Hiiumaa TantsuFestivali raames Käinas esietendunud, kuid Tallinnas uuesti lavale toodud „Smells Like Team Spirit” on tantsulavastus, mis proovib defineerida koosolemise mõistet läbi liigutuste ja mängu.

Tekst ilmus esmakordselt Kultuuriblogis Kaktus, mille eesmärk on lasta kõlada noorte kultuuri- ja kriitikahuviliste arvamustel.

„Smells Like Team Spirit” VDRUG festivalil. Foto: Marko Kivimäe

Sel õhtul Kanuti Gildi SAALi etendusele minnes tekkis esimene kontakt tantsijaga juba välisuksel. Tal oli käes katkilõigatud joogipudel ning käsitsikirjutatud silt, mis palus annetada raha vaesele tantsutudengile. Küllaltki õhukeselt riides, seisis ta, jalgupidi lömastatud arbuusis, ning paistis külmetavat. Rahaannetajaid leidus nii publiku kui ka võõrkeelsete turistide seas. See aga ei pühkinud morni ilmet tantsija näolt. Nukrad kerjavad tantsijad liikusid ka Saalis sees. Nende rahaline saak oli märgatavalt väiksem.

Publik oli põnevil… Range soovitus panna jalga sinised kilesussid ning tantsupõrandal lebavad pooleldi tühjaks valgunud veepudelid ainult süvendasid rahva huvi algava etenduse vastu. Kes oli varem Grigorjeva loominguga kokku puutunud, võis aimata, et vesi ei jää pudelitesse ning tantsijad saavad kindlasti märjaks.

Etenduse päris alguses loeti üle pealtvaatajatelt kogutud raha ja jagati võrdselt kõigi viie noore tantsija vahel. Igaüks teenis paar eurot, mis oli nende sõnutsi täiesti piisav summa, et tegevust alustada.

Tantsijate vaheline team spirit oli algusest peale tajutav nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ning jäi püsima lõpuni. Õhkkond muutus kiiresti positiivseks. Improviseeritud, kuid reeglitega kontaktülesanded lähendasid esinejaid. Kohati said professionaalidest kogenematud otsijad. See kõik mõjus suure piiritletud mänguna.

Nagu tavaliselt ikka, ei puudunud ka sellest mängust tülid. Solvuti ja hakati karjuma, karjuti grigorjevalikult südamest ning hullumiseni. Konfliktid lahendati lapsiku muusika saatel eputamisega ning alustati uuesti ühise tegevusega.

Lavastuse teises kolmandikus kaasati ka pealtvaatajad. Juhuslikult valitud inimesed aidati käekõrval lavale ning pandi paarides, põsk põse vastas, muusika saatel liikuma. Väljavalitud heitsid kohtadele jäänud sõpradele ehmunud pilke ning leidus ka neid, kes küsisid, kas see ikka tingimata vajalik on. Põsetantsu lõppedes lubati kõik oma kohtadele ja küsiti publikult raha juurde. Maksjaid oli sel korral vähem. Heldekäelisemaks muutusid annetajad aga siis, kui esinejate seast üks noormees oma särgi ära võtta lubas. Publik naeris, ent polnud aru saada, kas vaimustusest või kergendusest.

Otsene kontakt publikuga loodi ka hiljem. See oli hoopis huvitavam ja suurem väljakuste järgmistele „õnnelikele”, kes välja valiti. Üks tantsijatest seisis laval kinnisilmi ning palus väljavalituil tema silmad avada, tegemata sealjuures kellelegi haiget. Selle mitmemõttelise repliigi all oli siiski mõeldud füüsilist tegevust; tantsija silmad avanesid alati alles teisel katsel. Selleks ajaks oli osa publikust kimbatuses ning üritas välja mõelda kahte võimalikult erinevat tegevust, juhuks, kui nemad peaksid olema järgmised. Muidu sümpaatses etenduses mõjus see osa ülepakutuna.

„Smells Like Team Spirit” VDRUG festivalil. Foto: Marko Kivimäe

Etenduse lõpusirgel jäeti pealtvaatajad rahule ja lava oli viie noore andeka artisti päralt. Lauldi õllepudelitest, mis ükshaaval seinalt alla kukuvad. Etenduse hoog hakkas vaibuma, kuid tuju ja naeru hoidsid üleval erinevate maneeridega lauldud sõnad ning tantsijate näitlejameisterlikkus. Samal ajal oli nende ees seesamune tops, mis ootas taaskord vabatahtlikke oma rahakotti kergendama. Kui kõik õllepudelid olid seinalt kadunud, lõppes ka lavastus. Smelled like Sveta Grigorjeva!

„Smells Like Team Spirit”
Esietendus Hiiumaa TantsuFestivalil 2014
Lavastaja: Sveta Grigorjeva
Tantsijad: Sandra Veermets, Siim Praats, Riina Ausma, Egle-Riin Rüütel, Johhan Rosenberg
Kunstnik: Pille Kose
Valguskunstnik: Kaisa Paluoja
Kestus: 60 min