Eesti klubikultuuri sünnipäev võiks olla 31. august 1991. Mis siis täpsemalt toimus ning mida tänastel üritustel teisiti tehakse? Mälusoppides sobrasid ja toimunut ilustasid Eesti esimesed underground-pidude korraldajad Erkki Tero (Heven Offbeats / Tallinn), Kristjan Vosman (Cycled Groove System / Tallinn), Tristan Priimägi (Neuronphase / Tartu) ja P. Julm (Daraba Mob / Pärnu), juttu juhtis Alari Orav.

Järgnev tekst pärineb mulluse Tallinn Music Weeki vestlussarja „TMW jutud” esimese paneeli „Promootorite maailm” helisalvestiselt.

John Peeli tervituskontsert Kodulinna Majas (1992). Fotod: Andres Teiss

Milline oli esimene pidu, kus käisite?

Erkki Tero: Ma arvan, et aasta oli 1991. Selline reivisuunitlusega pidu. Müürivahe tänaval oli üks urgas, mille nime ma täpselt ei tea.

Kas sina sellel Kodulinna Maja peol ei käinud, mis toimus 1991 aasta augustis?

E.T: Ei, käisin ikka. Kuna ma ise organiseerisin palju selle maja pidusid, siis olin ka seal.

Keegi, kelle nime ei nimeta, arvas, et see võis olla esimene omalaadne pidu, mis Eestis toimus.

E.T: (Muiates) No eks kõik tahavad ikka, et nende pidu oleks esimene.

Kristjan Vosman: Mulle tundub, et üks esimesi elamusi selles vallas võis olla 1993. aastal Malemajas – seal all väikses baaris, mida ma ei tea, kas enam alleski on, mängisid Tõnso ja Saaremets kassettide pealt muusikat. Seal oli üldiselt väärikas seltskond ja hea muusika.

Malemaja oli vist Vene tänaval, eks?

K.V: Jah, oli küll.

P. Julm: Peale varase nooruspõlve koolidiskosid oli mu esimene korralik klubielamus 1992. aastal: sattusin kuidagi New Yorki ja kohe ka õigetesse kohtadesse.

Tristan Priimägi: Tartus enne eriti pidusid polnudki. Oletan, et Kalev Kääpa mängis Illusiooni fujaees mingit meie jaoks väga kummalist muusikat. Ma ei teagi, miks me seal käima hakkasime, aga minu meelest käisime seal kogu aeg mingeid cover’eid nõudmas. Küll aga mäletan esimest pidu, mille ise korraldasin. See oli 1993 ja kooli kohvikus, pilet oli 5 krooni. Mängiti kahe kassettmaki pealt – ma praegu üldse ei kujuta ette, kuidas seda võimalik teha oli. Vist keriti välja nii, et hoiad nuppu all. Füüsika klassi kapist strobo panime kohviku lakke.

Kristjan, sa ütlesid, et seal Malemaja peol oli väga kirju seltskond koos. Kes need inimesed siis olid? Kes need olid, kes käisid eesti pidudel 90ndate esimesel poolel?

K.V: No mõned sõbrad olid seal, klassivennad. Aga Röövel Ööbiku kamp oli seal koos, Hmelnitski kerges joobes avaldas nördimust, et miks kõik arvavad, et ta ülbe on, ta lihtsalt ei näe kedagi. (Naer). Aga ega seal ei olnudki palju inimesi, seal võis olla 30-40 inimest ainult. Oligi selline väike ja armas ja ehe.

E.T: (Kodulinna Majas) käisid need, kes sattusid. Ma arvan, et kunstiülikoolist ja sellistest ringkondadest tuli sealne publik kokku. Ja võib-olla alguses ei olnud neid palju, aga tundus, et need kõik on justkui oma inimesed ja väga toredad, sellest piisas.

P.J: Pärnus oli tekkinud mingi noorte poiste seltskond, üks neist mängib siiani plaate (Raivo Pedanik ehk Bad J). Ja neil oli tekkinud tõsisem muusikahuvi hiphopi suunaga, mis mulle väga meeldis. Pärnu raadios oli legendaarne raadiomees Lennart Piik, kes tegutseb siiamaani, ütlemata laia silmaringiga ja lasi neil seal teha hiphopisaadet. Minu toonane põhielukoht oli Moskva linn ja sain sealt suurtesse raadiojaamadesse saadetud plaadifirmade saadetud promoplaate, mida sealsetes jaamades keegi mänginud. Ja nii oli mul lademetes värsket muusikat CD-formaadis. Kuidagi meil tekkis klapp Pärnus klubi Roheline Salong pinnal, kus toona kõik vähegi peenema maitsega härrad ja daamid koos käisid. Sealt see asi edasi rullus. Muusika raadiosse, kohe pidusid tegema, sealt kohe edasi ka Tartusse, edasi Tallinnasse. Nagu paisu tagant vallandus kogu see värk, sest pinnas oli küps. Ma arvan, et MTV oma öise tsooniga oli ka juba hulga tööd ära teinud.

T.P: (Tartus) Ma arvan, et suuremas osas (käisid) ikka nooremad. Aga miks käisid ja kas käisid ühed ja samad inimesed – infot ei olnud võimalik muudmoodi liigutada kui käest kätte. Flaier, mis vist praegu on pigem selline eksklusiivne lisavidin, oli elutähtis info edasiandmise kanal. Plakatit tohtis ka panna, aga mäletan, käisin linnavalitsuses mitu korda trahve maksmas sellepärast, et olin plakateid pannud valesse kohta – Tartu oli selles osas hästi karmi käega linn. Sotsiaalvõrgustikku ei olnud ja sellepärast mingisugune kildkond ja vastavalt nende tuttavate tuttavate tuttavad jne.

Mis see muusika siis tegelikult oli – inimesed käisid peol, aga kas niisama suhtlemas? Priit tegelikult ütles, et pinnas oli soodus selleks, et uut muusikat inimesteni tuua. Milline see muusika oli – palusingi kõigil saata üks pala aegade tagant. Kuulame siis väikse jupi, kuna aega on vähe, ja igaüks võib öelda, miks just see lugu.

(Kohmitsemine, muusika ei lähe käima)

Seni räägite ehk mõne veidra või uskumatu loo sellest, mis on pidude korraldamise käigus juhtunud. See võib olla ka viimasest aastast, kui mälu on hägune.

T.P: See on siis sellest, kui internetti ei olnud praktiliselt veel olemas. Infot liikus väga vähe, toona veel meie õnneks, sest olime Eestisse kutsunud esimese suurema välisartisti: DJ SS pidi tulema esimest korda Eestisse. Ta jäi lennust maha, korra veel book’isin teda ümber, aga ta siiski ei saanud tuldud ja oli probleem, mis teha: pileteid oli palju müüdud ja ikkagi esimest korda inglane suure nimega jne. Õnneks keegi vist ei teadnud, milline ta välja näeb, keegi ei teadnud, et ta on kahemeetrine neeger. Ma ei mäleta, kes siis pandi seda rolli täitma sõpruskonnast, et ära muretse… küll me nuputame välja. Igatahes keegi seal seda SSi mängis, mingi valgenahaline Tartu tudeng (vali naer). Ja kõik olid happy’d, midagi ei juhtunud. Ärge kellelegi rääkige.

K.V: Mul selle valge ja musta teemaga meenub kohe üks asi, kui me tegime vist 1994. aastal esimesi suuremaid Warehouse Groove’i pidusid RETi tehases, teisel suvel Zelluloosis asbestitolmu sees ka 3-4 vahvat show’d. Kuna eelarved olid väga pingelised ja vahetasime Tartu, Riia ja Soome kaudu pidevalt artiste, et üldse kedagi tuua saaks, siis juhtus nii, et ühele mustale MCle polnud meil hotelli. Ta pidi magama ühe meie korraldaja Paavo vanaema toas. Aga selgus, et Paavo vanemad ei läinudki nädalavahetuseks üldse kodust ära (üldine naer). Selle tulemusel siis üks vahva must MC, ehk oli see MC Slim Rootsist, magas öö Raadiomaja ees autos.

Aga räägi äkki see lugu ka, mis minule alati nalja valmistab – kuidas sa RETi kassaga koju sõitsid…

K.V: Aa, ei, see ei olnud mina. See oli vist Aarne Saluraid, kes alles hiljem julges seda tunnistada, kuidas ta pärast piletikassa lugemist jättis selle kõik oma Opel Kadeti katusele pappkarpi koos müntidega. Sõitis niimoodi Lasnamäele ja alles siis avastas selle. Kuu aega hiljem tunnistas, et süda jättis paar korda vahele, aga noh, lõbus oli ikkagi.

E.T: Hm, midagi erilist nagu ei mäletagi. Kuna uue muusikaga olid ka tulnud väga huvitavad droogid Tallinnasse, siis kõik olid kogu aeg üsna pilves ja see oli väga huvitav.

P.J: Võib-olla üks eesti underground’i kõige rajumaid kogemusi on olnud minu jaoks see, kuidas üks Viljandi pioneer-korraldaja tegi ühe esimese peo. See toimus Viljandis mingisuguse baari keldris ja see nägi välja nii, et tantsusaal oli umbes 20 ruutmeetrit, keset seda oli suur lomp ja DJ mängis ukseaugus ja seisis puukuuris (kõik naeravad). Ehtne keldripidu.

Tehnika on vahepeal tööle saadud ning hakkab kõlama esimene lugu:

See on A Tribe Called Quest – „Award Tour”, esimene singel albumilt „Midnight Marauders”. Priit selle mulle saatis, tema nüüd räägib.

P.J: See lugu iseloomustab väga hästi antud ajastut, jah: ennekõike hiphop. Mängiti väga head hiphoppi, ei mingit jama. Ja mitte ainult hiphoppi, eesti publik oli väga vastuvõtlik kõigele heale: samal peol sai mängida veel Rage Against the Machine’i, Pearl Jami, Jamiroquaid või Brand New Heaviest. Tänaseks päevaks on lahterdumine toimunud märksa jõulisemalt. Tollal oli lihtsalt janu uue ja värske muusika järele nii suur, et kõik mis oli hea ja groovy, see läks ka peale.

Järgmine lugu on The Future Sound of London – „Papua New Guinea” aastast 1991. Ma arvan, et kõikidel siinistujatest on selle looga omad mälestused, aga Kristjan, sina valisid just selle – miks?

K.V: Mulle tundus, et siin on koos kõik esimesed jungle’i rütmid ja elektroonilise muusika esimese laine naiivsus, magusus ja siirus. Võib-olla tänapäeval sellist muusikat usutavalt teha ongi väga raske. Vähemalt minu jaoks.

Nii veider kui see ka pole, siis Erkki saatis mulle ka ühe The Future Sound of Londoni loo. Minule siiani tundmata lugu, vist Unity – „Unity (Future Sound Of London Piano City mix)”. Aga Erkki alati üllatab tundmatute lugudega.

E.T: Omal ajal, 1992 kuskil, oli see keldrites-urgastes väga populaarne ja mängitud lugu. Üsna defineeriv sound tolle aja kohta, kus iga peoga läksid tempod ja ka inimeste soovid aina teravamaid elamusi otsivateks. Kui sellised tempod peale tulid, oli inimestel alguses üsna raske harjuda – et mida nagu tegema peab. Tempo oli kiire ja kui mõni püüdis selle järgi natuke tantsida, siis teda jätkus ainult pooleks minutiks ja võhm oli väljas. Aga siis ilmselt harjutati poole võrra aeglasemalt sedasama tantsu kuni hakkas välja tulema.

Ma võin öelda veel ette, et tempo meil järjest tõuseb. Tristan, sinu loo algus on hästi pikk – võib-olla räägid natuke juttu ette?

T.P: Sa pika algusega viid jutu õige raja peale… Mis oli siis ja mida nüüd on vähem – või kas üldse see enam vajalik on – see on identifitseerimine läbi vastanduse. Sa küsid, et mida mängiti. Mängiti, ütleme, mingisuguseid tekno- ja trance’i asju, breakbeat’i, mis iganes, aga üldnimetaja oli ikkagi see, et see oli selline muusika, millest laiem üldsus ei saanud aru sellel hetkel. See oli mingis mõttes auasi: sa pidid esindama nagu mingisugust fraktsiooni, mis vastandus teravalt massikultuurile. Tartus muidugi oli miskipärast see äärmiselt oluline. Inimestel, kes jagasid omavahel seda erinevat maitset, tekkis teatud solidaarsus. Selles kontekstis mingi militaristlik uniformsus oli nagu kooshoidev jõud. Praegu on ükskõik: kõik kuulavad, mida tahavad, see ei ole üldsegi tähtis.

Aga et sel on pikk algus, ja pikk lugu – selle mõte on, et kui varem muusika formaat klassikalistel pidudel oli ikkagi laul, mingisugune kolm pool minutit, salm-refrään-salm-bridge-refrään, kogu lugu, eksole. Ja siis see on näiteks 8-minutine lugu, me räägime ka 10- ja 15- minutilistest lugudest.

Kunagi 1996. aastal käisime ühe klassivenna suvilas Võrus ja kohalike Võru noorte juures ning mängisime ühe DJ mixtape’i. Nad imestasid, et kuidas saab üks lugu nii-ii pikk olla (naer).

T.P: Täpselt, see tegelikult struktureeris kogu muusika kuulamise ja kogemise hoopis teistsuguseks.

Lugu on PFMi „One & Only”, väga ilus lugu on.

T.P: Mul tuli veel kaks asja meelde selle looga. Kuna ärgmises vestlusringis osaleb Bob Stanley ja PFM on kunagi suutnud teha ka ühest Saint Etienne’i 3-minutisest loost kümneminutilise väga edukalt (PFMi miks loost „The Sea” on Saint Etienne’i kogumikul „Casino Classics”). Ja üks asi, mis mul tuli veel meelde Saint Etienne’iga vastandamise seoses: ma mäletan, et keegi pani 94. aastal ühel peol peale Saint Etienne’i „Pale Movie”, mis on rangelt võttes ikkagi diskolugu, eurodisko lugu. Kuidagi jube hea lugu oli, aga nii kui see peale läks – ma pole elus näinud, et nii kiirelt inimesed põrandalt kaoksid. Nende jaoks oli see jaotus teisel pool seda piirjoont, et mingisugune sisemine kood ei lubanud seda omaks võtta.

Kui teil oleks trepp, mis viiks otse 90ndatesse, siis mis te seal teistmoodi teeksite?

Ühiselt leitakse, et kõik töötas omas ajas.


*Restko oli legendaarne peopaik.


Tänavuse Tallinn Music Weeki kavaga tutvu siin.