Kas 95 aastat vabariiki on uhke seisukohavõtt või ebaõiglane valearvestus? Millist hetke saab lugeda ajaloo alguseks? Kas Olümpia hotell on aus Eesti kultuuripärand? Aga korstnaga rehielamu?

Olümpiamängude ajaks totaalselt ümber ehitatud Narva maantee kangialused. Foto: Johanna Rannula

Selleaastase Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) kuraatorikonkursi võitis noor arhitektuuribüroo B210. Edu toonud idee arutleda sotsialismiaegse ruumi ja arhitektuuri üle ei avaldanud mulle pimesi erilist muljet. Jälle! Kepsakad stiilipeod ja „ENSV” sari, arvutud uurimistööd, erisaated ja suvekoolid on selle loo vindid ammu maha keeranud.

Aga kuraatoritega kohtumine oli veenev. Kultuuriministeeriumi kultuuripärandi aastasse sattunud algatus on meie põlvkonna ainuvõimalus fikseerida üks üleminekus olek. Tänased 25‒35-aastased elavad kahe ajaloo piiri peal – kümmekond aastat seal, ülejäänud siin. Nõukogude Liidu kogemus on olemas, aga see ei näri, vaid lubab ennast erapooletult lahti kirjutada. Tundsin, et mind on isiklikult puudutatud, tekkis siduv meie-tunne ja missioon ühineda, aidata ja kuulutada.

Mälu

Eesti ajalugu ja pärand on praegu ja on olnud jooksvalt kellegi teise käe läbi ära segatud, vahepeal koguni kellegi teise dikteeritud ja üles märgitud 1. Seda, et baltisaksa pärand ei ole etem nõukogude pärandist, on mu vanematel raskem mõista kui mul – minu jaoks ei ole too aeg absurdne rumalus. Absurdne rumalus oli tundidepikkune lahtise jäätise järjekord või pigem selle järjekorra puudumine. Putka oli vist kümmekond päeva (mu elus) üldse lahti. Midagi muud represseerivat ma kaheksakümnendate lõpust ei mäleta, ülejäänu oli, nagu oli. Liinibussipilet oli odav ja kare, puukultuurimaja lõhnas susside järele ja suviti ema sõbranna juurde Saaremaale sõites kontrollisid miilitsad nägusid ja auto pagasiruumi. See kroonis suvist reisipalavikku.

Välisministeerium

Halbwachsi järgi avaldub kollektiivne mälu meid ümbritseva ruumi toel 2. Seega on linnaruumil ja arhitektuuril suhtumise ja emotsioonide kujundamisel vastutusrikas roll kanda. Muudatused peegelduvad ruumis väga aeglaselt, majad ja tänavad panevad ajaloole hästi vastu. Kui esimesed iseseisvumisjärgsed reformid rakendusid kuude jooksul ning majanduslikud ja institutsionaalsed muudatused ehk aastatega, siis linnaruumis tajutavad muutused on toimumas pikkamööda. Sotsialismiaegne pärand meenutab tollast aega kogenud inimestele süsteemi irratsionaalsust ja ülekohut; lagunema jäänud hooned, linnalised tühikud ja läbimõtlematult uute funktsioonidega täidetud paigad väljendavad taasiseseisvumisjärgset ruttu kõik hiljutine maha jätta, ära kustutada või läänelikuks ümber muuta.

Tänaste otsustajate jaoks (ning režiimikogemuseta kodanike hulk paisub iga päevaga proportsionaalselt suuremaks!) on nõukogudeaegne ruum nagu ruum ikka, lihtsalt ehk viletsama ehituskvaliteediga. Varasem pärandihävitustaktika on asendunud kaalutlevama suhtumisega, mis innustab meid endid uusi funktsioone ja vajadusi pigem tollase vormi jaoks kohandama, kui vorme purustama 3.

Kuraatorinäitus

Kolme keskse ja lugematute satelliitsündmustega TAB kulmineerub septembri esimesel nädalal. Rahvusvahelisel sümpoosionil mõtestavad biennaali temaatilist raamistikku („Recycling Socialist Space” / „Taaskasutades nõukogude ruumipärandit”) lahti nii ajaloo- kui ruumi ja vormi tundjad, ühtlasi saab tutvuda temaatilise visioonikonkursi tulemustega, mille algus hõigatakse välja märtsis. Biennaali kolmas sisupunkt on kuraatorinäitus, mis esitleb Tallinna märgilise staatusega sotsialismiaegseid objekte ümbertöödelduna.

Ruumi intensiivsus ja ruumi kasutamine on ajas muutuvad faktorid – varasemalt näiteks ideoloogia kandmiseks või suure inimtööjõu mahutamiseks rajatud „modernismi miniutoopiad” 4 võidakse tänases majanduslike huvide kontekstis endisest sisust muretult puhtaks riisuda (H ning M-i kiirmood postimajas!). Ilma sisumuutuseta jätaks elu hooned maha ja nad vajuksid üksinda kokku (vaata linnahalli). Biennaali kuraatorid kutsuvad üles nägema neid muudatusi mitte pahede, vaid voorustena ning esitavad tänases päevas viletsasti funktsioneerivad, teenimatult unustatud või väärkoheldud staarid valitud arhitektuuribüroodele ümbertöötlemiseks.

Balti Jaama lähirongide ootepaviljon. Visuaal 1961. aasta projektile: Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiiv

Modernistlik ruum on rahvusvaheliselt tuttav ruum, seega peaks (enam-vähem) mis tahes maailma punktist kutsutud külalisel tekkima Tallinnast kätte antud objekti puhul mingi isiklik seos. Kultuuriruumi poolt (k.a institutsionaalselt) kujundatud ettekujutus ajaloost [5] ei ole antud juhul oluline, ümbertöödeldud objektides tahaks näha just subjektiivset ajalugu. Vahest ongi kuraatorite selline valdkonnavalik ja eesseisev sotsialismiaegse arhitektuuripärandi lahti- ja ümbermõtestamine eestlaste kollektiivse mälu „demokratiseerumine”, mida Marek Tamm nimetab oma raamatus üheks Eesti mälupoliitika tänaseks pealisülesandeks. Mustaks (punaseks) ja (sinimust)valgeks kinnitamise asemel loob sisulist mõttevahetust pigem just seesama valdkondade-, põlvkondade-, riikide- ja arvamusteülene remiks, kuraatorinäituse lühike käeharjutus tollaste asjade tänastesse arusaamadesse asetamine.

Mustandivihik

Jaanuari alguses said kokku koostöövalmis üliõpilased ning kuraatorite suunamisel valmistati külalistele esitamiseks ette valitud objektide portreekaustad. Ükskõik kas kohalike või väljamaiste arhitektide abistamiseks, kümnekonna objekti kohta koguti kokku arhiivmaterjali, nii vanu kui hetkeseisu plaane ja fotosid, tulevikuplaane, intervjuusid autorite ja kasutajatega ning pärimusekogujate endi välitöömärkmeid. Komplekteeritud üldpilt peaks andma kõigile näitusel osalejatele ühise stardiplatvormi, mille põhjal ümbertöötlemist alustada.

Purukshakkimist/ülejoonistamist/täissodimist/tühjaksriisumist/ülepaisutamist ootavad näiteks raadiomaja, lillepaviljon, H-kujuline tüüpkoolimaja, kino Kosmos, Balti jaama ootepaviljon, välisministeerium.

Kuidas toimiksid sina?

TAB 2013 peakorraldajaks on Eesti Arhitektuurikeskus.

TAB 2013 kuraatorid on Aet Ader, Kadri Klementi, Karin Tõugu, Kaidi Õis ja Mari Hunt.

Biennaali koduleht: www.tab.ee

1 Loe näiteks: Marek Tamm „Monumentaalne ajalugu. Esseid Eesti ajalookultuurist”, Loomingu Raamatukogu 28‒30/2012. 2 Maurice Halbwachs „On Collective Memory”, 1980 [1950]. 3 Kuraatorinäitust ette valmistava valikaine „TAB 2013: RECYCLING SOCIALISM” raames toimunud Mart Kalmu loengu toel. 4 Kuraatorite kommentaar Eesti Päevalehele, 20.11.2012. [5] Loe siia kõrvale veel Marek Tamme.