Konverents pealkirjaga „Soouuringud Eestis: hetkeseis ja arengud” lõhnab nišiürituse järele. Kahe päeva jooksul kuulajateni toodud ettekandeid sisse ja välja juhatanud sõnavõtud väljendasidki just soovi, et soouurimus niisugusest taagast lahti saaks.

Johanna Ross (eesti kirjanduse doktorant)
Kadri Naanu (maailmakirjanduse doktorant)

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper tutvustas ka uut sõna „soolõime”, mis peaks tähendama seda, et sooline vaatevinkel muutub kõigi teadus- ja sotsiaalvaldkondade loomulikuks osaks ega jäta muljet kunstlikust juurdepookest. (Varem on eesti keeles kasutatud selle asemel pikka terminit „soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine”.) Mõnevõrra paradoksaalsena võib näida, et nii volinik kui ka konverentsi korraldaja Eve Annuk rõhutasid vajadust just soouurimusele keskenduvate uute institutsioonide ja allüksuste järele (vastavalt midagi Tervise Arengu Instituudi sarnast ja soouuringute osakonnad ülikoolides). Kas ei nišistaks see omal moel valdkonda veelgi enam? Või pole tänapäeva vaenulikul teadus- ja poliitmaastikul tõepoolest võimalik ilma institutsionaalse toeta midagi kuhugi lõimida? Kes teab.

Igal juhul tõi „nišiüritus” Eesti Kirjandusmuuseumi saali mõlemal päeval kuulajaid täis. Kuigi sissejuhatuses avaldati kahetsust, et Eesti sotsiaalteadustes ei pöörata sookategooriale veel süstemaatiliselt tähelepanu, peeti selle all silmas ennekõike niisuguseid valdkondi nagu õigus, majandus ja politoloogia. Teised sotsiaalteaduslikud teemad, nagu sugu hariduses ja sugu tööpaigas, olid konverentsil esindatud ja äratasid kõige suuremat publikuhuvi – ilmselt seetõttu, et kuulajail on nendega enim isiklikke kokkupuuteid.

Tuliseim diskussioon järgnes esimese konverentsipäeva lõpetanud ettekannete plokile, milles Tallinna Ülikooli kasvatusteadlased Tiiu Kuurme ja Gertrud Kasemaa kõnelesid soostereotüüpide konstrueerimisest Eesti koolides. Kummaline on mõelda, et sugudele omase käitumisega seotud stereotüüpsete arusaamade (taas)tootmine leiab aset koolisüsteemis, kus valitseb naissooline ülekaal nii õpetajate kui õpilaste tasandil. Ettekandjad kõnelesid uuringutest, mille käigus paljastus õpetajaskonna suhtumine õpilastesse vastavalt nende soolisele kuuluvusele: poistele antakse palju andeks ja rahutute ehk „poisilikult käituvate” tüdrukutega ei oska pedagoogid justkui midagi ette võtta. Küllaltki õudselt mõjus ühe õpetaja jutt sellest, kuidas erinevalt tüdrukuteklassist on poisteklassi tundi vaja ka ette valmistada. Samuti kõneldi noorte tüdrukute seas levinud „ohtlikust optimismist” ehk noorte naissoost õpilaste veendumusest, et koolis hästi õppimine ja heade hinnete saamine tagab neile eduka tuleviku, mida ei mõjuta nende sooline kuuluvus.

Andra Siibak rääkis lasteaialaste lemmikmeediakangelastest ning tõi välja soolised erinevused: poistele meeldivad superkangelased ja tüdrukutele muumitrollid jne. Ettekandja juhtis tähelepanu sellele, kuivõrd oluline on arendada meediatekstide lugemisoskust juba lasteaiaealiste laste puhul. Ühe võimalusena nägi ta televisioonist tuntud ja mudilaste armastatud kangelaste lõimimist väärtuskasvatusse. Pisut ebaselgeks jäi, kuidas teha seda nii, et televisioon ei täidaks pelgalt odava lapsehoidja rolli, vaid õpetaks last nähtu üle arutlema ning edastatud sõnumeid kahtluse alla seadma. Võtmeroll on siin täita lapsevanemal.

Karjäärimehaanikast töökohal kõnelesid Endla Lõhkivi ja Kadri Aavik. Lõhkivi oli uurinud humanitaarteadlaste karjäärivõimalusi kahes Eesti ülikoolis. Kui tema ettekandes tõusid rohkem esile edutamisest kõrvale jäänud inimeste hääled, siis Aavik oli, vastupidi, intervjueerinud viitteist (meessoost) juhti. Välja joonistus aga suhteliselt sarnane pilt: vastanud rõhutasid mitteformaalse suhtluse olulisust ning seda, et kõrvalejäämine või esiletõus juhtub kuidagi „loomulikult” ja juhuslikult. Enim üldistusi pakkus Mare Ainsaar, kes oli viinud metaanalüüsi korras kokku varem tehtud uuringute tulemused. Tema ettekandes võtsid kuju Eesti mehe ja naise elukaared lapseeast kõrge vanuseni. Jälgitud oli väga erinevaid aspekte, nagu eluga rahulolu, oht sattuda vägivalla ohvriks, perekäitumine, pensionile minek. Selgus, et suure osa näitajate puhul tekib Eestis suurem vahe rahvuste, aga mitte sugude vahel.

Foto: Helena Läks

Põnevat materjali pakkus eesti soouurijatele kohalik meediamaastik. Barbi Pilvre problematiseeris meedia konstrueeritud normatiivset mehekujutist kui näiliselt sooneutraalset ning homogeenset kategooriat. Ettekandes eristas ta muu hulgas kohalikes meediatekstides levinud normatiivset (Jürgen Ligi tüüpi) ja alternatiivset (strippar Marco tüüpi) maskuliinsust. Samuti kõneles Pilvre allutatud mehelikkustest, mille järk-järguline jõudmine peavoolu osutab muutustele meediamaastikul. Katrin Seppel kirjeldas seksismi Eesti meedias loodusmuuseumi direktori Heidi Vilu juhtumi näitel. Kinnitamaks Vilu sobimatust direktorikohale, viidi Seppeli hinnangul ellu ühe isiku vastane laimukampaania, mille käigus rõhutati ebaproportsionaalselt palju Vilu välimust ega antud piisavalt sõna talle enesele.

Kunstiteaduslikes ettekannetes langes samuti pearõhk pigem sotsioloogilisele aspektile. Mitmed ettekanded puudutasid põneva kõrvalteemana Lääne feministliku teooria rakendamisvõimalusi Ida-Euroopa uurimismaterjali puhul. Redi Koobaki ettekanne käsitles kohapoliitika küsimust feministlikus teoorias ja arutles selle üle, kas Ida-Euroopa soouuringud vajaksid normatiivsest Lääne feminismist erinevat teoreetilist sõnavara. Lääne teoreetilisest raamistikust lähtuvalt on postsotsialistlikud maad alati ajast pisut maha jäänud ja seetõttu käsitletakse neid seksistlikumate, homofoobsemate ning ksenofoobsematena. Nii võivad meie kunsti- ja kultuuripildis aktuaalsed teemad kutsuda Lääne uurijate seas esile reaktsioone stiilis „this is cute but it’s so eighties”. Lääne universaalsena tajutud teooria on aga samuti kohaspetsiifiline ega võta arvesse siinseid ajaloolisi eripärasid. Samasuguste järeldusteni jõudis Rebeka Põldsam, kelle ettekanne põhines sarnaselt Koobakiga kaasaegse queer-kunsti uurimisel. Vanemast kunstiajaloost tutvustas Kai Stahl ohtra pildimaterjali varal Juuditi-motiivi XX sajandi alguse eesti kunstis. Hannaliisa Uusma ettekande aines pärines ainsana muusikavaldkonnast, ent rõhuasetus oli kunstiuurijatega analoogselt ühiskondlik. Uusma kirjeldas keskset meestegelast ansambli Vennaskond lauludes ja võrdles teda laulja Tõnu Trubetsky isikukuvandiga.

Seevastu kirjandusteadus, mida kiideti konverentsi sissejuhatuses kui Eestiski kaunis hästi välja arenenud soouurimusliku suunaga valdkonda, paistis ürituse peavoolust pigem kõrvale jäävat ega pälvinud kuigi elavat vastukaja. Ehk oligi asi selles, et seal on soouurimus juba institutsionaliseerunud, etableerunud ja muutunud seetõttu kõrvaltvaataja jaoks suletumaks? Esmajoones võtab siinkohal süü omaks ja raputab endale tuhka pähe allakirjutanu J. R., kes pidas ettekande naisarenguromaani mõistest ja selle võimalikust rakendamisest Nõukogude Eesti kirjanduskorpusele. Kairit Kaur rääkis XVII sajandi baltisaksa tegelikest ja fiktiivsetest naisluuletajatest. Tema välja toodud mustri kohaselt järgnesid mitmel korral fiktiivsete naisluuletajate esiletulekule teatud aja pärast ka reaalsed naisautorid. Mirjam Hinrikus otsis Tammsaare loomingust nn „uut naist”, pakkudes välja, et selle võiks leida femme fatale’i ja femme fragile’i vahelt. Kuigi Tammsaare oli nn naisküsimusest selgesti teadlik, ei kujuta autor näiteks oma üliõpilasnovellides üliõpilase rollis naist.

Kirjanduslikust elevandiluutornist pisut alla ronida aitas sooteema käsitlemine folklooris ja elulugudes. Leena Kurvet-Käosaar üritas visandada kogutud elulugude ainel armastuse tähendust nõukogude naise jaoks. Andreas Kalkun tutvustas setu naiste Maarja-kultust ja selle võimalikku feministlikku, jõutavat tõlgendust. Eda Kalmre rääkis tüdrukute omaloomingulistest armastusjuttudest erinevates veebikeskkondades, analüüsides juttude žanritunnuseid ja nende seoseid massimeediaga. Liisi Laineste kõneles korpuseuuringu põhjal naise rollist anekdooditegelasena ja leidis, et enamasti lähtuvad anekdoodid mehe vaatepunktist.

Kahe konverentsipäeva vältel kõneldi erinevatest ühiskondlikult ja kultuuriliselt olulistest teemadest, misläbi leidis taaskord kinnitust, et sugu on viljakas ja vajalik analüüsikategooria. Loodame, et soouurimusel on võimalik nišistumist vältida ning uurijate töö kannab vilja ka laiemas ühiskondlikus kontekstis, sest sugu problematiseerimata on naeruväärne oodata muutusi inimeste igapäevases stereotüüpidest mõjutatud käitumises.