõlaritest kostus monotoonsel kõmiseval häälel esitatud loetelu. Piisavalt pikk, et katta sümboolselt kogu tegelikkust, samas lisas huvitava kihistuse hääle väsimine ja kähedaks muutumine loetelu lõpu poole.

I peatükk – Kõne. Foto: Indrek Grigor

II peatükk. „Kaotus” Vahetult pärast maailma loomist jäetakse meid sellest kohe ka ilma, millega on püstitatud teose keskne intriig ‒ inimese suhe asjadesse. Pööning on veider tsoon, kus asjad ei ole ära visatud ega ka päriselt enam olemas, piltlikult öeldes on see mälu kolikamber. Kunstnik koristas pööningult kõik seal olnud asjad ja täitis ruumi tema varasematest teostest tuntud peenestatud paberimassist vormitud raamatutega. Sisuliseks võtmeks peatükile oli video, kus pööningu akna ees istuv noormees luges Moosese raamatust tekstikatkeid, mis esitasid inimkonna genealoogiat alates Aadamast (1Ms 5). See on Zolotko sõnul üks kõige kummalisemaid katkendeid piiblis, sest selle esimese inimese juurde tagasiviiva sugupuu tähendusest on tänapäeval sisuliselt võimatu aru saada. On olemas tekst, mis seostab meid kõige algusega, ent sõnad on kaotanud oma rolli, mida tähistasid sümboolselt pööningule kuhjatud seosetust, loetamatust tekstimassist koostatud raamatud. Asjad pööningul on mälukihistus, mille äravõtmine tekitab küll lünga, kuid selle tagajärjed jäävad esialgu hoomamatuks.

II peatükk – Kaotus. Foto: Indrek Grigor

III peatükk. „Asjad” Teose nimipeatükk „Asjad” oli visuaalselt vast üks mõjusamaid. Kaks astangut eksponeerimiseks ja sõel, mille abil oli pööningu põrandat katvast põrmust sõelutud välja väikseimad asjad ja need meile näha seatud. Tinglikult oli tegemist asjadega, mida ei saanud nimetada ja mis seega kujutasid pööningu teispoolsust. Viimse kohtupäeva kujundid astmestiku ja sõela kujul on autori sõnul küll osaliselt teadlikud, ent mitte lõpuni tähenduslikud. Asjade sõelumine on tõepoolest viide teispoolsusele, kuid samavõrd ka puhtalt praktiline või ka eetiline küsimus: kuidas, mille alusel eraldada põrmust eksponeerimisele minevad asjad ja kuidas neid eksponeerida? Väljapaneku fooniks kõlas hällilaul orvule, mis rõhutas teo sentimentaalset väärtust. Pööning kui kolikamber, mille põrmus aga leiduvad asjad, mille olemasolu isegi pööning on unustanud.

III peatükk – Asjad. Foto: Indrek Grigor

IV peatükk. „Tuvi” IV peatükiga algab teises peatükis püstitatud intriigi ‒ inimeste ja asjade vahelise suhte ‒ tinglik lahendamine. Kui juba eelmises peatükis võis näha katset muuta nimetamatu tähenduslikuks, siis nüüd viiakse rekonstrueerimiskatsed lõpuni. Pööningul, mille seinad olid nüüd valgeks värvitud, eksponeeriti I osast pärinevaid objekte ja katseid neid taasluua. Kusjuures keskseks objektiks on tuvi kui ainus elusolend, kelle puhul võis näha nii fotot leitud skeletist, skeletti ennast, selle 3D-s rekonstruktsiooni kui lõpuks ka sama tuvi skulpturaalsesse vormi viiduna.

V peatükk. „Ecce Homo” „Ecce Homo” oli oma staatilisuses nii sisuline paus kui intriigi lõplik lahendus. Suureformaadiline projektsioon kujutas teises osas arusaamatut genealoogiat loetlenud noormeest väljumas seisvast veest, süles isa, kelle ta surnute riigist tagasi tõi. Inimest defineerib oma juurte mäletamine. Ei ole juhus, et pealkiri viitab inimesele ainsuses, foto aga kujutab isa ja poega ‒ inimene on inimene vaid suhtes teistega. Peatüki võtmetekstiks oli seekord lõik Nikolai Gogoli „Surnud hingedest”, kus kirjeldati Pljuškini mõisas valitsenud asjade kihistusi, mis illustreeris liigagi kujundlikult taas tavapärast olukorda pööningul. Samas kandis see ka moraalset hinnangut ‒ see, kuidas me suhtume asjadesse, peegeldub tagasi meie inimsuhetesse. „Toa nurka oli põrandale kokku kuhjatud terve hunnik lihtsamat rämpsu, mis ei ole väärt laudadel olema. Mis nimelt selles hunnikus oli, seda oli raske otsustada, sest tolmu oli sellel niisuguses külluses, et iga puudutaja käed oleksid kinnaste taoliseks muutunud, kõigest muust silmatorkavamalt ulatusid sealt välja puulabida küljest murtud tükk ja vana saapatald. Mitte kuidagi ei oleks võinud ütelda, et siin toas elutseb keegi elusolend, kui selle olemasolust ei oleks tunnistust andnud vana kulunud mütsilott, mis lebas laual.” Nikolai Gogoli „Surnud hinged” (1977, lk 116)

VI peatükk Kõik asjad olid asetatud viimse detailini tagasi oma kohale. Helifooniks kõlas Helena Tulve heliteos „Stella Matutina”, mille sõnadeks on Maarjale pühendatud Loretto litaania. Pealkirjata VI peatükk toob meid inimeste ja asjade suhete juurest kõiksuse juurde. Zolotko oponeerib vaimse ja materiaalse maailma vastandamisele. Maarja oli kõige puhtam osa materiaalsest maailmast, läbi kelle sai ka jumal materiaalseks. Kuid Maarjale pühendatud litaania taustal on pööning endiselt samasugune, nagu ta oli, midagi ei ole muutunud. Ei ole jälkust, kõik on ühtmoodi õilis. Mis toob meid tagasi kogu teose moto juurde: „Armastage kogu Jumala loomingut, nii tervikut kui iga üksikut liivatera. Armastage iga lehekest, iga Jumala päikesekiirt. Armastage loomi, armastage taimi, armastage iga asja. Kui sa iga asja armastad, mõistad sa ka Jumala saladust asjades.” Fjodor M. Dostojevski „Vennad Karamazovid” (staarets Zossima vestlusest)

Eneseküllane monoloog

Kui eelnenu näol oli tegemist kooskõlastatud kirjeldusega, siis alljärgnevalt üritab autor joonistada põgusalt välja võimaliku eneseküllase monoloogi vormis analüüsi samale teosele.

Jättes kõrvale Zolotko teose religioossed allhoovused, hakkab silma, et kunstnikku huvitavaks küsimuseks, mitte ainult „Asjade” puhul, vaid ka üldisemalt, on materiaalse maailma suhe keelelisse maailma, mis ilmselt seletab ka teravdatud tundlikkust tema teostest rääkimise juures kasutatavate mõistete suhtes. Keeleline maailm on tähenduslikku potentsiaali kandev, ent oma kommunikatiivse võimekuse kaotanud, nagu võis näha „Asjade” teises peatükis „Kaotus” lugejaga sisulise kontakti ja seeläbi oma tähtsuse minetanud piibliteksti näol. Materiaalne maailm, usaldades autori õigustatuna näivaid ütlusi, seob eneses nii keskkonna objektid kui potentsiaalse inimese. Viimane on potentsiaalne just seetõttu, et inimese puudumine on üks Zolotko teoste silmatorkavaim tunnus, mis kipub autori intentsioonist sõltumata domineerima teose tähendusvälja, andes alust rääkida düstoopiast ja hüljatusest, samas kui autor lähtub asjade ja inimeste vahelisest isomorfismist. Asjad Zolotko teostes ei tähista mitte inimest sümboolselt, vaid on inimesega lahutamatus seoses. Seda suhet võib pidada Zolotko teoste poeetika võtmeks.

Näidismaterjaliks võiks olla teos, mida lugejail käesoleva artikli ilmumise ajal ka reaalselt näha on võimalik, nimelt Kumus näitusel „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik” eksponeeritud, Köler Prize’iga pärajatud installatsioon „Üks päev riigiarhiivi töötaja elus”. Kuigi teose keskseks sündmuseks on arhivaari kadumine, on selle sisuliseks sõnumiks arhivaari lahtiütlemine ja põgenemine tekstimassiga vooderdatud putkast eellingvistilisse maailma. Ent veelkord, tegemist ei ole mitte lahtiütlemisega maailmast, vaid selle akommunikatiivseks muutunud tekstilisest kuvandist. Arhivaari metamorfoos varblaseks.

Selline võiks olla väga põgus katse rakendada Zolotko suhtes eneseküllase monoloogi võtet. Kas ja kuivõrd uue kunstikriitika kaks meetodit, eespool esitatud kooskõlastatud kirjeldus ja eneseküllane monoloog, teineteist täiendavad, jääb lugeja otsustada. Olgu aga vabanduseks öeldud, et tegemist oli esimese katsega taolises žanris ning selle potentsiaal ja piirid on ka siinkirjutajale veel avastamata.