Hardi Volmeri uus linateos „Elavad pildid” pakub oma mitmekihilise ja nüansirikka filmikeelega hulgaliselt mõtlemisainet ja erinevaid tõlgendamise võimalusi. Filmitegijate Hardi Volmeri, Peep Pedmansoni ja Ott Sandrakuga pidas nõu kunstikriitik ja arhitekt Andri Ksenofontov. Kokku tuli sellest sama värvikas ja elav lugu nagu film isegi.

Neid tabavad kõik mõeldavad õnnetused – alates kinnisvara kaotamisest 1905. aastal mõisate põletamise teel kuni kinnisvaraärini sada aastat hiljem; Dresdeni pommitamisest Siberisse saatmiseni. Üks Eesti pere Tallinnas, kelle elukäiku harutatakse lahti ühes ja samas korteris. Nii palju võib ette öelda, et sinna vahele mahuvad I maailmasõda, revolutsioon, vabadussõda, Graf Zeppelin, II maailmasõda, perestroika. „Kui sakslased Berliinis seda filmi nägid, soovitasid nad kogu II maailmasõja välja lõigata,” räägib reisimuljeid filmi idee autor ja lavastaja Hardi Volmer. „Sakslased ei saa lihtsalt aru Baltikumi ajaloost,” kommenteerib tema eluaegne sõber ja ajalookonsultant Ott Sandrak. „Minul hakkas neist kõigist nii kahju,” ohkab üle 80-aastane kinokülastaja. „Aga muusika oli nii hea!” Mitte ainult muusika (Margus Kappel ja Ardo Ran Varres), pilt ise elab filmi jooksul läbi oma eluloo tummfilmist esimese helifilmini, helifilmist esimese värvifilmini, värvifilmist pilditöötluseni, mis imiteerib esimest tummfilmi. Sarnast kujundite ja filmitehnikate arenemise süžeeliini esitas lavastaja Michel Hazanavicius filmis „Artist”. Kui „Elavad pildid” olid juba tootmisse läinud ja Hardi Volmer koos operaatori Kristjan-Jaak Nuudiga „Artisti” vaatama läksid, siis ohkasid nad, et keegi teine oli selle hea idee juba teoks teinud. Milles siiski „Elavate piltide” tegijatele võrdset ei ole, on moe- ja interjööriajaloo kujutamine Eesti peres läbi aegade, mille juures oli abiks filmikunstnik Kalju Kivi. Film on eklektiline tervikuna ja stiilne episoodide kaupa, klišeedest kuhjatud ja stereotüüpidest vaba, täis ülilõbusaid müstifikatsioone ja tabavat ajaloolist tõde. Aga mis on ajalooline tõde?

Keskendudes kunstilisele tervikule, jätsid filmitegijad uksed valla igaühele, kes eksimusi ajaloolise tõe vastu otsivad. Selles mõttes käib film kaasaegse kinoga ühte sammu, et sündmuste ja kujundite hulk, mis vaatesaali paisatakse, on intensiivsuse ülemisel piiril. „Elavate piltide” autorid tahtsid Eesti filmi 100-aastaseks saamise puhul väärilist märki maha panna. Ning mõnikord on topeltpaksult värvi võõbatud. Näiteks filmitegelane arreteeritakse ja küüditatakse üheaegselt, aga need juhtusid olema nõukogude repressioonimasina kaks erinevat, teineteist välistavat protseduuri. Arreteerimine toimus orderi alusel, ära viidi ainult kahtlusalune, ülejäänud pere jäeti alles. Küüditamine toimus aga määruse alusel ja ära viidi kogu pere. Ometi on mõni ajalooline tõde nii võigas, et ei kannata avalikus kinosaalis elutruud näitamist. Siis parem juba satiiriline pilapilt. Ja ikkagi, mis on ajalooline tõde?

Üks ajalooline hetk filmis puudutab näiteks dirižaablit Graf Zeppelin, mis paar korda ka üle Tallinna lendas. 1931. aasta 25. juulil teel Saksamaalt ekspeditsioonile Arktikasse põikas ta jälle siit maanurgast läbi. See sündmus ei ole ainult dokumenteeritud, vaid seda tunnistasid ka kümned tuhanded pealtnägijad. Mis saaks siin veel ebaselget olla? Kuid vaevalt oskas keegi aimata, et pardal viibis Tartus baltisaksa perekonnas sündinud Ernst Krenkel. Nimelt kui Saksamaa palus Nõukogude Liidult luba nende aladel geograafilisi uuringuid teostada, seadis nõukogude valitsus tingimuseks, et pardale võetakse ka nende teadlased. Nii ühines sakslastega tuntud geograaf ja polaaruurija Ivan Papanin, kaasas oma meeskond koos Ernst Krenkeliga. Inglise Vikipeedias on kirjas: „Ernst Teodorovich Krenkel (vn Эрнст Теодорович Кренкель) (24. detsember [vkj 11. detsember] 1903, Tartu – 8. detsember, 1971, Moskva) oli nõukogude polaaruurija, radist, teadusdoktor geograafias (1938) ja Nõukogude Liidu kangelane (1938). Krenkel sündis Białystokis.” Mõnes allikas on märgitud sünnilinnaks Tartu/Białystok. Mine võta kinni, mismoodi ta täpselt Tartuga seotud oli. Lohutuseks dirižaablilennu pealtvaatajatele, kellele tartlane anti ja kohe ära võeti, pakuks tallinlast asemele, sest Ivan Papanin veetis oma kujunemisaastad, 1912–1915, Tallinna laevatehases, kus ta ametit õppis. Nii võib „Elavate piltide” üheks ajalooliseks tõeks pidada seda, et kui Graf Zeppelin üle lendas, sai kinomehaanik Julius kokku tartlase ja tallinlasega, radisti Ernsti ja geograafi Ivaniga, sakslase ja venelasega, ise seda aimamata. Nagu näha, isegi niisugune üürike viiv sigitab lõputult vastamata küsimusi.

Filmitegijad jätsid uksed pärani valla ka nendele vaatajatele, kes armastavad nokkida klišeesid nagu rosinaid saiast. Ka siin sobib Graf Zeppelini hetke näiteks tuua. Kes vähegi Eesti lennundusajaloo vastu huvi tunneb, on kindlasti vanu fotosid näinud, kus see õhusõiduk nagu suur sirge Luunja kurk Toompea kohal või mujal Maarjamaa taevas hõljub. Ilm oli selge ning lennukiirus mõõdukas, nii et igaüks, kellel fotoaparaat kodus, jõudis sellele järele joosta ja mälestusväärse klõpsu teha. Nii sündis massilises tiraažis järjekordne Eesti klišee ehk äraleierdatud ajalooline tõde.

„Klišeed ongi tegelikult lood, millest meie maatriks koosneb. Näiteks „Tasuja” põhineb klišeel: võõras vallutaja on paha, oma rahvas on hea,” ütleb „Elavate piltide” käsikirja autor Peep Pedmanson. Ajalugu ajalooks, aga kuidas jääb kunstiliste klišeedega? Kas lillemaal on klišee? „Kujutlegem Gulagi barakki… Kõigile saadetakse kodust pekki, võid, käpikuid, kirjapaberit. Ühele saadetakse aga… lillemaal. Ta paneb selle barakiseinale. Ja barakki tekib vaikus. Kas lillemaal on sel hetkel veel klišee,” küsib Pedmanson. Kunst ei tee piiranguid materjali osas, mida kunstnik kasutada võib. Kunsti ei tee kunstiks sisuline või aineline materjal, vaid see, kuidas kunstnik oma materjaliga ringi käib.

Peep Pedmanson sai ajakirjaniku hariduse Tartus 1986. aastal ning tegi 1989. aastal Moskvas läbi animarežii kursused. Temast sai üks Pikri karikaturiste. Sinna seltskonda kuulus ka Hardi Volmer. Publikuedu saatis Peep Pedmansoni käsikirjade järgi tehtud telesarju, mille hulka kuulub ka „Eestlane ja venelane”. Viimases on mängitud leidlikult läbi erinevad olukorrad ja sündmused, mis leiavad aset siis, kui igapäevases elus puutuvad kokku „eri kultuurid/ajastud/tsivilisatsioonid, millel on lihtsalt „juhtumisi” eri rahvustest kandjad, kui kasutada autori enda sõnu.

Peep Pedmansoni stsenaariumid mõjuvad praeguses ühiskonnas nagu A. H. Tammsaare raamatu „Ma armastasin sakslast” ilmumine keset saksavastast meeleolu peale vabadussõda. „Veider paradoks,” ütleb Peep Pedmanson, „kui sakslased 13. sajandil tulevad, on nad pahad, vägistajad ja tapjad. Kui siis pärast põhjasõda algab vene ülemvõim, siis sealt peale on sakslased meie ajaloonarratiivi jaoks head! Siis nad olid aadlikud, siniverelised, kultuuriarendajad. Ehkki „Mahtra sõda” ja „Prohvet Maltsveti” lugedes polnud seda aadelrahvast kuskil, olid ikka needsamad kurnajad ja peksjad.” Kui tänasesse päeva üle tulla, siis „vimm vene korra vastu stagnaajal vajutas sellise templi inimestesse ja sundis paratamatult teatud „venevastaseid” hoovusi ja motiive automaatselt heaks pidama ja enamik ei suuda sellest siiani lahti saada”. Kui „Eestlase ja venelase” telesarja seltskonda lisada veel ka sakslane, siis saaks midagi ligilähedaselt sarnast nii mõnelegi olmestseenile „Elavates piltides”.

Filmi ajaloolise skeemi panid kokku Hardi Volmer, Ott Sandrak ja Peep Pedmanson üheskoos, aga neist viimane, stsenarist, nägi oma ülesannet milleski muus: „sõdida üleliigsete faktide vastu ja üritada sisse jätta vaid neid, mis on loo seisukohalt olulised”. Filmi tegevusliin on selline virvarr, et äratab aukartust lavastaja, produtsendi (Anneli Ahven), monteerija (Tambet Tasuja) ja toimetaja (Tiina Lokk) ees, kuidas nad üldse nii haralist materjali koos suutsid hoida. Õnneks ei olnud selles filmitegijate ketis mitte ühtegi nõrka lüli. „Sellist virvarri saab ainult lugu koos hoida, kõik muu on U-duur kobarakordis,” kõlab stsenaristi kommentaar. Selleks looks on „vaese Juliuse armastus rikka Helmi vastu. Lugu, mis hoiab vaatajat filmi küljes, tänu millele saab talle ka muud näidata,” näiteks ajaloolist janti.

Üks lugu on võimeline moodustama omalaadse DNA-ahela, mis kogu tema ümber kasvava filmi nagu organismi arengut ja terviklikkust kontrollib. Eesti ajalugu toimib siin nagu ainevahetus, mis DNA-le materjali kohale toimetab. Kusjuures see DNA on inimlik ja mõistetav, moodustades tugeva kondikava kogu ümbritsevale „ajaloole”, mis ei olegi, tuleb välja, loo taustaks, vaid loo enda kokku ehitatud. Kindlasti saaksime palju parema ajaloo, kui seda kirjutaksid filmistsenaristid, mitte ajaloolased.

Sellega on filmitegijad nõus, et ületamatuks lugude väljamõtlejaks jääb ikkagi ajalugu ise. „Elavates piltides” on näidatud jõupingutusi, mida inimesed peavad vahel tegema, et surmaga vaielda. Ajaloo surm saabub siis, kui selle üle enam vaielda ei saa. Eesti filmikunstile elu sissepuhumiseks 101 aastat tagasi polnud vaja aga palju muud kui seda, et Johannes Pääsuke 1912. aastal katselendur Utotškini vigurlendu laupäeval ja pühapäeval, 27. ja 28. aprillil (vkj 14. ja 15. aprillil) Tartus Ülejõel Krasnojarski polgu kasarmute juures filmis.