Taavi Rõivas juhib end ise, aga seda kellelegi tõestama ei hakka. Maksud-siin-maksud-seal-debati asemel soovitab ta keskenduda Eesti ja Soome majandusruumi suuremale sidumisele. Alternatiivina Reformierakonna juhitud Eestile näeb Rõivas Keskerakonna pimeduseriiki, kus sõnavabadus on löögi all.

Taavi Rõivas. Karikatuur: Jaan Škerin

President Ilves on Müürilehe püsilugeja. Kui tihti teile meie väljaanne näppu satub?

Tunnistan ausalt, et ei satu tihti. Võib-olla peaks ennast parandama, aga lugemist on minu praeguse töötempo juures palju vähem, kui ma sooviksin. Ka oma traditsioonilist lemmikväljaannet The Economisti jõuan enamasti lugeda suure hilinemisega, mitte siis, kui ma tahaks.

Milliseid raamatuid te loete?

Ma ei ole väga suur ilukirjanduse lugeja, aga samas mulle väga meeldivad näiteks memuaarid, biograafiad ja ka ajalooteemalised raamatud.

Millest ja kellest näiteks?

Seinast seina. On olnud riigimeeste memuaare, hiljuti lugesin Eesti riigikaitse arendamisest 1918.–1934. aastani – hästi huvitavad paralleelid sellest, kuivõrd tõsiselt oma riigi kaitset ühel või teisel perioodil on võetud. Ilukirjanduse lugemist on viimasel ajal ikka väga vähe olnud. Pean tükk aega mõtlema, enne kui mul meelde tuleb, mis ilukirjanduslikku teost ma viimati lugesin.

Tuleb teil meelde mõni autor?

Oi, neid on kindlasti mitu. (Pikk paus) Kas te mõtlete Eesti kirjanikke või?

Kuidas soovite.

(Pikk paus) Keda ma esile toon? See on alati selline libe tee, et kui ma kedagi nimetan, jätan kellegi nimetamata ja teen siis tahtmatult liiga.

Loodame, et keegi väga ei solvu.

(Paus) Nojah, ütleme, Eesti noorema põlve kirjanikest Sass Henno. Mingil hetkel meeldis mulle väga ka kenderlik räige stiil, mida proovisid mitmed järele teha, aga kellel see nii hästi ei õnnestunud. Esimest Kenderi raamatut lugesin umbes 15 aastat tagasi ja pärast seda tekkis mul hästi suur huvi selle vastu, mida kirjutavad need Eesti kirjanikud, kes väidetavalt Kenderit justkui järgivad või teevad midagi sarnast. Ma ei ole siiani leidnud kedagi sellist – ja võib-olla tuleneb see sellest, et ma pole paljusid häid asju jõudnud veel lugeda –, kes oleks sama vaheda sulega. Ma ei nõustu ilmtingimata kõigega, mida Kender kirjutab Nihilistis.

Kas te tema viimaseid kuulsaid tekste olete lugenud? Näiteks lasteporno kahtlusega teksti.

Ütlen ausalt, et ei tahtnud lugeda. Teades Kenderi võimet asju väga elavalt kirjeldada, säästsin ennast sellest. Aga Nihilisti olen lugenud küll ja seal on ka ägedaid tekste. Kohati on mul tunne, et nad meelega provotseerivad üle vindi. Ma tõesti ei usu, et nad tegelikult arvavad, et näiteks Keskerakonna Eesti oleks midagi, mille poole püüelda. Nad teavad hästi, et Keskerakonna juhtimisel oleks sõnavabadus väga tugeva löögi all.

Kui sõnavabadusest rääkida, siis just Kenderi hiljutiste tekstidega seoses on mitu loomeinimest avaldanud arvamust, et meil on Eestis sellega probleeme. Kuidas Eestis sõnavabadusega siis on?

Ma arvan, et meil ei ole kindlasti sõnavabadusega probleemi. Minu jaoks oli see üllatus, et räiguse kirjeldamise peale saab üldse kriminaalasja algatada. Meie riigis pole mingit võimalust poliitilisel juhtkonnal öelda prokuratuurile, et seda asja uurige ja seda ärge uurige. Sellised võimalused kahjuks puuduvad. Või mitte kahjuks! Sellised võimalused puuduvad. Õigusriigis tegelikult nii asjad käivadki.

Kas Reformierakond on Kenderi ja tema mõttekaaslaste kujul saanud endale üsna tülika vastase?

Ei usu, et ta südames Reformierakonna vastane on. Ma arvan, et tema praegust etappi tuleks võtta pigem kui loomingulist katsetust sellega, kui kaugele provokatsiooniga minna. Kender pole ju poliitiline tegelane, tal pole poliitilisi ambitsioone. Tema jaoks on see looming. Kenderi publik on intelligentne ja kaasamõtlev – kui ta kirjutab räigelt üle võlli stiilis, et JeSuisYanaToom, kuni selleni välja, et las tulevad punased ja peksame natsid välja, siis ma usun, et Kenderi publik suudab seal näha ka alltooni. Ma tegelikult ei arva, et ta tahab näha Keskerakonna juhitavat Eestit.
Kui kaugele Kender sellega saab minna, kui kaugele tal õnnestub publikut provotseerida, on iseenesest väga põnev.

Milline vana Põhjamaa on teie lemmik?

Kõige lähedasem on Eesti jaoks kahtlemata Soome. Soomes on asju, mis võivad julgelt olla Eesti ühiskonnale eeskujuks. Uue Põhjamaa narratiivis on kindlasti rõhk sõnal „uus”. See ei ole mõne Põhjamaa kopeerimine. See ei tohi mingil juhul olla, et teeme asju nii, nagu Soome ja loodame, et jõuame järele. Nii me ei jõua. Me ei jõua siis majandusarengus järele, sest objektiivselt võib öelda, et 50 aastat Eesti alal plaanimajandusega eksperimenteerimist okupatsiooni tingimustes viis selleni, et 1991. aastal alustasime ikka väga-väga madalalt. Selleks, et me jõuaksime Soomega võrreldavale elatustasemele, nagu olime 1939. aastal, tuleb olla palju dünaamilisem ja vaadata, mida on võimalik teha Soomest paremini.

Mis on teie hinnangul praeguste Põhjamaade kõige suuremad probleemid, kui leida mingi ühisnimetaja?

Nad on seisus, kus peavad väga tõsiselt järele mõtlema, kuidas saavutada uus arengutõuge: kuidas saada majandus kasvama, kuidas suurendada rahvaarvu. See ei ole mingi unikaalne Eesti küsimus. Kui Soomes on viis ja Rootsis üheksa miljonit elanikku, siis ei tundu see seal nii elulise probleemina kui Eestis. Demograafiline proovikivi, et ühiskond vananeb – mis iseenesest on positiivne –, paneb riigile lisakoormused. Sellest välja rabelemine dünaamilise ja areneva riigina on väga keeruline. Soomele, Rootsile ja Taanile, kes võtavad ka väga suure osa ettevõtete kasumist ja inimeste sissetulekust maksudeks ära, on sellest tulenev heaoluühiskond tulevasele arengule teatud koormaks. Nende riigivõlg on küll Lõuna-Euroopaga võrreldes pea olematu, aga Eesti riigivõlast mitu korda suurem.

Soome praegu nuputab, kuidas kasvatada sisserändajate hulka. Soome mõttekoja Majanduselu Delegatsiooni raportist selgub lausa, et nad mõtlevad seda arvu kahekordistada. Miks meie sellest ei räägi?

Sellest räägitakse väga palju. Pole mingeid takistusi Euroopa Liidu riikidest Eestisse elama asuda. Kui me vaatame rännet, siis on Eestisse ka päris palju tuldud, ka Soomest. Väljastpoolt Euroopa Liitu sisserännanute puhul on meil 1300 või üks promill rahvaarvust piir, mis aga minu mäletamist mööda pole ühelgi aastal lõpuni täis tulnud. Pigem peaks olema Eestisse tulijatel tulemiseks rohkem põhjuseid. Me ei piira seda.
Haritud ja kvalifitseeritud inimeste tulekut takistavad liiga kõrged tööjõumaksud.

Et siis sisserändajate arvu kasvatamine on tähtis, aga see pole kuigi atraktiivne valimisloosung?

Loosungiga immigrante siia ei too. Poliitikud võivad lubada mida iganes, aga kui tegelikult mõtleme, siis me ei saa käia mööda laia ilma ja öelda: „Kolige kõik Eestisse!”. See ei anna kindlasti tulemust. Kui Eesti ettevõtetel, näiteks TransferWise, Playtech, BLRT, tuleb talentide meelitamisel ette mingeid tõrkeid, siis on seda tüüpi asju võimalik riigil lahendada. Näiteks oli meil veel kaks aastat tagasi seadus, mis ütles, et kui lõpetad Eestis ülikooli, siis sisuliselt lõpuaktuse päeval aegub ka viisa. Nüüd seda korda muudeti. Põhjus pole välismaalaste seaduses, vaid majanduslikel põhjustel tulevate inimeste jaoks on Soome ja Rootsi objektiivselt paremad valikud.

Kui otsime Reformierakonna programmist meetodeid piisavalt suure tööealise elanikkonna tagamiseks, siis põhirõhk läheb sellele, et igas peres oleks vähemalt kolm last.

Mitte ainult. Meil on 100 000 inimest, kes on töövõimetuspensionärid. 100 000! Meil on Eestis veidi üle 600 000 töökoha. Kui sellest teemast räägitakse näiteks ajakirjanduses, siis pannakse pildile keegi raske või sügava puudega inimene. Näidatakse voodihaigeid või ratastoolis inimesi. Enamik neist sajast tuhandest pole ligilähedaseltki sama raskes seisus. On luu- ja liigesehaigused või reuma. Kolmandik kõikidest nendest inimestest on raskemate või kergemate psüühiliste häiretega: ärevushäire, stress. Kui nendest inimestest kaks kolmandikku ei käi tööl ja nendest omakorda kaks kolmandikku tahaks seda teha, siis on 45 000 inimest, kes tahaksid praegu tööl käia, kuid kellel on selleks mingid objektiivsed takistused.

Kui nüüd rääkida iibest, siis tõesti ei jää Eesti rahvas püsima, kui me ainult sisserändele panustame. Põhimõtteliselt on meil vaja igasse peresse vähemalt kolm last, et rahvas püsima jääks.

Reformierakonna jaoks ei ole lapsetoetuse suurendamine alates kolmandast lapsest sotsiaalpoliitiline meede, vaid see on kindlustunde tagamine.

Kuidas on Reformierakonnast, kes kunagi jagas oma valijatele kondoome, saanud partei, kelle üks liikmeid torkab kondoomi Eesti lipuga läbi?

See oli ebaõnnestunud katse nalja teha. Kondoomide kasutamine valimisnännina varasematel aastatel on olnud üsna menukas katse panna noori poliitikast huvituma.

Kuidas sai edumeelsest paremerakonnast partei, mis räägib reklaamides isakodu ja Eesti lipu taustal, et meie jaoks on tähtis jääda rahvana püsima?

See, et me oleme uuendusmeelne paremerakond, on ajas ainult kasvanud. Meid on püütud rünnata, öeldes, et Reformierakond pole piisavalt värske. Tere hommikust! Vaadake Savisaart, kes on peamine alternatiiv valitsusjuhi kohale, ja võrrelge minuga. Mõelge, kumb võiks olla uuendusmeelsem. Vaatame edasi, Juhan Parts – tulevikutegija? Sven Mikser…

Reformierakonnal pole siis vaja just eriti uuendusmeelne olla, et halbadest valikutest kõige vähem halb paista?

Uuendusmeelsus, oma riigi hoidmine ja oma rahva püsimajäämine pole vastuolulised vektorid. See ei tähenda, et me ei ole samal ajal avatud uutele ideedele, et me ei mõtle sellele, kuidas saaksid nii ühiskond kui ka majandus areneda.

2002. aastal ilmus üks ÜRO rahvastikuprognoos, mis järgi elab 2050. aastal Eesti alal 700 000–900 000 inimest. Võib arvata, kui lihtne on nii väheste inimestega ellu jääda, omakeelset kultuuri ja kirjandust hoida…

Äkki seda raportit ei peaks üle tähtsustama, sest selle metoodika oli veidi vildakas – nad arvestasid, et kui 1990ndate alguses lahkus pärast okupatsiooni lõppu nii palju venelasi, siis nii suurel hulgal lahkumine ongi trend.

Ei, minu meelest arvestati seal ikka ka muid demograafilisi trende. Siiamaani annab tegelikult tunda, et meil oli 89ndal aastal iibes üks suur hüpe ja pärast seda suur auk.

Järjest rohkem inimesi ja organisatsioone tuleb praegu välja riigi- ja haldusreformi plaanidega. Miks ei käi Reformierakond nende väga laialdaselt nõutud soovidega kaasas? Näiteks ei ole ükski teie erakonna juhtliige esitanud riigireformi plaani.

Ei vasta tõele. Kui lööte lahti meie erakonna programmi, siis saate lugeda riigireformi kohta. Selle kohta on seal kõige põhjalikum ja kõige sisulisem plaan. Erinevad inimesed nimetavad reformideks erinevaid asju.

Mida teie siis nimetate?

Selle valitsuse tööaja kõige suurem reform on töövõimereform. See on viimase kümne aasta jooksul suurim reform sotsiaalvaldkonnas üldse. Sotsiaalvaldkond on aga üleüldse mammut, mis võtab enda alla üle poole riigieelarvest. Haiglate võrgustamine, see, et suuremad haiglad võtavad vastutuse maakonnakeskuses tervishoiuteenuse osutamise eest, on täiesti kindlalt reform.
Kui öeldakse häälekalt, et teeme riigireformi ja ainus kandev idee on see, et teeme riigikogu 30 inimese võrra väiksemaks, siis muidugi on see väga populaarne idee. Mis 71 peale, teeme 51 peale! 4–5 aastat tagasi flirtisid ka Reformierakonna liikmed selle ideega, aga kui seda hakata tegelikult rehkendama, siis mida tähendab 71-liikmeline riigikogu? Esiteks, mis reform see on? Teeme riigikogu väiksemaks, alandame palka ja kuluhüvitisi ning ongi reform tehtud. Jube kokkuhoid, eks ole. See on tugevalt populistlik arusaam. Mis juhtuks, kui riigikogu oleks 71-kohaline? Arvutuslikult ei saaks siis Hiiumaalt keegi parlamenti ning Lääne-Virumaalt ja nii mõneski teisest väiksemast kohast pääseksid ainult kahe populaarseima erakonna esindajad.

Mida mina näen riigireformina või riigi evolutsioonina, on see, et me muudame riigi juhtimise paindlikumaks. Muuseas, riigireformi nimega tuli omal ajal välja reformierakondlasest justiitsminister, olgu see ka öeldud. See, kas riigireform on liiga suurustav või pretensioonikas termin, on vaidluse koht. Praeguse koalitsiooniga oleme alustanud ministeeriumite juhtimise paindlikumaks muutmisega. Et ei oleks kahe ministeeriumi vahel 200 meetri kõrgune betoonmüür. See on avalikus sektoris üks tõsisemaid arengupidureid. Loomulikult ei tee ühe aastaga imet, aga ma arvan, et me liigume selles küsimuses õiges suunas.

Reformierakonna selle aasta majandusprogrammile on ette heidetud, et pakutud muudatused on tegelikult väikesed, et midagi suurt ja põnevat ei ole. Kuhu on kadunud ettevõtjalik riskivalmidus? Kas näiteks majanduskasvu toob tõesti paar protsenti madalam sotsiaalmaks?

See, et me langetame tööjõumakse, on põhimõtteline valik. Erinevalt kõikidest teistest parteidest oleme algusest peale kõikide lubaduste juurde lisanud ka katteallika. Muidu võiks loomulikult öelda, et langetame maksu poole võrra või tõstame miinimumpalka, mis, juhin tähelepanu, ei ole üldse valitsuse pädevuses tõsta. Selliste lubaduste andjaid on küll ja veel.
Oma maksupoliitikaga tahame saavutada selle, et Eestis oleks hea luua kõrge palgaga töökohti. Iga ettevõte, start-up’idest kuni tööstusteni välja, eranditult kõik ütlevad, et tööjõumaks on põhiprobleem.
Ei tasu unustada, et kõige suurem samm on meil tulumaksuvaba miinimumi kahekordistamine 300 euroni. Kokku maksab see peaaegu pool miljardit. Keskmise palga saaja võidab sellest 750 eurot aastas. Ma ei arva, et see väga vähe oleks. See on reaalselt tehtav.
Avalikkuses räägitakse ainult sellest, et maksud siin, maksud seal, kes kui palju. Tegelikult ei ole nendesse majandusprogrammidesse eriti palju süüvitud, mida võiks minu meelest teha. Me kirjeldame seal, millised on meie strateegilised proovikivid, et väärtusahelas kõrgemale jõuda. Nendeks on Eesti ja Soome majandusruumi suurem sidumine, ekspordile panustamine. Kõik need on täiesti kindlalt seotud meie majanduskasvu tulevaste alustega. Kui lisame veel sinna, et me ei võta riigile läbimõtlematuid lisakoormusi laenu kujul, siis on meie teistest palju väiksem laenukoormus hea meie majanduskasvule.

Aga räägime ühest teisest finantsvahendist peale laenu. Mille jaoks oleks Reformierakonna hinnangul aktsepteeritav riigivõlakirju väljastada?

Võlakirjadega on nii, et see tehakse hästi popiks teemaks. Pole kuulnud, et kellelgi oleks olnud väga hea idee, mille jaoks seda teha.

Näiteks Tallinna-Tartu maantee ehitamine neljarealiseks.

Mina väidan, et seda maanteed on võimalik ehitada ka laenu võtmata või võlakirju emiteerimata. Neljarealiseks tuleks ta ehitada vähemalt Mäoni ja sealt veel veidi edasi ning siis Laevalt Tartusse. Siis on põhiliiklusvoog kaetud. Ma väidan, et see on tehtav ilma laenuta.

Ka teadus- ja arendustegevuses on meil puudu 20–30 miljonit eurot.

Teadus- ja arendustegevusega kaasnevate kulutuste katteks laenu võtmine on hästi libe tee. Seejärel tuleb idee laenata palkadeks, pensioniteks, siis ta läheb nii, nagu läks Kreekas, Prantsusmaal ja Hispaanias.

Jaa, et ei saa enam pidama? Nii nagu samasooliste abielu seadustamise puhul saame järgmisena partidega abielluda, eks? Argumendina on slippery slope kaheldav.

Ei… see jutt. Ma vaatasin seda… See paralleel ei ole kindlasti hea paralleel (naerab). Aga selles konkreetses küsimus slippery slope, noh…

Kas riigil tekib laenuhasart?

Ei, mitte seda. Ma väidan, et iga riigi poliitikutel – ja seda tõendab enamiku Euroopa riikide tegelik praktika viimastel aastatel – on see kiusatus väga suur, kui sul tekib võimalus kulutada rohkem, kui eelarvesse koguneb ja elada tulevaste põlvkondade arvel.

Tihtipeale viidatakse sellele, et võlakirjad ja laenud on elamine tuleviku kulul, aga kui me oleme iseendale võlgu, siis meil on nii see võlg kui ka vara, mis võlast tekib. Kui näiteks võlakirju saaksid osta ainult Eesti kodanikud…

See ei ole puhttehniliselt võimalik. Keegi ei saa keelata Eesti kodanikel neid võõrandamast Soome kodanikele või rahvusvahelistele finantsinstitutsioonidele. Aga see pole mingi tabuteema. Eestil on praegu ka laen. Meil on 10% SKP-st laen ja samapalju on ka reserve. Kui meil on mingi väga hea idee, mis meid tõesti edasi aitab, siis me võime kaaluda laenu võtmist ja reservide kasutamist. Pigem oleme me hoidnud reservis tagavaraks mingeid vahendeid, et me ei peaks rasketel hetkedel hätta sattuma.

Aga kas see, et me seni väga palju laenu pole võtnud, tähendab, et meil polegi väga palju neid häid ideid?

Ka seda ei saa öelda. Me investeerime rohkem kui teised ELi riigid. Seda tänu sellele, et me oleme suutnud Euroopa Liidu raha paremini kasutada ja me oleme suutnud välja kaubelda CO2 kvoote. Üks klassikaline asi, mida laenuga tehakse, on ehitamine – ehitame teid, ehitame ühendusi. See on väga okei. Praegu on meie suur probleem, et kui me suuname ühes aastas veel näiteks pool miljardit ehitussektorisse, tekib tohutu mull, milleks ei ole sektor valmis. See tähendab, et hinnad lähevad lakke, reaalselt ei suuda me rohkem ehitada, kui saaks ilma võlakirja emissioonita. See ei anna käegakatsutavat tulemust.
See on väga primitiivne lähenemine, et võtame palju laenu ja siis oleme hästi rikkad.

Kas Eesti muutub järgmise nelja aasta jooksul militaarriigiks?

Ei muutu.

Kui meid otsene oht ei ähvarda, meid kaitseb NATO ja hoolitseme enda eest ise, siis millest selline väga tugev julgeolekule keskendumine nüüd?

Igaüks on märganud, et olukord Euroopas ei ole just kõige rahulikum. 2008. aastal ründas Venemaa Gruusiat, 2014. aastal ründas Venemaa Ukrainat. Külmutatud konflikt on veel Moldovas. Öelda, et Euroopa julgeolek on iseenesest tagatud, on erakordselt naiivne. Ma ei ütle, et me valmistume sõjaks. Me tagame selle, et nii Eestis meie NATO liitlaste kui ka Venemaa jaoks oleks selge, et nendega ei ole mõtet tüli norida. Nad on valmistunud, nad on tugevad ja löövad vastu nina tagasi. Mingist militaarriigist on kindlasti kohatu rääkida, aga see, et me ehitame oma kaitseväe võimalused valmis, et panustame liitlaste siia tulemiseks, on väga vajalik.

Kas kunagine Reformierakonna idee palgaarmeest on nüüd lõplikult kalevi all?

See ei ole enam teemaks. Praegu oleme üle minemas kahele jalaväebrigaadile, mis on hästi varustatud ja kiire reageerimisvõimega. Seda süsteemi saab rajada ainult kaitseväeteenistuse baasil. Kaitseliidul on seal juures veel lisarollid. Praegu ei plaanita ajateenistuse kaotamist ega vähendamist.

Reformierakonna retoorika sotside suunas, et neil on venestamispoliitika – mis värk sellega on? Kas see on mingisugune hirmu külvamine enne valimisi või on tõepoolest selline seisukoht?

Meil on päris palju liikmeid. Kõiki avaldusi, mida üks või teine erakonnaliige teeb, ei pea võtma erakonna kui terviku seisukohana. Hindame sõnavabadust väga kõrgelt ja inimestel on võimalik oma arvamust väljendada, sealhulgas ka see avaldus. Sellele järgnenud isiklikud rünnakud ja süüdistused, et selle taga olid mingid kindlad isikud, läks natuke piinlikuks, aga see on stiili küsimus.
Meie soov on, et vene emakeelega noortel oleks meie kõigiga võrdsed võimalused tööturul, et nad saaksid tunda ennast Eesti ühiskonnas täisväärtuslike liikmetena, et neil ei oleks takistusi saada kõrgepalgalisi töökohti. Kõige suurem objektiivne takistus selle juures, mida kinnitavad ka töötukassa andmed, on see, et nad ei oska piisavalt hästi eesti keelt. Selleks et neil aidata paremini hakkama saada, tuleb aidata neil eesti keelt paremini õppida.

Riivamisi mainisite isiklikke rünnakuid. Äripäev tõi välja, et küsimus, kes juhib Taavi Rõivast, on nüüd valimisdebati osa.

See on naeruväärne.

Kuidas te saaksite valijale tõestada, et olete oma otsustes sõltumatu või vähemalt mitte kellegi hüpiknukk?

Mul pole mingit vajadust seda tõestada. Andrus Ansip meenutas mulle, et ka tema puhul ehitati selliseid konstruktsioone. Las see jääb nendele, kes on pahatahtlikud kiibitsejad. Minu asi on teha oma tööd ja teha seda nii hästi kui võimalik. Kui keegi arvab, et minu sees on keegi teine, siis see on suhteliselt naeruväärne. Kui aga erakonna otsustusprotsessi püüda kirjeldada, siis strateegilisi otsuseid teeb ikkagi juhatus pluss fraktsioon. Mingites küsimustes olen teinud ka otsuseid nii, et ma peaaegu mitte kellegagi ei aruta, isegi mitte erakonna juhatusega.

Milliseid otsuseid te olete teinud juhatusega arutamata?

Ettepanekud, mille puhul ma ütlesin juhatusele oma otsuse ja küsisin nende heakskiitu, oli näiteks siis, kui oli vaja väga kiiresti esitada uus rahandusministri kandidaat. Ka siis, kui ma otsustasin tuua valitsusse Anne Sullingu.

Kas Tallinna TVd puudutav otsus tehti ka ilma juhatuse nõusolekuta?

Loomulikult. Kuulge, kõiki igapäevaseid tööotsuseid ei ole isegi teoreetiliselt võimalik läbi arutada.

Kas te nüüd otsustaksite täpselt samamoodi?

Ma ei ole seda isegi nii mõelnud. Võib-olla väljendasin end pisut rabedalt, aga ma jään selle juurde, et Tallinna TV ei ole vaba ajakirjandus. Kui on ikka maksumaksja raha eest tehtud programm, mille sisu ühemõtteliselt ette kirjutatakse, siis ma ei saa neid tõsta samale pulgale näiteks Müürilehega. No tõesti ei saa. Stolitsale või Pealinnale ma ei annaks intervjuud. Kesknädalale ka mitte.

Kas riigi tasandil peaks selliseid väljaandeid kuidagi limiteerima või takistama?

Ei, seda kindlasti mitte. Sellele peavad andma hinnangu ikkagi Tallinna valijad. Ma ei pea õigeks seda, et nüüd on mingi riiklik käsk lõpetada munitsipaalväljaannete ilmumine. Sellisel juhul läheb see teistpidi üle piiri. Kodanikuna ja Tallinna elanikuna ei saa ma heaks kiita seda, et meil ei ole lasteaiakohti, teed on aukus ning siis läheb suurusjärgus viis miljonit eurot rajule propagandale, kus kirjutatakse iga päev, kui äge mees on doktor Vassiljev ja kui nõme on Eesti riik.

Kujutame ette olukorda, kus Reformierakond ei võida valimisi ja langeb koguni opositsiooni. Kas astuksite siis erakonna esimehe kohalt tagasi? Kas te tunneksite endal sellist vastutust?

Sõltub. Kindlasti ei peaks seda välistama. Praegu ei ole sugugi ette määratud see, et valimised võidab Reformierakond. Ma pigem arvan, et meil läheb Keskerakonnaga väga tihedaks rebimiseks.

Mis te arvate, kas üleüldiselt kuluks Reformierakonnale ära neli aastat opositsioonis, et vaadelda asju võimupositsioonilt eemal?

Kui mõtleme, mis kombinatsioonis see võimalik oleks, siis see, kui Keskerakond saab võimaluse Eestit neli aastat juhtida, ei oleks kindlasti Eesti jaoks kasulik. See mäng osal poliittehnoloogidel, kes arvavad, et mõnus on teha Reformierakonnale kambakat, on tegelikult nende endi positsioonide huvides. Siis on nende endi võimalused valitsuses osaleda suuremad. Tegelikult on see mängimine Eesti tulevikuga. Minus on piisavalt idealismi, et uskuda, et lõpuks võidavad aated ja Eesti riiki ei hakata mitte kunagi juhtima nii, nagu praegu juhitakse Tallinna linna. Et ERRist ei saa selline organisatsioon nagu Tallinna linnameedia.

Nii et Reformierakonna osalusele koalitsioonis pole alternatiivi?

On ikka. See on Eesti inimeste otsustada. Kui valitsus moodustatakse ilma Reformierakonnata, on selle selgrooks päris kindlasti Keskerakond.
Ma väidan, et alates eelmise aasta 26. märtsist ei ole mitte ühelgi meie poliitilisel konkurendil võimalik öelda, et nemad on meist kuidagi uuenduslikumad. See kriitika Reformierakonna suhtes, et partei peab uuenema, oli aasta tagasi väga õige kriitika. Erakond pidigi uuenema ja uueneski. Peaaegu pooled, kes meil kandideerivad, kandideerivad parlamenti esimest korda.