On järjekordne öö vastu laupäeva hommikupoolikut. Kell on 4.00 ning asukoht Mere puiestee 6a, Tallinn. Kui teistes peopaikades hakkab selleks ajaks rahvas laiali voolama, siis nüüdseks juba üsna legendaarseks muutunud Protesti esine ja sisene hakkab oma täituvuse haripunkti alles saavutama, sest see on koht, kuhu kõigi väsimatute piduliste teed ikka viima kipuvad.

Right as diverse pathes leden the folk the righte wey to Protest.
(kohandatud Geoffrey Chauceri „Astrolabe’ist”)

3/4 Protesti tiimist tööpostil (vasakult): Riina, Eri, Henessi, Aili, Keidy, Greta, Mihkel ja Agnes. Kõik fotod: Tõnu Tunnel

Tüdrukud baariletil: Vasakult: Henessi ja Keidy

Tõmmates lahti kergelt troonidemänguliku puunikerdusega ukse, vaatab sealt esimese asjana vastu oma „troonil” ehk toolide sugupuu kaunimat sorti esindajal istuv Kaarel Jaksi ja hõikab: „Pilet!” Stsenaarium, mis on tuttav ilmselt paljudele Protesti rohkem kui paaril korral külastanud isikutele. Jaksist on saanud üks Protesti epitoome, keda on võrreldud oma ametipostile pühendumise poolest ka Berghaini kurikuulsa ja värvika turvamehe Sven Marquardtiga – esimesel neist jääb vaid tätoveeringud lisada, Hugo Bossile kollektsioon luua ning oma tööst rääkiv raamat valmis kirjutada.

Kes aga oma jalga kunagi üle Protesti läve pole tõstnud, siis glamuuri siit selle sõna tavapärases tähenduses otsima minna ei tasu. Väljastpoolt meenutab see terrassi ja pruunide laudadega üle löödud maja mereäärses kooperatiivis asuvat suvilat, sisse astudes ootab sind aga sume ja üsnagi kitsuke peosaal, mille keskel domineerivad paksud kiviseinad ja tagaseinas baarilett. Laes ripub diskokuul, milles olevad praod on ilmselge tempel baari seitsmeaastasest ajaloost, leti vastasseinale on kinnitatud pisike roosade kunstlilledega kaetud hauakivi, millel ilutseb kiri „Suitsetamine keelatud”, ja leti kohal ripuvad Pierrot’ ja voodoo-nukkude ristandid. Valgeid diivaneid ja fancy’t kahe näpu vahelt veinirüüpamist tasuks peenema maitsega kundedel ilmselgelt mujalt otsima minna.

Samas on sellest pisikesest võlvialusest saanud koht, kuhu voolavad nädalavahetuseti kokku kõikvõimalike subkultuuride esindajad, kes külg külje kõrval oma ööd hommikusse veeretavad, ning paik, kuhu minnes sa ikka ja jälle samasid nägusid kipud kohtama. Võtsime kätte ning otsustasime uurida, mis imelik asi inimesed ikka ja jälle nende nelja seina mõjusfääri ajab, ning kaevusime pisut koha hingeellu, kus mängivad võrdväärset rolli nii töötajad ja kliendid kui ka kõik selles paigas asuvad esemed.

Nädalasisesel hommikul intervjuu tarbeks Protesti poole liikudes meenub kord, mil ma ühel teisipäeval oma nädalavahetusel riidekuhja alla mattunud salli taga läksin ajama. Kell oli kolm päeval ja Protesti sisenedes ootas mind ees vali muusika ning antud nädalapäeva kohta üsna suur rahvamass, nii et tundus, et pidu pole vahepeal lõppenudki. Seekord on kardinad eest ära tõmmatud, nii et tugitoolid ja diivanid, mida on muidu harjutud pimedas nägema, saavad endale isegi värvi. Taamal hiilgab Jeesuseid kujutav seinamaaling – kusjuures mitte ainus tollele legendaarsele härrale pühendatud kunstiteos siin majas – ning kõrva hakkab ainult koosolekut pidava Protesti tiimi arutelu. Kuigi kõiki töötajaid kohal ei viibi, valitseb siin ilmselgelt naiste ülekaal. Istume kõigepealt maha Protesti ellukutsujate Riina Rossari ja Eri Rääskiga. Teised suunduvad koristuspäeva puhul oma kohustusi täitma, saateks Scooteri kultuslugu „Nessaja”.

Mihkel, Aili ja Jeesused

Suvi, sügis, talv, kevad… ja jälle suvi

Riina on üks neist, kelle initsiatiivil Protest alguse sai, seda eelkõige põhjusel, et puudus korralik koht, kus noored intelligentsed inimesed saaksid koos käia ja meeldivalt aega veeta

Protesti teine algataja ning vaimne isa Eri

Kui Protest 2008. aasta suvel oma uksed avas, nägid Eri ja Riina selles eelkõige baari oma sõpradele. „See oli täpselt asi, mis tol momendil puudu oli – koht noorele täiskasvanule. Ma ise olin 18 ja tajusin, et kuigi olin ühtpidi legaalne, siis paljudesse kohtadesse minnes oli ikka tunne, et inimesed ei taha sind sinna, ja kuidagi nõme on ju käia seal, kuhu sind ei taheta,” kommenteerib Eri Protesti tagamaid. „Kunagi olid sellised kohad nagu GAGi hoov, kus käis hiilgeaegadel tohutult palju rahvast. Kui see kinni pandi, oldi Hella Hundi ees pargis.”

„Noored intelligentsed inimesed, kes tahtsid koos käia ja arutada, istuda ning meeldivalt aega veeta, aga sa ei lähe ju kuskile restorani või lounge’i. Need olid ikka natuke kiiksuga inimesed, kes eelistasid vabamat õhkkonda, ja siis me lõimegi neile selle,” seletab Riina kontseptsiooni lähemalt. Kahekesi lammutati, ehitati, juhatati, valati leti taga õlut ning pidutseti samal ajal. Hiljem liitusid baari kollektiiviga ka Eri ja Riina klassikaaslased. „See oli meeletu, kui palju pidusid siin esimesel suvel toimus ja rahvast läbi käis,” märgib Riina tollele ajale tagasi vaadates.

„Mina isegi vahepeal magasin siin, sest hommikul oli vaja jälle kohale tulla ja ei viitsinud kuskile mujale minna. Viskad kööki magama ja siis teed koha jälle lahti. Päeval tuli Riina ja siis oli võimalik vahepeal kuskil ära käia,” kirjeldab Eri baaripidamise võlusid ja valusid. „Ja nüüd oleme me nende inimestega koos üles kasvanud,” ütleb ta.

„Ma just täna mõtlesin selle peale, et kõigi nende noorte tegelastega, kes on siin käinud ja töötanud, on alati midagi rääkida. Nüüd, kuus aastat hiljem vaatad, kuhu nad oma asjades jõudnud on – mõni on näiteks eesti tuntuim näitleja –, ja meenutad, kes nad olid siin käima hakates. Endal on tekkinud sellega seoses uhkus ja hea tunne ning nad siiamaani külastavad meid. Selline kodubaar on tekitatud,” räägib Riina, kuidas Protesti-vaimustus nii kerge lahtuma ei ole.

Riina arvab ühtlasi, et Erit võib pidada Protesti vaimseks isaks, kes oma hullude ja kaootiliste ideedega kohta üleval hoiab. Tema ise on pigem see, kelle roll on kätt pulsil pidada.

Eri selgitab: „Mul on see tendents, et mõtteid tuleb hästi palju ja kõik tunduvad väga head, aga on suurepärane, kui kõrval on inimene, kellel on jalad maa peal ja kes ütleb, et Eri, võib-olla ei ole mõtet kõiki seinu korraga maha lõhkuda, jätaks ikka mõned püsti ka.”(Naeravad)

Pakuvad kaoses rahu

Aga mis fenomen see siis ikkagi Protesti oma laineharjal kannab? Algusaastatel üsna kaootiliselt toiminud peoprogrammist on saanud nüüdseks osa Protesti identiteedist ning siin peatuvad regulaarselt sellised üle linna menukad peod nagu Tallinn JÄCK City, One Night in Bangkok, GütteÖö, Wasabi Club, Love Pony ja nimekiri jätkub lõputult. Alustades aga jäämäe tipust märgib Eri, et nad on aja jooksul Protesti ikka korralikult putitanud, ning toob välja ühe sinna seinu maha lammutavate ideede valdkonda kuuluva juhtumi: „Pöördusin ükskord Riina poole, et kuule, Riina, palun ostame sellise subwoofer’i endale.” (Osutab Protesti nurgas seisvale hiiglaslikule kõlarile.) „Riina vastas selle peale muidugi, et Eri, sa oled segi peast või, see ei mahu põhimõtteliselt tuppa äragi.” „Ei, palun, palun, palun, see on kindlasti hea mõte.”” (Eri hääl muutub paluvaks nagu vanematega mänguasjaosakonda sattunud lapsel.)

Liikudes aga sügavamate põhjuste juurde meenutab Eri üht olukorda: „Minu pinginaaber töötas siin esimesel suvel. Suvi sai läbi, ta läks Tartusse ülikooli, sai endale magistrikraadi ja teeb nüüd kontoritööd. Hea töökoht, aga selline suhteliselt kuiv. Istus siin ükskord ja ütles, et Eri, ma olen nüüd pool aastat kontoris olnud, ma tulen vist siia tagasi (mõlemad naeravad). Lihtsalt teistsugune keskkond on siin. Kui inimesed siia tulevad, ei ole nagu McDonald’sis, et tule ja võta oma koka ja mine minema. Meil on siin ikka mõtestatud tegevus, mitte ostan-müün-ja-vahetan. Me oleme kõik linnas elavad noored ja noortel inimestel on ikka elus tormituuled, nii et Protest on nagu väike sadamake, kuhu saab tormi eest peitu tulla, aga vahel on ka siin torm (naeravad). Ühesõnaga, pakume kaoses rahu.” „See on kõik orgaaniline. Sa ei tea kunagi, mis meeleolu sind siia sisse astudes ootab,” lisab Riina.

Mitte ainult „juhe tagant ära” baar

 Keidy

„Ongi nii, et oled siin tööl, arvad, et oled juba kõike näinud, ja siis tuleb mingi järgmine pauk,” kommenteerib Aili Protestis töötamisega kaasnevaid seiku

Üht osa Protesti vaimu kandmisel täidavad siin töötavad inimesed ning neile peale vaadates peegeldub karakterit igast letitagusest nurgast. Juba see, kuidas kõik koristuspäeval nagu ladvaõunad säravad ja vahepeal isegi tantsimiseks aega leiavad, näitab, et sünergiatasemed on siinses kollektiivis kõrged.

„Tihti on nii, et inimene tuleb töövestlusele ja me Riinaga mõtleme, kas võtame ta tööle või mitte. Otsustame siis, et okei, no võtame, meil on ju tegelikult inimest vaja. Tuleb siis siia, töötab kolm kuud ja siis tuleb nagu mingi pauh! ja ta avaneb. Mõni on harjunud oma kapslis või mustrites elama, aga siin ei anna keegi sulle mingit hinnangut ja ühel hetkel käivad inimestel need plõksud ära. See on nii kihvt. Näost on näha, et inimene on teistmoodi ja särab,” räägib Eri.

Protesti värske programmijuht ning endine baarmen Mihkel Oksmann lisab: „See koht ja ruum on nii koduseks muutunud, et seda võibki juba teiseks koduks nimetada. Teine pool ajast, mil sa ei ole koolis või kodus, möödub üldiselt siin ja see on koht, kuhu kogunevad ka kõik sõbrad. Sa ei pea kellelegi ette helistama, vaid tead, et siin on kõik tuttavad ees.”

„Tulin siia tööle, nagu läheks suvalisse baari, aga et sa siia tõesti pool oma hinge annad ja sama palju ka vastu saad… Seda ei oleks küll tol hetkel oodanud,” räägib baari organiseerimise eest vastutav Aili Maarja, kes on Protestis töötanud juba pea kaks ja pool aastat. „Kusjuures, seda on võib-olla liiga ilus öelda, aga kui sa oled ikka igast sitast läbi käinud ja tuled kohale kas või väga halva tujuga, siis siin on ikka selline turvaline ja sõbrad ümberringi. Nii et kõige raskematel hetkedel on see kamber mulle räigelt toeks olnud ja nii palju andnud, et seetõttu olen ma ka veel siin (naerab).”

Kuuldes Eri juttu sellest, kuidas Protest võib muuta siinseid inimesi või lausa nende elusid, meenub paratamatult ameerika komödiandi ning näitleja George Gobeli tsitaat: „When I go to a party, nobody says hello. But when I leave, everybody says goodbye.”

„Meil on üks soome päritolu püsiklient, kes saabus Rotermanni mingisuguseks projektijuhiks. Tuli meie baari, et tere, palun üks õlu. Inimesed kõik kuulasid teda ja keegi ei mõelnud, et mis tüüp see veel on. Ilmselt ta oli harjunud, et talle pannakse kohe blokk ette. Tuli järgmisel päeval ja siis järgmisel, et kas teil ongi siin niimoodi või?” kirjeldab Eri. „Nüüd on möödas umbes neli aastat. Noh, see töökoht läks tal mingi kahe kuuga (naeravad), aga mees on astunud kaks või kolm sammu elus edasi – sai oma sotsiaalsest tagasihoidlikkusest üle, leidis kauni naise, uued sõbrad… Suhtleb inimestega ja on väljapoole avatud. Põhjus, miks inimesed ütlevad, et nad tunnevad end siin hästi, ongi see, et nad saavad olla nemad ise – ei ole vaja end mingitesse raamidesse suruda ega käituda kellegi teise moodi. Ma möönan, et ühtpidi on tegemist baariga. Me müüme inimestele alkoholi, mis ei ole iseenesest maailma kõige aatelisem tegevus, aga kui nad seda juba niikuinii teevad, siis pigem teha seda mõtestatult ja pakkuda keskkonda, kus nad saavad sellest midagi juurde. Mitte lihtsalt mälli, juhe tagant ära ja hommikul on pohmakas.”

Jalgadeta tipivaras ja alasti hobune

Greta

Teine pool ajast, mil sa ei ole koolis või kodus, möödub üldiselt siin ja see on koht, kuhu kogunevad ka kõik sõbrad,” ütleb Protesti programmijuht Mihkel

Sattunud ise ühel 2013. aasta suvel Protesti, mäletan juhtumit, kui üks tütarlaps just parasjagu keset tantsuplatsi tema ees põlvitavat noormeest mängumõõgaga rüütliks oli löömas. Kuid nagu selgub vestlusest Aili ja Mihkliga, pakub Protestis töötamine lugusid, millest saaks ilmselt suurepärast filmi- või raamatumaterjali.

„Ongi nii, et oled siin tööl, arvad, et oled juba kõike näinud, ja siis tuleb mingi järgmine pauk,” naerab Aili. „Lähed hommikul prügi välja viima ja siis mingi paljas hobusemaskiga vend lihtsalt jookseb ümber kvartali. Suvel varastas aga üks ratastoolis jalgadeta mees tipitopsi ära. Tol korral tööl olnud Tuuli hoidis talle veel lahkelt vetsuust lahti ja siis vaatasime kaameraid, et mine pekki, ongi see jalgadeta mees. Kaks tüüpi jooksid talle siis järele, leidsid mehe Coca-Cola Plaza eest ning võtsid selle talt siis tagasi.

Mihkel meenutab korda, mil üks mehepoeg Protesti läbi akna otsustas siseneda: „Ma ei mäleta, mille pärast see täpselt tookord juhtus, aga ilmselt ei osanud ta selle kohaga hästi suhestuda. Tal jäi vist tüdruksõbra kott siia ja ta ei leidnud muud lahendust, kui mõtles, et hüppab siis härrasmehelikult läbi akna. Õnneks ta väga tõsiseid vigastusi ei saanud. Kui sa läbi sellise akna hüppad, võib see väga halvasti lõppeda, aga tal olid ainult mõned verejooksud. Üldiselt juhtuvad need kõige spontaansemad asjad hommikupoolikuti. Teinekord inimesed lihtsalt kaotavad pea, aga me üritame asju nii korraldada, et midagi päris kaootilist ei sünniks ja kõik jääksid ikkagi terveks. Eks seda tulebki mitme nurga alt vaadata, miks üks või teine asi juhtus.”

Kuid lisaks värvikatele klientidele ja värvikatele töötajatele on, nagu sai ka eespool mainitud, sama värvikas ka baari sisemus ise, nii et keldri-dokumentaali vaimus saaks siit oma järgmise filmi jaoks ainest ehk isegi Ulrich Seidl. Ja mis on sümboolne kohale endale, kipub tihtipeale meeldima ka üleöö interjööridisainist huvituma hakanud klientidele. Nii on linna peale ekslema läinud nii Jaksi troon kui Protesti sisenedes seinalt vastu vaatav Jeesuse ikoon, mille ette panevad töötajad iga päev põlema küünla. „Meil on siin iga asi mingi tähendusega ja see ruum sõltub neist asjadest. Ma täpselt ei tea, mis ajast see Jeesuse pilt siin on, aga olen kindel, et mingi võim või vägi tal siin ruumis on. Oligi täielik paanika, kui see kadunud oli, sest sa tunned, et ruumis on midagi valesti või puudu,” räägib Mihkel. „Me oleme nendest kadumistest tavaliselt korraliku saaga ja stoori teinud ning õnneks on meil silmad igal pool, nii et asjad tulevad välja,” seletab ta, kuidas väärisesemed taas koju tagasi on jõudnud.

Elevantide kodubaar

Püüdes suunata pilku väljapoole ning haarata käisest Protestiga sügavamalt seotud klientidelt, meenub esimesena Robert Linna, kelle Protesti-kronoloogiasse kuulub nii Elephants From Neptune’i üks esimesi ülesastumisi kui ka populaarne peosari Goose Is Loose, millega seoses on tal kanda ka ühe residendi roll.

„Ma mäletan, et enne Protestis käima hakkamist arvasin, et see on ikka mingi mõttetu pubekate koht. Teadsin baari olemasolust, kuid miski ei tõmmanud mind sinna,” meenutab Robert. „Kuni aastani 2010, mil mu sõber Jon (Mikiver – toim.) kutsus mind sinna üht lahedat bändi nimega Aides kuulama. Kontsert toimus festivali Back To Reality Check raames. Piletit ma ei ostnud, ronisin aia vahelt sisse. Kusjuures, seda korraldas Karl Sirelpuu, kellest kujunes meie bändi mänedžer. Kõige lahedam oligi see, et ma sain seal sõbraks väga paljude inimestega, kes on siiani mu sõbrad. Seetõttu tuli väga lihtsalt otsus korraldada seal ka üks esimesi Elephantsi kontserte, mis raius meie head suhted Protestiga nii-öelda kivisse. Kogu selle aja jooksul on seal ikka igasuguseid veidraid asju juhtunud. Näiteks ühel peol läks terrassi katus põlema, siis kord ronis üks kodutu Protesti kõrval oleva korstna otsa ja mäletan, kuidas ma imetlesin seda härrasmeest, kui ta seal korstna otsas istus ja kuidas kajakad ta ümber koiduvalguses tiirutasid. Muidugi tuli kohe päästeamet ning mees viidi redelilt otse mendiautosse.

Ülikõva oli ka siis, kui Onu Bella mängis Protestis plaate. Ta hõikas enam-vähem iga loo vahel midagi ragisevasse mikrisse ja pani seejärel sama loo uuesti otsast peale. Legendaarne on muidugi iga-aastane Protesti lohakunn ehk pikima jalgratta pidurdusteekonna võistlus. Lisaks oma bändi kontsertidele, mis on alati lõppenud täismaja higist nõretava eufooriaga, hakkasime seal kunagi Karl Sirelpuu ja Jon Mikiveriga korraldama oma peosarja nimega Goose Is Loose, mis on ilmselt juba Protesti majapeo staatusega. Igal juhul on Protesti kõige paremaks omaduseks perekonnatunne. Kõik töötajad on kohelnud muusikuid, DJsid, kunstnikke, korraldajaid ja ka kundesid algusest peale nagu oma õdesid ja vendi. Meie bändi jaoks on ja jääb Protest kodubaariks,” lõpetab Robert värvika mälestusterea.


Saades Aililt ja Mihklilt kinnitust oma kahtlustele, et vahepeal võib Protestis ka esmaspäeviti spontaanselt peoks minna, uurin lõpetuseks, kas Protesti hullumeelsena tunduv töötempo vahel ära ei kipu väsitama.

„Ma arvan, et see on iga töö puhul nii,” vastab Mihkel, kuid nendib, et see on mööduv nähtus. „Nädala sees on ikka rahulik. See aeg on üldiselt taastumiseks. Kaod paariks päevaks kuhugi urgu ära ja tuled jälle tagasi,” lisab Aili. „Nädalavahetuseti on muidugi nii pikale ka läinud, et kui varem saime ikkagi neljast pileti kinni panna, siis nüüd juhtub see kuue-seitsme paiku. Alati peab olema mingi koht, kuhu pärast pidu edasi minna.” „Me oleme, jah, mingiks lõpubossiks saanud,” naerab Mihkel.