„Me ei peaks lähenema keskkonnale enam lihtsalt kui objektile või objektide kogumile, vaid võiksime näha seda kui arengut, linna kui protsessi. Selles peitub suur potentsiaal teha midagi, mis polnud turumajanduse mudeli puhul võimalik – kaasata erinevaid osapooli ning seada neid seeläbi jõupositsioonile.”

Tor Inge Hjemdal. Foto: Reio Avaste

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas astus Tallinnas 31. oktoobril üles Tor Inge Hjemdal, tunnustatud norra kriitik ja arhitekt, kes on võitnud mitmeid rahvusvahelisi arhitektuurivõistlusi ja stipendiume ning osalenud nii 2010. kui 2012. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Praegu on Hjemdal ühtlasi ajakirja CONDITIONS peatoimetaja ja osanik ning Norra riikliku arhitektuuriseltsi arhitektuurimänedžer-projektijuht. Ta oli üks 2010. aasta Oslo arhitektuuritriennaali kuraatoritest ning ta on olnud nii Oslo arhitektuuri- ja disainikooli (AHO) kui ka Norra teaduse ja tehnoloogia ülikooli (NTNU) õppejõud.

CONDITIONS on ajakirjana teemavaba. Samas on igal numbril siiski pealkiri, neist ühel põnevamal, nimelt 8. numbril, oli selleks „Tundmatuseks valmistumine”. Kas linnade tulevikuennustused peaksid kasvama välja tänasest?

Tulevikustsenaariumide või visioonide koostamine on praeguseks niivõrd tavaline. Arhitektid on selles päris head. Loome lugusid ja tulevikusoove, millesse asetuvad ka meie tulevikuprojektid. Enamikul juhtudest peavad need visioonid põhinema tänasel päeval, et neid oleks võimalik kommunikeerida ja müüa. Minu arvates piirab see võimalusi. Võtkem näiteks „Blade Runneri”, mida ma aeg-ajalt loengus näiteks toon. See film tehti 1982. aastal, projitseerides tegevuse aastasse 2019. Käes on aasta 2013, kuid ma olen üsna kindel, et meil pole lendavaid autosid ka kuue aasta pärast. Ainus, mida visioonide kohta teame, on see, et need ei täitu kunagi meie ennustuste kohaselt. Selle jaoks on tulevik liiga keeruline. Kui vaadata CONDITIONSi 11./12. numbrit, mis keskendus Gröönimaa tulevikuvõimalustele, siis on esitletud projektide ülesanne esmajoones diskussiooni ja arenguprotsesse käivitada, mis seekord ka õnnestus. Häid strateegiaid tuleb luua. Sellega tegelesimegi numbris pealkirjaga „Tundmatuseks valmistumine”. Põnev oli vestelda Kopenhaageni filmikooli juhataja Poul Nesgaardiga, kelle koolijuhtimisstrateegia on nn hõõrde tekitamine, mille abil ta provotseerib ja togib inimesi, et ümbrus ja ühiskond muutuksid paremaks, et inimesed mõtleksid ja mõtleksid veel kord, muutuksid teadlikumaks, käituksid adekvaatselt. Just strateegia – mitte visiooni – väljatöötamine tekitab olukorra, kus on võimalik tegutseda.

Miks on arhitektuuri ja linnaehituse küsimusi nii keeruline inimestele seletada?

Ka siin on mitu vastust. Meie suhtluskeel on teistsugune ja muutub kohati elitaarsemaks, kui vaja oleks. Meil on vajadus olla erinev. Oleme vahetevahel rohkem mures üksteise – s.t teiste arhitektide – kui avalikkusega suhtlemise pärast. Sisemist tõsiseltvõetavust lisab pigem see, kui kolleeg, keda hindad, õlale patsutab, kui suhtlemine nendega, kes meie loomingut ei mõista. See osutab arhitektile kui kunstnikule ja taolist suhtumist võib valdkonnas endiselt kohata. Kui aga teistpidi võtta, siis proovime teiste keele järgi joonduda. Näiteks püüame rääkida sama keelt inseneri või majandusteadlasega. Probleem on selles, et see ei tule meil väga hästi välja. Peaksime selle asemel hoopis oma teadmisi paremini edasi andma – rääkima sellest, millest me midagi teame. See muidugi omakorda ei tähenda, et peaksime veelgi introvertsemaks muutuma ja vaid arhitektkonnas isekeskis suhtlema, keskendudes seejuures vaid oma valdkonnale.

Kuidas üks arhitektuuri- (või ka üldisemalt kultuuri-) väljaanne tänasel päeval ellu jääb?

Võib-olla on vaja väiksemaid väljaandeid, mille tõestuseks oleme viimase kuue aasta jooksul – alates sellest ajast, mil CONDITIONSiga alustasime – näinud paljude ajakirjade sündi. Kultuurivaldkonna trükiajakirjad peaksid olema „silmaklappidega” ehk teisisõnu spetsialiseeruma konkreetselt oma kitsale nišile. Segasem on aga see, kuidas niisugust asja rahastada – sellele küsimusele polegi head vastust.

Ajakiri CONDITIONS leviala ulatub Skandinaaviast USAsse ja mujalegi, tiraaž orienteeruvalt 2500. Pildil ajakirja 8. numbri „Tundmatuseks valmistumine” esikaas.

Milline roll peaks arhitektidel ja planeerijatel ühiskonnas olema?

See on väga tähtis küsimus ja sellele keskendusin ka oma loengus. Arhitektuuri ja arhitektuuriloome protsessi nähakse väga kitsalt. Samas arvame toimetuses, et teeme arhitektuuri, kui anname välja CONDITIONSit. Siin peitub üks algus. Arutasime Kopenhaageni ärikooli õppejõu Kristian Kreineriga CONDITIONSi 7. numbris, et arhitektil on kaks oskust: võime luua uusi seoseid ja võime eraldiasetsevaid üksikosi esteetiliseks mõtestatud tervikuks koondada. Kui neid kaht oskust vaadata, siis muutub kõik arhitektuuriks, kui näha asju läbi „arhitektiprillide”. Enam ei saa väita, et arhitekt on ainuüksi see, kes maju joonistab.

Iben Falconer kritiseeris kord CONDITIONSis Taani nn kultuurikahurit. Näen ses paralleeli Eesti – miks ka mitte Euroopa – tänase suunitlusega arhitektuuriekspordile ja sellega seotud konsensuseotsingutele, et mis on hea arhitektuur. Falconer täheldab, et konsensus kui etteantud rollide, võimaluste ja kompetentsi piires tegutsemine on miski, mis on igasuguse loovuse vaenlane nii kunstis kui poliitikas. See-eest osutab ta „dissensusele”, milleks on infoedastus viisil, mis ei kopeeri ega imiteeri olemasolevat ega ka vastandu sellele aktiivselt, vaid avab võimalusi teisitimõistmisele või -mõtlemisele. Kas arhitektuuripraktikas on tänases neoliberaalses majanduskontekstis veel kohta sellisele „dissensusele”?

CONDITIONSi 10. numbris lahkasime erialasisese kriitika puudumist. Kriitika on asendunud kuulujutuga. Ja sel on seos konsensuse-dissensuse küsimusega. Kuulujutt toidab mõlemat. Tänases ühiskonnas, kus otsime silmapilkset tunnustust, oleme kaotanud võime arendada oma eriala edasi kriitika ja „dissensuse” abil. Tuleb vaadata, kuidas arhitektuuri luuakse – protsessi ja arusaama selles kontekstis, milleks on sageli linn. Arhitektuuri loomeprotsess on muutumas, sest uus kapitalism on senisest sotsiaalsem ja ei põhine enam nii paljus äritehingutel. Kasutame töövahendeid, mis toetavad nii seda muutust kui nihet üleilmselt kohalikule. Me ei peaks lähenema keskkonnale enam lihtsalt kui objektile või objektide kogumile, vaid võiksime näha seda kui arengut, linna kui protsessi. Selles peitub suur potentsiaal teha midagi, mis polnud turumajanduse mudeli puhul võimalik – kaasata erinevaid osapooli ning seada neid seeläbi jõupositsioonile. Kui tootmine ja rollid muutuvad, teiseneb ka „dissensuse” olemus – täna keskendume suures osas sellele, mida tellija tahab.

Mõned aastad tagasi kirjutas Rachel Armstrong CONDITIONSis, et arhitektuur on keskkondade loomise tehnika – selle esmane ülesanne on tekitada sünteetiline nahk inimestest loojate ümber ja keskkond, kus asukad saavad lähiümbruse enesele sobivaks timmida, kõrvaldades sealt vaenulikud elemendid. Ajalooliselt on parimad ehitusmaterjalid olnud inertsed ja keskkonna suhtes agressiivsed. Ta viitas sellele, et arhitektuuri ja looduse vahel peaks toimima mõlemapoolne, kahesuunaline suhtlus, et jõuaksime nn elusa tehnoloogiani, milles arhitektuur ja loodus on sümbioosis. Kui kaugele oleme sel teel – aineringluse mõttes sümbiootilise elukeskkonnani – jõudnud?

Seda küsimust saab vaadata nii füüsilisel kui abstraktsel tasandil. Füüsilise poole oskab Armstrong ilmselt ise paremini lahti seletada, kuid abstraktse osas keskendus geoloog Minik Rosing CONDITIONSi 11./12. numbris eelmise aasta Veneetsia biennaali kontekstis adaptsioonile, kohanemisvõimele. Selleks et mõista loodusega sümbioosis elamist ja elukeskkonna aineringlust, peame mõistma adaptsiooni, kohanemise sisu. Ja ma arvan, et me pole sel teel just kuigi kaugele jõudnud. Vaadates kas või säästva arengu diskussiooni – see, kui säästlikud me oleme, sõltub meie kohanemisvõimelisusest. Pärast pikka jutuajamist Snøhetta arhitekti Kjetil Trædal Thorseniga ütles ta, et demokraatial on vaja leida oma vorm. See kõlab kokku varem välja öelduga, et keskkonna loomise protsess on muutumas – II ilmasõja eelsest ja järgsest linnaplaneerimisest turusõbraliku projektipõhisuseni, sealt edasi elukeskkonna loomise tulevikumudelini. Eks see kõik ole vaevarikas nii osalistele kui demokraatiale tervikuna. Ja seetõttu on Thorseni ütluses oma iva, kui ta kõneleb sümbiootilise elu mõistest.