2014. aasta detsembris toimus viies ja viimane kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT, mille peied on paslik võimalus arutleda kaasaegse kureerimise tervise üle praeguses Eestis. Vestlusringi ajend on küll festivali läbisaamine, ent keskendume siiski tulevikule: millisena näevad kaasaegset kunsti vahendavate Eesti institutsioonide esindajad praegust olukorda väljal? Arutlevad ART IST KUKU NU UTi korraldajad Tartu Kunstimuuseumi direktor Rael Artel ja Y-galerii galerist Kaisa Eiche ning Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse direktor Maria Arusoo.

Kaisa Eiche ART IST KUKU NU UT 2013 ja näituse „PRADA PRAVDA” avamisel Tartu Kunstimuuseumi ees. Foto: Patrik Tamm

Mis on teie vastavate asutuste visioonid aastaks 2015? Mis suunas hakkab kaasaegne kunst käesoleval aastal liikuma?

Maria Arusoo: Meie selle aasta fookus on kaasaegse kunsti vastutuse küsimuste peal. Mis on kunstnike ja kunstiinstitutsioonide vastutus praeguses poliitilises ja sotsiaalses situatsioonis? Kuidas saab kaasaegse kunsti kaudu jutustada lugu, traumaatilist lugu, ajaloolist lugu, kuidas luua selle kaudu narratiivi? Kui eelmisel aastal oli fookus laiem, siis nüüd üritame temaatiliselt kitsamaks minna. Haare läheb rahvusvahelisemaks, aga võtame fookusteema.

Kas rahvusvahelisus on omaette väärtus?

M.A.: Ma arvan, et see ei ole omaette väärtus, aga see on Eesti kontekstis dialoogi laiendamine, mis on ülimalt vajalik. See lubab rääkida mingitest asjadest natuke laiemalt.

Rael Artel: Me oleme ministeeriumi hallatav riigimuuseum ja meil on väga konkreetsed funktsioonid täita. Kui eelmine aasta oli muuseumile ja mulle päris keeruline seoses ümberstruktureerimise ja sisemiste konfliktidega, siis tänavu tahaks keskenduda rohkem positiivsele ja konstruktiivsele. Meil on asutuses rohkem kui kaks kolmandikku uusi inimesi. Organisatsioon tuleks nüüd käima saada sellisel määral, nagu seadus ja avalikkus meilt ootavad. Tahaks pöörata rohkem tähelepanu kunsti vahendamise, kommunikeerimise peale, nii kaasaegse kunsti kui kogude näitamisele. Kujundada muuseumist külalislahke, avatud ja intellektuaalselt atraktiivne keskkond. Tahame tuua muuseumisse rohkem üliõpilasi, rääkida rohkem tänapäeva inimesega tänapäevaselt olulistel teemadel ja presenteerida kunsti osana ühiskondlikest protsessidest.

M.A.: Hästi oluline on teha vahet kaasaegsel kunstil ja kaasaegsel kureerimisel. Muuseumikunsti on oluline kaasaegselt kureerida. See ei tähenda, et muuseum või kunstihoone muudetakse kaasaegse kunsti asutuseks, vaid see on kaasajas olulise kunstiajaloo kontekstualiseerimine nii, et sellel on mingi tähendus kaasaegsel tähendusväljal.

R.A.: Ajalugu peame ju ka kodustama. Millegagi, mis on meie igapäevasest elust ära hoidlatesse suletud, ei saa olla kontakti. Kui tuua see publiku ette, siis seda ei saa visata letile, et palun, see on siin, sööge! Ajalugu ja kunstiajalugu tuleb igale generatsioonile uuesti kodustada ja selgitada.

Kaisa, mis teil Y-galeriis plaanis on?

Kaisa Eiche: Mina ja Tanel Rander (Y-galerii programmi kuraator – toim.) jätkame koostööd Y-galeriis. Oleme endiselt ajutisel pinnal (Jakobi 1, Tartu), üritame seda säilitada. Meie eesmärk on nagu back to the basics: et oleks ruum ja et oleks elekter ruumis ja et küte oleks makstud… Märtsis läheb näituseprogramm lahti.

Mis nišš nüüd, mil ART IST KUKU NU UT on läbi, täitmata on eesti kaasaegse kunsti väljal? Milline oli festivali roll kaasaegse kunsti elavdamisel, vahendamisel, näitamisel, Eestisse toomisel ja selleteemalise dialoogi loomisel?

M.A.: Mina arvan, et see on kurb, et festival ära lõppes. On ju festivale, mis kestavad aastakümneid ja peaksid olema ammu läbi saanud, kuna on oma aja ära elanud, aga ART IST KUKU NU UT kindlasti ei olnud seda. ART IST KUKU NU UTi tugevus oli, et see ei olnud lihtsalt korraks aktiveerumine, vaid täispakett, sel oli väga läbimõeldud struktuur ja see formaat toimis minu meelest, et seal oli üks väliskuraatori näitus, kunagi ei teadnud, mida oodata. Ma ei arva, et sellel on asendajat praegu. Teine oluline aspekt on, et see toimus Tartus. Palju on koondunud Tallinnasse, õnneks on see hakanud viimasel ajal muutuma. Kuna Tartu on piisavalt väike, siis kõrvalt vaadates tundus, et see kaasas laiemat publikut, see ei olnud puhtalt kunstimaailma siseüritus. ART IST KUKU NU UT oli üle linna haaratav või laiemalt nähtav. On väga kahju, et see järjepidevus kaob.

Rael ja Kaisa, kas te saite liikuda festivali korraldajatena aina sügavamale või, vastupidi, tundsite, et pigem hakkab huvi hajuma?

K.E.: ART IST KUKU NU UT sai järjest populaarsemaks ja inimesed teadsid lõpuks, mis see on. Samas meile endile hakkas tunduma, et ikka ja jälle jõuame samade teemade juurde tagasi.

R.A.: Minu jaoks oli see festival, mis ehitas ennast iseenda peale ja lõpuks sõi oma saba. Me kogu aeg võtsime kontekstist niidiotsi, millest edasi minna. Iga järgmine festivali edition oli loogiline samm edasi eelmisest ja üritas mõelda uuesti ümber iseenda positsiooni, kunsti positsiooni, kunstniku positsiooni Tartus, perifeerias, Ida-Euroopas. See on normaalne, et projektid lõpevad. Ma pean eelkõige keskenduma muuseumile ja muuseumitööle, ma ei suuda teha selle kõrvalt edasi mingit rokenroll-festivali. Me oleme töötanud välja kaasaegse kunsti festivali formaadi ja nüüd võivad tulla järgmised inimesed ja teha oma festivali. Mina ei näe selles suurt traagikat. Tegijaid on.

M.A.: See minu lause, et „oi kui kahju, et ära lõpeb”, ei olnud mingil juhul süüdistus, et teie seda enam ei tee. Ma arvan, et selline formaat on vajalik, see on välja töötatud ja toimima pandud. Meie kunstivälja põhiprobleem on see, et meil on väga vähe kunstiasutusi, mis on kureeritud. On vähe institutsioone või asutusi, mis kasvataksid oma publikut. Kõik on natuke nagu open call või vastutusest kõrvale hiilimise põhimõttel – kõigest natuke, mis tähendab, et on võimatu endale publikut peale kasvatada, kuna järjepidevus puudub, kõik on projektipõhine. Mingi uus seltskond võiks edasi liikuda, kas sama formaadi või millegi muuga, kohast, mis on valmis ehitatud, selle asemel et hakata jälle nullist. Et tehtud töö ei läheks kaotsi.

ART IST KUKU NU UT 2010. Foto: Helen Tammemäe

Milline on kaasaegse kunsti roll sotsiaalse kommentaatori või dialoogipartnerina Eesti riigis praegu? Kas kunstnikul on hääl ja sõnaõigus, kas teda võetakse tõsiselt?

M.A.: Idealistina tahaksin uskuda, et kuna kunst on alati sotsiaalsest olukorrast sõltuv, siis ta on alati kõnekas. Kui palju Eestis kunstnikku kuulatakse või kes teda kuulab – kindlasti on kunstnikul sõnaõigus, aga siin on vahendamise või tõlkimise küsimus. Kunstnike positsioon ei ole väga laialt kuuldav. Kunstnik ei ole praegu eestkõneleja või arvamusliider. Või kui on, siis see on teatud põlvkond, nii-öelda Kunstnik suure tähega. Võib-olla kunstnikud ei peagi massidele kõnelema, oluline on see, et kui üks pool tahab kuulata ja teine pool tahab piisavalt selgelt rääkida, siis seal toimuks vahendamine. Kunstnikel on, mida öelda, kuulajaskond saaks olla laiem, see on vastastikuse avatuse küsimus.

R.A.: Ma arvan, et kunstnikku kuulatakse kindlasti vähem kui mingeid „Näosaate” staare. See on väga spetsiifiline valdkond, me ei saa midagi parata sinna, et teatud väljad on spetsiifilisemad ja teised vähem. Kunstniku kui aktiivselt ühiskondlikus elus sõnavõtja, protsesside kommenteerija viimane tippaeg jääb pronksiöö ja rahvusluse temaatikasse. Vaadates sel aastal toimunud näitusi, on institutsioonid ja kunstnikud põgenenudki kuskile maalikunsti maailma, dekoratiivsete ja esteetiliste katsetuste juurde. Kunstniku kaasarääkimine mingites protsessides toimub ju kogu aeg näitusesaalides. Kas kunstnik peaks siis olema selline arvamusliider, kes võtab Tartu Postimehes sõna?

K.E.: Kunstnikul on hääl ja sõnaõigus, aga need on devalveerunud võrdseks igaühe õigusega piinlikkust tundmata ükskõik millisel teemal ükskõik kus (valdavalt virtuaalselt muidugi) sõna võtta.

Mis tasemel on kunstnike, kunstiinstitutsioonide, kriitikute, korraldajate suhe riigiga, kui rääkida näitusepindadest ja rahastusest, avaldamisplatvormidest? Millest teie kuraatorite ja kultuurikorraldajatena puudust tunnete?

M.A.: Kui kogu väli on töötanud dekaadi või rohkem alarahastuse situatsioonis, kus rahastusvõimekus on langenud, inimesed töötavad vaesumispiiril, siis on lai hulk kunstnikke, kel puuduvad garantiid, kel puuduvad sissetulek ja kindlus, inimesed on ületöötanud ja samal ajal üritame luua mingeid mõtestatud asju, siis ma arvan, et Eestis ei ole puudu mitte näituseasutustest, vaid võimalustest, mis nendel näituseasutustel ja kõikidel muudel institutsioonidel on. Meil on piisav hulk erinevaid võimalusi, mille potentsiaalid võiks lihtsalt välja arendada, või võiks tekkida võimalus nende väljaarendamiseks. Kui me räägime siin ka sellest, et kunst ei ole piisavalt nähtav ja kuuldav, siis millest me tegelikult räägime, on see, et keskmise eelarvega kunstiinstitutsioon ei saa lubada endale isegi kommunikatsioonijuhti. Ta ei suuda olla konkurentsivõimeline ühegi teise kultuuriasutusega, rääkimata laiemast turust, et palgata endale professionaalne kommunikatsiooniinimene või teha linnaruumis kampaaniaid. Mulle tundub, et kunstist eeldatakse tulemust, aga ignoreeritakse vahendeid, mis selleks on. Aga samas, kuna enamik institutsioone on ellujäämise piiril siiamaani toiminud, siis arvatavasti on ka see tunne, et noh, kus siin probleem on?

K.E.: Kõik on väga halvasti. Korraldajatel on valdavalt avalike fondide näol põhirahastajad (omavalitsus, kulka, kultuuriministeerium jne), kelle toetustest aastaeelarve koosneb. Kui taotlusele vastatakse, et toetused ei suurene (üldjuhul vähenevad), aga kirjutage projekte mujale (ELi fondid jms), siis see on survestamine vastutusest hoidumise eesmärgil. Fondidki ei kommunikeeri seda, miks toetuseid ei saada või miks need vähenevad, taotluste hindamise kriteeriumid on samuti „tagatubade jutt”. Välisrahastus (ELi fondid jms) tähendab aga põhimõtteliselt suurt lisatööd (rahvusvahelisus, usaldusväärsed partnerid, omafinantseering) väikse raha eest, mis sealt tulemas on. Minu kogemus on, et kogu eeldatav panus ei ole ammu enam seda raha väärt, see suhe on nii paigast ära.

M.A.: Jätkusuutlikkus kaob ära.

K.E.: Tegemist on usalduskriisiga. Kunstnikel on maine, et nad on „muidusööjad” või „varganäod”. Kaasaegne poliitik (tegelikult vist võib üldistavalt öelda ka inimene) ei adu absoluutselt neid transformatsioone, mis on Eesti kunstimaailmas toimumas või toimunud. Illusiooni, et süsteem töötab, taastootmine tuleb võimalikult ruttu ära lõpetada. Me ise oma vaikimisega keerame kõik perse.

M.A.: See vastutus on minul ja meil kõigil, kes me siin vestlusringis osaleme. Me ei ole suutnud sõnastada piisavalt artikuleeritult vajadust ja hetkeolukorda. Viis, kuidas kunstiväli saab sellega tegeleda, on sõnastada piisavalt realistlikult ja võimalikult selgelt hetkeolukord – mis toimub ja mis on vajadused. Puudub mingi elementaarne austus välja suhtes ja usaldus, nagu Kaisa ütles. Ei saa võtta teatrit ja kaasaegset kunsti sama mõõdikuga, ei saa võtta isegi kogu kunstivälja sama mõõdikuga. Mingi teatav usaldus ekspertide, institutsioonide tegutsemise, ellujäämise ja toetamise suhtes ja ka selle suhtes, et need on pikaajalised protsessid, et need ei ole sellised vau-faktoriga protsessid, kuhu mingi summa sissepanekul saad kohe tulemuse.

R.A.: Kuna ma ise tegutsen riigiasutuses, siis ma ei arva päris seda, et riik on meid täiesti maha jätnud. Need küsimused on palju komplekssemad. Kultuur on taandunud üheks meelelahutussektoriks spordiväljakute ja televisiooni kõrval. Vastavalt sellele seda ka käsitletakse. Kindlasti hägustab kogu arusaama kaasaegsest kunstist, sellisest, nagu meie väärtustame ja õigeks peame, jutt loomemajandusest kui imerohust, mis peaks kunstnikud järjele aitama. See on nii kompleksne, et riik ei olegi võib-olla kuskil mujal, vaid riik olemegi meie ise. See taandub sellele, mis on nende väheste kultuuriinimeste, kes on poliitikasse läinud, positsioon oma poliitilistes parteides. Mulle tundub natuke naiivne uskuda, et poliitikud hakkavad kohutavalt investeerima kultuuri, kui kultuuriinimesed tegelikult ise poliitikasse ei investeeri. Kui kunstiväljalt liituks 10–20 sõnakat inimest ühe ja sama parteiga ja hakkaks seal asju ajama, võib-olla siis see muudaks midagi. See on ikkagi kahepoolne suhe, dialoog ja riik oleme me ise. Seda ei saa vaadata lihtsalt nii, et me oleme mingisugused subjektid, kelle peal teostatakse poliitikaid.

K.E.: Isegi kui need 20 inimest astuvad ühte erakonda, siis mitmendal kohal on kaasaegne kunst erakonna prioriteetide nimekirjas?

M.A.: Probleem on selles, et väli ise ei artikuleeri ühtselt oma eesmärki või ei sõnasta seda niivõrd lihtsalt, et ka väljavälised saaksid aru, mis viga on. Kui meil on reaalne probleem, siis me peame selle avalikult sõnastama.

Festivali plakat

Kes on need inimesed, keda te kutsute praegu endaga kaasa rääkima, uut festivali korraldama, kaasaaegse kunsti kriitikat kirjutama, kaasaegset kunsti tegema? Kes on see sihtgrupp, kelle poole pöördute?

M.A.: Absoluutselt iga inimene, kellele läheb korda, mis toimub meie ühiskonnas ja kultuuris. Iga artikuleeritud, organiseeritud, piisavalt intelligentne ja sotsiaalse närviga inimene võiks midagi teha.

R.A.: See festival on osa intellektuaalsest atmosfäärist. See, mis kontekstis me elame, võiks olla põnev, erinevaid asju täis, intrigeeriv, ärgitaks mõtlema, poleks ainult mugav… Need võiksid olla inimesed, keda huvitab vaimne keskkond, milles me elame ja tegutseme. Kes tahavad, et nende maailm ei koosneks ainult shopping mall’idest, raadiopopist ja tele-show’dest. Inimesed, kes otsivad mingit teistsugust kogemust, arusaama, keskkonda, mõttekaaslasi. Avatud meelega inimesed. Inimesed, kes oskavad lugeda ja kirjutada… Inimesed, kes tahavad rääkida teiste inimestega, vahetada oma mõtteid… Kes arvavad, et maailm on suurem kui nende enda koduküla. Turg on tühi – palun, kes soovib, hakake tegema.

K.E.: Ma ei taha astuda nüüd sinna ämbrisse ja öelda, et oo, säravsilmsed kunstitudengid, minge ja tehke! Need inimesed võiksid olla palju pragmaatilisemad, diplomaatilisemad, osata rahaga ümber käia, osata rohkem raha kokku ajada, teha mingit päris asja. Mul on tunne, et liiga vähe on selles skeenes neid, kes oskavad päriselt tööd teha. Natuke kunstikoolidest tulevaid inimesi ja natuke majanduslike teadmiste ja laiema silmaringiga inimesi. Ma tahaks näha mingit professionaalsust ning palju suuremat ja jätkusuutlikumat pauerit nüüdseks. Aga meie jutt katkeb kõige huvitavama koha peal praegu nagu alati. Kes, kuidas ja millal siis valdkonna probleeme avalikult artikuleerima hakkab kui mitte meie, nüüd ja kohe?