Tallinn Music Weeki kahe viimase päeva emotsioonid on nüüd settida jõudnud ning tuleb tõdeda, et oli üks üsna väsitav, kuid meeldivate kogemuste rohke nädalavahetus. Raugelt toob Müürileht teieni viimased muljetused festivalimelus kirgi kütnud momentidest.

Teksti-TV 666. Foto: TMW

Teksti-TV 666

Segased need soome mehed, mõtlen ma reede õhtul Teksti-TV 666 ülesastumist kuulates. Olles saanud eelnevalt ühelt tuttavalt nende laive taevani kiitva soovituse see 2013. aastal kokku tulnud punkbänd üle vaadata, viibingi ma nüüd Kinos Sõprus Eesti Popsi istumiskontserdi formaadis showcase’il ja üritan muusikaga sama jõuliselt peksvast valgusest mitte pimedaks jääda.

Teksti-TV võiks vastata väga üldisele ettekujutusele ühest punkbändist. Koosneb korralikest rokipeerudest, nahktagid seljas, juuksed õlgadeni. Trummar oleks oma vuntside, ülilühikeseks lõigatud teksade ning jalga tõmmatud põlvikutega nagu 80ndatest välja astunud ja kütab instrumente nii, et trummipulgad purunevad. Ja olenemata sellest, et tegu on istumiskontserdiga, suudab viisik rahva niimoodi pöördesse ajada, et kitsukese lavaesise täidavad lõpuks hullumeelselt hüplevad inimesed.

Kuigi ise on bänd end iseloomustanud sõnadega punk, kraut, hüpnotiseerivad heliseinad ja ilusad meloodiad, jäi viimasest asi küll pigem kaugele, samas emotsiooni, mis selle žanri juures tegelt ju see kõige olulisem on, oli siin rohkem kui küllaga. Üks lahedamaid live-etteasteid festivalil.

Eesti Popsi kureeritud kontserdilt tahaks välja tuua ka Rainer Jancise, kes on oma uuele, kevadel ilmuvale sooloalbumile vokalistiks ja loominguliseks partneriks appi võtnud Mart Avi, bassile Siim Avango (Speed King), kitarrile Hans Kurvitsa (Argo Vals, Jakob Juhkam) ning trummidele Tanel Paliale (Mirabilia), luues ühekoos gootilikke ja žanriteüleseid helistruktuure. – Mariliis

Alaska

TMW festivali hoovus võib mõnikord täiesti ootamatutesse kohtadesse kanda. Sõbraga TMW Talksile minnes sattusime õigelt teelt kõrvale ja jõudsime hoopis Alaska liikme Ki En Ra pisikesse Pelgulinna stuudiosse, kus ta linnalava ja õhtuse F-hoone kontserdi vahel paar tundi spontaanset laivi tegi. Antud mitteametlik set väljaspool niinimetatud festivaliala kinnitas, et see mees on meie elektroonilise muusika julgemaid ja originaalsemaid produtsente ning Alaska (Ki En Ra koos Robert Linnaga) peaks olema see bänd, keda te oma välismaa sõpradele esimesena tutvustate, kui nad Eesti põrandaaluse tantsumuusika kohta küsivad. Tummine, bassine, rütmikas ja järeleandmatu ning keha ja mõistust samamoodi kaaperdav nagu see triiv, mis meid muusikast rääkimise asemel seda vahetult kogema tõi. Õhtune kontsert pisut hilines ning minu arust oli vokaaliga ikkagi mingi jama, aga sellegipoolest veendusin, et klubikeskkonnas võimsa helisüsteemi, valgustuse ja muidugi tossuga on need kaks tüüpi praegu ületamatud. Ja järjest paremaks lähevad. – Lauri

Inimesed The Mash Machine’i lummuses. Foto: Aleksander Kelpman

The Mash Machine

Julgen väita, et nii mõnegi laupäeval Erinevate Tubade Klubi külastanu suurimaks rõõmuallikaks ei olnud mitte lavadel loodud muusika, vaid hoopis võimalus The Mash Machine’i nimelise jubinaga ise muusikat teha. Täpsemini on The Mash Machine’i puhul tegemist mängulauaga, mille eri muusika elementidele vastavaid nuppe ringi asetades tekivad helid. Sõber Priit pajatas väga siiralt ja entusiastlikult, kuidas ta kaaslastega NII ÄGEDAID lugusid tegi. – Triin

Red Bull Music Academy

Erinevat promo arvestades tundus, et laupäeva õhtu oodatuimaks artistiks peavad paljud hollandlasi Full Crate x Mari. Olgugi, et rahva meeleolu oli kõrgemal kui nende pidevalt õhus olevad käed, ei saaks öelda, et mehed midagi liiga erilist esitasid. Aeg kulges ühtlases popikas house’i võtmes ja nii oligi. Laulja Mar oli ka pigem MC rollis ja kohati tundus, et vokaal oleks võinud pisut valjem olla – aga see mõte valdas mind ka Alaska live’i ajal. – Triin

Kene Raadio 2 showcase’il Von Krahlis. Foto: Marianne Ubaleht (TMW)

Raadio 2 showcase

Raadio 2 pakkus seinast seina muusikat, kust ilmselt raadio iga usinam kuulaja midagi üles sai noppida. Kaunite põhjamaiste kargehäälsete neiudega Lowly andis maheda dreampopiliku sissejuhatuse ja mitte vähimatki aimu, mida ülejäänud kontserdist oodata. The Kooksi meenutavad noored The Boondocksist üllatasid oma meeldiva olemisega ning Trad.Attack! tõi saali kõrvuni naeratusel rahvast täis. Kui inglastest Desert Mountain Tribe jäi kõigele vaatamata kahjuks hüüdja hääleks kõrbes, siis õhtu naelaks ja tõeliseks publikumagnetiks said pattismithilikult võimas Kene ning tütarlapselikult nunnu Lola Marsh. Peo üldmulje oli väga eklektiline ja üsna Raadio 2 nägu. – Helle Ly