Mingil põhjusel on sport läinud ühes suunas ja kunstiline eneseväljendus teises. Kohati vist nii tugevalt, et me ei suuda otseselt spordivaldkonda kuuluvaid sooritusi (nagu klassikaline ballett) isegi spordina ära tunda. Balletil on kahtlemata hea varjevärvus. Õnneks laienes tantsuskeene 20. sajandil märgatavalt, aga kehalise soorituse virtuoossus jäi ikkagi rakenduse keskmesse. Umbes, et mõned liigutused on tants ja mõned ei ole, ning nende eristamine käib kuidagi enesestmõistetavalt. Lihtne, mis?

Mai Sööt kehastumas Isadora Duncaniks, foto seeriast „Isadora”. Foto: Mai Sööt

Midagi sellist muidugi enam ei ole. Kaasaegses tantsus tegeldakse tihtipeale liigutustega, milles pole midagi klassikalises mõttes tantsulist. Ei peagi olema. Nii nagu kaasaegsest kunstist visati välja ilu kohustuslikkus, samamoodi pudenes kaasaegsest tantsust vormistatud selgepiirilise liigutuse kontsept. Üks osa kaasaegsest tantsust tegeleb ebamugava liikumisega, nii nagu fotograafias on jaotus uncanny photography. Deformatsioonid, võimatud kehaasendid ja vaevumärgatavad häired, mis osutuvad lähemal vaatlemisel kohutavalt ebamugavateks, on selle fotograafiasuuna materjal.

Kaasaegses tantsus on olemas ka ebamugava tantsu kataloogikast. Sinna kuulub palju materjali, aga enamik sellest ei puutu antud jutu juures asjasse. Asjasse puutub üks kindlat tüüpi ebamugavus – takistatud liigutus. Takistamist võib nimetada ka vägivallaks (kuigi see on juba dünaamikaväline kontsept). Vägivalla mõistet pole vaja siin millekski rohkemaks kui väljaviskamiseks. Mai Söödi ja Eva Labotkini performance tegeleb liigutustele nende puhta füüsilise sisu tagasiandmise ja emotsionaalsete hinnangute tasalülitamisega. Liigutus on nõrgem või tugevam, täpsem või hägusem. Selle tagajärg on muutus teise keha liikumises. Nii on nad seda mõelnud.

Eva: „Siin on sees mingi mõjutus John Gray raamatust „The Silence of Animals”. Gray ütleb, et inimene on loom, kes on loonud endale müüdi, et ta on midagi kõrgemat kui loom. Ja et vägivald on paratamatu inimloomuse osa, selle vastu midagi teha pole võimalik. Gray on väga pessimistlik. Aga loomaksolemine on pigem siiski normaalne, minu meelest. Kes keda sööb on normaalne ainevahetuse osa. Kui sa lõpuks oled see, keda süüakse, mis siis teha. Sa ise sõid ka kogu aeg kedagi. Loomalikkuse läbilaskmine endast ei ole õudne, sellest ei teki koledat ja külma antihumanistlikku maailma. See on maailm, milles sa tajud oma kohalolemist läbi kehalisuse.”

Mai: „Mina mõtlen loomast hästi palju. Et loom ei ole halb, ta mängib ja murrab.”

Eva: „Alguses võib-olla tundubki, et üks meist on parem ja teine on halvem, aga hierarhia hajub siin ära, lõpuks on kõik natuke hundid, vanaemad ja punamütsikesed. Müütilist hea ja paha võitlust ei tule, siin on võitlemine kehalisuse läbielamine.”

Müütiline vastandite võitlus ja võitlus kui keha funktsioon on üsna erinevad asjad. Võitlemise kangelaslikud aspektid kerkisid üles koos keelega, varemalt on sadu miljoneid aastaid võideldud ilma igasuguse kangelaslikkuseta. Nagu Porthos, kes ütles, et ta võitleb sellepärast, et ta võitleb. Tema puhul jäi, tõsi küll, sõnastus kinni tema mõtte aeglusesse, aga, tõepoolest, mitte ükski loom ei võitle kangelaslikkusest. Loom võitleb seetõttu, et füüsilises tegelikkuses kujunenud olukord ei leia mingit muud lahendust.

Me võime isegi unustada need sajad miljonid aastad, mõtleme siin ainult imetajatest (et oleks mingi kattuvus kehatajus). Võitlemine ükskõik millisel moel on olnud läbi kogu imetajate evolutsiooni üks keskne eluspüsimise mehhanism. Meie organismid on täis kõigi nende võitluste kaja, me oleme siin ainult selle tõttu, et kõik meie esivanemad said võitlemisega ühel või teisel viisil piisavalt edukalt hakkama (muidugi polnud see alati otsene kehaline kokkupõrge, aga ka võitluse vältimise strateegia on võitluse osa).

Eva: „Kuri Hunt, Loll Punamütsike, Haige Vanaema. Nad kõik hajuvad võitlevaks massiks, kust kedagi ei erista.”

Mai: „Mina tahan jõuda karakterini, kes on oma jõust joobunud. Nauding oma liikumisest, oma kehast ja sellest, et sa oled teisest tugevam.”

Eva: „Kui sa kellegi ära sööd, siis su karv hakkab sellest läikima.”

Selle kõige juures on tõesti imelik, et loomingus tuleb võitlemist ette peamiselt action-filmides ja ulmekirjanduses. Liikumise uurimisele keskendunud kaasaegne tants tegeleb peaaegu ükskõik millise liikumisega, aga otseselt võitlusena äratuntavat sealt peaaegu ei leia. Muidugi võib häirida võitlemise liiga selge äratuntavus, aga see ei takista mind küsimast, miks võitlemine on nii lahterdatud, nii ära taandatud, kui sellel põhineb üleüldse meie olemasolemine? Ja arusaamine ruumis toimuvast, materjalide iseloomudest ja jõujoonte käitumisest on ka otseselt seotud võitluses õpitavaga. Tõsi küll, me ei pea murdma kellegi kaela või närima läbi tema kõri. Mõnda asja me teeme inimestena tõepoolest teistmoodi.

Eva: „Kui sa jiu-jitsu’s kaotad, siis see on OK. Trennis sa rullid kõigiga, valge vöö läheb lilla vöö vastu ja kõik õpivad midagi. Mul on olnud palju foobiaid, et kuidas ma olen väike ja nõrk. Kui ma hakkasin trennis käima, siis foobiad kadusid ära.”

Mai: „Üks asi, mida trennist õppida, on calm-olek. Et sa lihtsalt tegutsed ja jääd rahulikuks ja ei satu paanikasse, isegi kui olukord on täielikult ebavõrdne. Mõtled, et mida ma teha saan, kui ma ei saa midagi teha? Midagi ikka saab.”

Eva: „Mulle meeldib, kuidas Mai on inspireeritud oma kassist.”

Mai: „Kass on naissoost, aga ega ta sellepärast kodus pudipõlle ei heegelda. Ta kakleb kõvasti. Nii et ei saa öelda, et loomariigis on alati olnud nii, et naised ei võitle. Kõik loomad peavad ise enda eest seisma.”

Hundi teekond läbi Punamütsikese soolestiku läheb seekord igatahes läbi maadlusdünaamika. Alus, millele Mai Sööt ja Eva Labotkin oma lava-performance’i üles ehitavad, tuleb otseselt brasiilia jiu-jitsu trennist. Oma igapäevase kehalise kogemuse kunstiks tegemine. Mida muud sa kunstis teha saadki, kui oma igapäevast kogemust selleks muuta. Nii nagu matemaatik on masin, mis muudab kohvi valemiteks.

Minu jaoks on oluline (ja miks ma üldse seda sissejuhatust lavastusse kirjutan), et nad kasutavad alusena tõepoolest reaalset treeningut. Kindlasti saaks mõelda ka teistpidi, et kunst peaks tegelikkust kuidagi ületama ja nii edasi. Aga ma ei kuulu sellesse koolkonda, kus nii mõeldakse. Ma tahan näha just midagi, mis keerab ennast reaalsusest miljondiku kraadi võrra välja, muudab reaalsust nii vähe kui võimalik, aga sellest vähesest korjab üles oma pinge. Seda ma tõesti loodan siit näha saada.

Ja üks oluline teadmine: see, kes on all, ei ole tingimata nõrgemas seisus. Vaadake näiteks kassi. Kui kass on selili, siis ta on sageli võitja. Nii on kõige parem teisele küüsi kõhtu lüüa.


„Warrior / Hundi teekond läbi Punamütsikese soolestiku”

Autorid, lavastajad ja esitajad: Mai Sööt ja Eva Labotkin
Kunstnik ja kaasautor: Eike Eplik
Liikumislahenduste konsultandid: Külli Roosna ja Kenneth Flak
Helikujundaja: Tanel V Kulla
Valguskunstnik: Kilian Ochs
Kaasprodutsent: Sõltumatu Tantsu Lava

Esietendus 5. novembril 2014 Sõltumatu Tantsu Laval.
Etendusi mängitakse ka 6., 12. ja 13. novembril.