Koolis käibivate soostereotüüpide järgi on poisid andekad, kuid rahutud, ning tüdrukud saavutavad edu vaid töökuse ja usinusega.

Rahvusvahelistes soo ja hariduse uuringutes kulgevad paralleelselt kaks mõtteviisi. Ühe lähtealuseks on veendumus, et feminism on saavutanud oma eesmärgid tüdrukutele poistega võrdsete haridusvõimaluste eest võitlemisel. Uueks murelapseks on saanud poisid, kellel on koolis nii õppimise kui käitumisega rohkem probleeme, kes kukuvad tüdrukutest märksa sagedamini koolist välja või ei jätka oma haridusteed kõrgkoolis. Teise arvamuse kohaselt on tüdrukute väline edu vaid statistiliste näitajate osav esitlemine, mille taga kannatavad tüdrukud endiselt patriarhaalse ühiskonna soostereotüüpsete mõtteviiside käes.

Lapsed Schillingu festivalil. Foto: Aron Urb

Tuntud feministliku filosoofi Judith Butleri järgi on sugu performatiivne, soolised identiteedid kujunevad läbi argipäevapraktika ja ei ole mingi iseenesest eksisteeriva reaalsuse väljendus. Seda argipäevapraktikat juhivad sageli nähtamatu niiditõmbajana ühiskonnas levivad diskursused – kõnelemise ja mõtlemise viisid, milles väljenduvad teatud arusaamad ja hoiakud ning mis panevad meid nägema teatud suhteid (sh soolisi) iseenesestmõistetavalt tõesena. Kuidas saab lapsest selliselt juhitud maailmas täiskasvanu, tüdrukust naine ja poisist mees? Ka subjektiks saamise protsess toetub ühiskonnas valitsevatele normidele. Kuigi me pole neid ise valinud, võimaldavad Butleri sõnul just needsamad diskursused meie agentsust – seda, kuidas me end subjektidena tajume ja suhetes teistega väljendame. See et subjekt on allutatud teatud diskursustele, ei tähenda seega, et tal puudub agentsus. Ka ühiskonnas domineerivate reeglite raames on võimalik end erinevatel viisidel (sooliselt) esitleda. Feministlikus uurimuses ei ole aga küsimus ainult selles, kas ja kellel on agentsus, vaid ka selles, kes on see, kes oma agentsust n-ö rakendab ning kelle huvides seda rakendatakse. Tänapäeva soouuringutes räägitakse erinevatest maskuliinsustest ja feminiinsustest, samuti erinevate sotsiaalsete kategooriate läbipõimumisest subjekti arengus (nn intersektsionaalsus), mis toimivad sageli samaaegselt ja üksteisega seotult.

Kuidas väljenduvad ülalkirjeldatud subjektsus ja agentsus õpilaste ja õpetajate puhul koolikeskkonnas? Mida arvavad oma soost ja selle võimalustest-piirangutest igapäevaselt koolis toimetavad õpilased ja õpetajad? Uurisin seda oma doktoritöö* jaoks empiirilist materjali kogudes ühe semestri vältel ühe Eesti üldhariduskooli 7. ja 10. klassis. Järgnevalt toon välja minu jaoks kõige murettekitavamad jooned.

Paljude õpetajate arusaam õpilaste soost on essentsialistlik, see tähendab, et nad lähtuvad bioloogilistest omadustest, mis kas poisi või tüdrukuna sündinule justkui iseenesest kaasa on antud. Näiteks rahutute 7. klassi poiste kohta ütlesid mitmed õpetajad järgmist: „Aga mis siis teha, sellised need poisid juba on.” Kohtas ka rahvusvahelistes uuringutes välja toodud tendentsi, kus tüdrukute akadeemilist edu tõlgendati usinuse ja töökuse tulemusena, poiste vähesema edu põhjusena nähti aga seda, et nad on küll andekad, aga mõnevõrra laisad. Kurb oli sealjuures usinuse ja töökuse vähene väärtustamine – mitme õpetaja meelest oli see pigem igav kui kiiduväärt: „Jah, on tore küll, aga…”

Suhtumine akadeemilisse edukusse on üldse väga huvitav ja uurimist väärt nähtus. Küsitledes 7. klassi poisse, tundus päris mitmel puuduvat igasugunegi arusaam sellest, miks nad koolis käivad, peale selle, et peab käima. Samas ütlesid mitmed 10. klassi poisid, kes olid teinud seega juba otsuse gümnaasiumihariduse kasuks, et pingutavad õppida vaid neis ainetes, mis neile sisulist huvi pakuvad ja/või mida nad peavad vajalikuks oma tulevast tööd silmas pidades. Ühe poisi sõnade kohaselt: „Haridus on oluline, aga mitte mõttetu tuupimine.” Selle mõttetu tuupimisega viidati klassi oivikutele (kes olid enamasti tüdrukud). Oli huvitav näha, kuidas kolmeaastane vanusevahe tõi poiste mõtlemises välja erineva suhtumise õppimisse. Neil tundus olevat üsna selge ettekujutus oma tulevasest (töö)elust – kohati ehk naiivne, kohati ebareaalselt ambitsioonikas, kuid siiski üsna konkreetne. Samas oli nii 7. kui 10. klassis mitmeid tüdrukuid, kes ütlesid, et head hinded on neile väga olulised, kuna need aitavad tulevikus kaasa hea hariduse saamisele, nt ülikooli astumisele. Kohati jäi minu jaoks aga arusaamatuks, kas hea haridus tähendas nende jaoks ka midagi sisulisemat kui head hinded. Õpetajate tõlgendus oli pigem see, et tüdrukud võivad küll häid hindeid saada, kuid see ei tähenda sugugi, et nad ainet hästi oskavad. Tihti juhtuvat nii, et kui küsida natukenegi teistmoodi õpikus toodud küsimustest, jäävad tüdrukud vastamisega hätta, sest nad ei ole harjunud looma poistega sarnaselt seoseid õpitava ja reaalse elu vahel. Muidugi võiks siinkohal küsida, miks õpetajad seda seost luua ei aita. Kurioosseima näite tõi üks matemaatikaõpetaja, kes palus õpilastel teha kooli staadionil mõõtmisi ning arvutada välja täismõõtmetest väiksema staadioniringi pikkus, mille järel väitis üks tüdruk tõsimeeli, et staadion on 4000 m pikk (sest arvutuskäiku õpiku näitel järgides jõudis ta just sellise tulemuseni).

Kas selles on siis midagi halba, et tüdrukud haridust oluliseks peavad ning selle nimel pingutavad? Loomulikult mitte, kui hariduse tähendus ei võrdsustu heade hinnete saamisega ja oluline on ka sisuline pool. Hästi õppimine on tüdrukute agentsuse rakendamise viis, võimalus saada tunnustust õpetajatelt-vanematelt. Kuid kas see pingutus end ka meie ühiskonnas ja tööturul ära tasub, kas seda ka väärtustatakse? Kahjuks on Eesti tööturg nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt tugevalt segregeeritud ning oleme Euroopas tuntud oma suure palgalõhe poolest. Kui tüdrukute minapildis on praegu olulisel kohal hea õppeedukus, siis mis juhtub haridustee lõppedes? Usk, et kui pingutada, on kõik valikud võimalikud, et haridus tagab eduka tuleviku, võib saada tugeva tagasilöögi.

Stereotüüpsest mehe ja naise kujutlusest kõneleb ka mitme õpetaja vastus küsimusele, kas nende arvates oleks vaja kooli rohkem meesõpetajaid. „Jah, kui nad oleksid tõelised mehed!!!” (minu hüüumärgid) Lähemalt uurides selgus, et see tõeline tugevam sugupool on traditsioonilist maskuliinsust esindav mees, kes distsiplineeriks rahutuid poisse, oleks neile eeskujuks ja asendaks ka sageli peredes puuduolevat isa. Kuidas see viimane küll reaalselt välja näeks, ei oska ma ette kujutada. Samas töötavad koolis tihti just teistsugused mehed – need, kellele meeldib lastega tegeleda ja kes on stereotüüpsest kuvandist kindlasti mõnevõrra erinevad. See on sõltuvalt vaatenurgast mõnes mõttes loomulik või paratamatu. Mitmete naisõpetajate arvates normaalne, see tähendab traditsiooniline mees ju kooli tööle ei läheks – sellise palga eest…

Huvitav on märkida, et küsitletud õpilased (nii poisid kui ka tüdrukud) ei arvanud õpetajate soost eriti midagi. Nende jaoks oli see üsna ebaoluline. Tähtis oli hoopis see, et tegu oleks hea pedagoogiga, sellisega, kes valdab ainet ja on õpilaste suhtes mõistev. Võib muidugi olla, et säärane seisukoht on tingitud sellest, et õpilased on harjunud olema igapäevaselt naisõpetajatest ümbritsetud ning ei suudagi mehi koolmeistri rollis ette kujutada. Naisõpetaja on õpilaste jaoks aga lihtsalt pedagoog, keda naisena ei tajutagi. Seda väljendasid ka õpetajannad ise. Üks neist ütles, et koolis muutuvad naised „sootuteks muumitrollideks”.

Millised on üldse üldhariduskoolis töötavad naisõpetajad? Esiteks moodustavad nad kogu üldhariduskoolide õpetajaskonnast 86%. Riikliku statistika järgi on rohkem kui 2/3 neist üle 40-aastased. Minu küsitletud umbes 30 pedagoogi hulgast enamikule meeldis nende töö, aga oli ka neid, kes on ametis vaid seetõttu, et pole leidnud paremini tasustatavat ja/või vähem emotsionaalselt kurnavat tööd. Samuti kasvatasid mitmed õpetajad oma lapsi üksikvanemana ja seetõttu oli stabiilne (kuigi madal) sissetulek neile eluliselt hädavajalik. Vestlustes tõid nii õpetajad kui ka õpilased välja naisõpetajate emaliku poole. Sellel on nii head kui halvad küljed. Ühelt poolt tähendab „emmemine”, et eelkõige poisid ei õpigi oma õppetöö eest vastutust võtma. Ühe poisi sõnade kohaselt: „Milleks muretseda positiivsete hinnete pärast, õpetajad jooksevad meil ju nagunii kogu aeg sabas ja tahavad, et me hinded ära parandaks.” Sellise käitumise taga on kindlasti ka õpetajate stereotüüpne arusaam poistest kui loomupäraselt laiskadest õpilastest (neid tulebki utsitada). Poiste utsitamise kõrval tüdrukute järel aga sama palju ei joosta, sest nende usinust peetakse enesestmõistetavaks. Ka õpetajate enda jaoks on emmemine väsitav – laste muredele ja rõõmudele südamest kaasaelamine tekitab kergesti emotsionaalse üleväsimuse.

Aga mis võiks siis olla õpetajate emalikus hoiakus positiivset? Eelkõige see, et meie tänases ühiskonnas, kus paljud pered on poolikud, vanemad välismaal tööl, Eestis mitmel töökohal rabelemas või kodus töötud, olukorras, kus lapsed on sageli jäetud omapäi, pakub emalik õpetaja noorele inimesele mingisugustki emotsionaalset tuge. Seda tajuvad õpetajad ka ise, aga see on roll, mida nende tööleping ei sätesta, mida ei tasustata ja mida meie ühiskond kahjuks ei väärtusta.
Kui nüüd eespool käsitletud teemad kokku võtta, teeb mind murelikuks just see essentsialistlik arusaam soost, mis paneb oma pitseri nii õpetajate kui ka õpilaste soolisuse tajule ja väljendustele. Kui õpetajad usuvad, et poisid on sündinud rahututena ning tüdrukutelt oodatakse usinust ja naiste asi ongi (ära) kannatada (naisõpetaja kannatab ära selga laotud töökoorma, tüdruk kannatab ära selle, et teda ei märgata ega peeta oluliseks), siis kandub sama hoiak ka paljudele õpilastele. Poiste jaoks tähendab see, et kuidagi saab ikka hakkama (küll õpetajad meid ära kannatavad). Tüdrukute jaoks tähendab see, et kool ja seal toimuv (ka rahutud poisid ja nendega tegelevad õpetajad) tuleb ära kannatada. See üldine ärakannatamise diskursus väljendab minu meelest hästi meie tänast kohati hullumeelset neoliberalistlikku tegelikkust: sinu elu on su enda vastutus ja kui oled sündinud valest soost, siis ega midagi – tuleb kõik sellega kaasnev ära kannatada.

*Doktoritöö teema on „Õpilaste ja õpetajate soolisuse taju ja väljendused koolikeskkonnas Eesti üldhariduskooli näitel. Etnograafiline uuring”, planeeritavaks valmimisajaks on 2015. aasta kevad.

**Vaata ka artiklit Müürilehe veebruarinumbrist lk 5.