Tartu Linnaraamatukogu tähistab sel kevadel väärikat 100. sünniaastapäeva. Müürileht küsitles sel puhul seitset kultuuritundjat tartlast, et uurida, millised on nende seisukohad kahes olulises raamatukogusid puudutavas küsimuses: milline võiks olla riigipoolne toetus rahvaraamatukogudele ning milliseks võiks kujuneda digitaliseeruvas maailmas paberraamatu tulevik. Ent lisaks püüdsime kaardistada ka vastajate isiklikumat suhet linnaraamatukogusse kui keskkonda, et tuua esile tema inimmõõtmelisem ning kodusem külg. Vastab Sven Vabar.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

1. Millisel viisil Tartu Linnaraamatukogu sinu meelest Tartu kultuurielu kõige rohkem rikastab?

Sellisena, nagu ta on – linnaraamatukoguna. Mulle meeldib Lutsus palju rohkem käia kui ülikooli raamatukogus, vaatamata sellele, et viimases on võrreldamatult suurem valik, lugemissaalid ja kohvik. Luts on kuidagi hubasem, lahkem, inimmõõtmelisem koht, seal on olnud üldiselt ka väga meeldiv teenindus. Nn „suures raamatukogus” on vahel selline tunne, et viibid profaanse, pühitsemata hingekesena pühas paigas, kusjuures ei ole teada, mida küll peaks selleks tegema, et pühitsetud saada. Kafkalik tunne. Omamoodi väärtus on muidugi ka sellel, kui ma nüüd mõtlema hakkan. Ometi, kui on vaja konkreetset raamatut, siis ma vaatan kõigepealt Estrist, kas see on Lutsus olemas. Suures ramsis käin ainult siis, kui Lutsus raamat puudub või kui tahaks nende avaras, valgusküllases kohvikus istuda. Ja lugeda Lutsust laenutatud raamatut. Muide – olen kohanud ülikooli raamatukogu kohvikus korduvalt ka Lutsu direktorit Asko Tammet.

Eriliselt tahaksin esile tõsta Lutsu väliskirjanduse osakonda. Seal peab töötama väga asjatundlik kaader, sest nende kaasaegse ingliskeelse kirjanduse valik on kohati ikka palju parem kui suures raamatukogus. Ja kui saata neile Estri teel ettepanek midagi tellida, siis nad päriselt tellivad ka, ja võrdlemisi ruttu. Samuti on filmoteek Lutsus päris hea. (Kuigi viimasel ajal ma ei oma enam korralikku ülevaadet, paar aastat pole sinna eriti sattunud, kodune internetiühendus on piisavalt kiireks läinud.)

2. Milline võiks olla riigi toetus rahvaraamatukogudele?

Suurem muidugi. Lutsul oleks juba ammu hädasti mingeidki lugemissaale vaja. On lausa hämmastav, et neid senimaani pole – et Lutsul ei ole uut maja. Ja suuremat kohvikut oleks neil ka vaja. Praegune kohvik ühes oma meeldiva pidajaga toimib muidugi ka korraliku ja taskukohase sööklana, käin seal sagedasti, aga jah, Luts vääriks palju enamat.

Ja teine asi – minu meelest peaks meie rahvaraamatukogud rohkem eksemplare ostma. Just eriti viimasel ajal olen märganud, et üks, teine või kolmas raamat on kõige täiega mõlemast raamatukogust väljas. Ja mitte ainult Erik Tohvri või Õnnepalu – juba hulga kuude eest ilmunud Ciorani „Sündimise ebaõnnest” kõik eksemplarid olid väljas! Ilmselt tuleb see sellest, et Eestis ilmuvad raamatud on juba kaks, isegi kolm korda kallimad kui Briti või USA paperback’id. Aga meie palgad, eriti haritlaste omad, on teate ise kui suured. Ülikoolis töötav õppeülesande täitja võib osta endale oma palga eest 15–20 raamatut, juhul kui ta ei söö ega joo ning kuuse all elab.

Ja üldse – miks peaks neid raamatuid nii kohutavalt palju kokku ostma. Kodus olgu ainult need kõige kallimad, mida tahaks uuesti ja uuesti lugeda. Esialgu võiks Lutsust laenata, läbi lugeda ja alles siis hoolega mõelda, kas tasub ikka toetada metsade mahavõtmise äri.

3. Milline tulevik ootab paberraamatut digitaliseeruvas maailmas?

Ma usun, et palju helgem kui näiteks CD-d, vinüüli ja kassetti, kuigi ka nende tulevik (eriti vist kahel viimasel kui analoogkandjatel) näib täitsa lootusrikas. Aga heli kvaliteeti ei mõjuta kuigivõrd see, kas ta tuleb arvutist, MP3-pleierist või vinüülilt. Sa võid ju salvestada vinüüli samuti helifailidena ning kui sa pole just audiofiil, siis sa isegi ei saa vahest aru. On aga väga suur vahe, kas lugeda raamatut ekraanilt või paberilt. Usun, et digimaailm neelab endasse efemeersemat sorti kirjasõna – ajakirjanduse (sh teadusžurnaalid) ja ehk ka kergekaalulisema kirjanduse, ühesõnaga sedasorti teksti, mida „neelatakse” või kust on tarvis kähku info kätte saada. Ilmselt see kehtib ka paperback’ide kohta. Seevastu raamatud, mis on inimesele isiklikult tähtsad ja olulised ning mida tahaks lugeda mitu korda – need jäävad ikka potentsiaalselt kenasti ja kvaliteetselt kujundet paberraamatuteks, mida tahaks kodus omada. Selliseid raamatuid pole normaalsel haritud inimesel muidugi palju vaja. Humanitaarprofessoritel ei ole enam tarvidust kõiki oma ahtakesi esikuid ja panipaiku raamaturiiuleid täis tuupida.

Või ei tea mina ka. Tegelikult on ükskõik, millist teksti siiski paberi pealt meeldivam lugeda, kui see just päris kohutavalt kujundatud pole. Seepärast seaksin sammud isegi siis, kui mingi raamat, mis mind huvitab, oleks täitsa tasuta kuskil digikujul olemas, ikkagi Lutsu. Iseasi muidugi, kas päevauudiste või viletsate lemberomaanide publitseerimiseks on tarvis metsi maha võtta. Ei ole, muidugi.

4. Kas sul on mõni huvitav linnaraamatukoguga seotud vahejuhtum/isik, mida/keda sooviksid meenutada?

Minu jaoks on oluline koht tolle hirmsa Kalevipoja kuju juures, kus jõe ääres on kettide otsas kõlkuvad pingid. Tihtilugu olen võtnud Lutsust mõne raamatu ning kui ilm on lubanud (kevadest sügiseni), seda seal jõe ääres lugenud, vastaskaldal kasvavaid suurepäraseid pajusid silmitsenud, kontempleerinud, kirjutanud. Seal on ka natuke seda maailmas-oleku-tunnet, palju suuremas kohas kui Tartu olemise tunnet, aga see suurem maailm ei ole (ilmselt mingist isiklikust psühhogeograafiast johtuvalt) tavaline maailm, vaid kuidagi keeruline, paljudimensiooniline, philipkdickilik. Seal paigas on mul mõned väga head ideed tulnud, mu enda arust vähemalt.