Vanade eestlaste intiimelu poeetilised kujutised, mis ootavad avastamist rahvaluulearhiivis, võivad oma otsekohesuse ja pornograafilise alatooniga isegi hüperseksuaalse 21. sajandi inimese ära ehmatada.

„Põllusitikas” või „Rukki sitik” oli rituaalne mäng, mida olevat mängitud pärast viljalõikust, hiljem sai vanast viljakusrituaalist pulmanali. Kihelkonna, 1959. Eesti Rahvaluule Arhiiv, foto 16551

Jakob Hurt, kes algatas 19. sajandi lõpus väga tulemusrikka rahvaluulekogumise, pidas rahvaluulet vajalikuks, et saada enam teada eesti rahva mineviku kohta. Rahva enda kokku kogutud rahvaluulest pidi saama ajaloo allikamaterjal, mille abil oleks võimalik kokku panna „Eestirahva ajaraamat”. Sellest ajalooraamatust pidi saama alternatiivne ajalugu, mis vastanduks ladina- ja saksakeelsetele „vanadele raamatutele”. Hurda meelest oli vaja ajalugu, kus oleks peale sõdade, katkude, näljahädade ja ebajumalate teenimise loo olemas ka teavet tavaliste inimeste igapäevase elu ja argiste praktikate kohta. „Rahva kodusest elust, nende tööst, pidudest, elukombedest, tarkusest, rumalusest, nende usust ja vaimu elust, tõest ja naljast, – sest ei leia sa vana aja kirjades suuremat midagi, loe sa ka kõik kuulsad ajaraamatud läbi, nõnda kui mina olen püüdnud teha,” kurdab Hurt 1876. aastal[1]. Hurda alternatiivse ajalooraamatu plaan ei saanud küll päriselt tõeks, aga tema rahvaluulekogu oma 114 696 leheküljega on endiselt põhjatu varasalv uurijate jaoks. Kuna arusaam sellest, mis on rahvaluule ja mida tasub jäädvustada, on olnud ajaloos muutlik, siis tasub vaid tänulik olla, et eesti rahvaluule kogumise loos on igal ajaperioodil olnud isepäiseid kogujaid, kes pole lähtunud parasjagu kehtivatest teadussuundadest või esteetilistest eelistustest.

Milline oli talupoegade „koduse elu” seksuaalne pool? Milliseid seksuaalseid praktikaid harrastasid mehed ja naised ning poisid ja tüdrukud oma koduses ümbruses – talutaredes, aitades, heinaküünides, saunas, aedades, põldudel, heinamaal, karjas ja õitsil olles? Aga ka võõramates kohtades, nagu mõisas ja linnas? Milline käitumine oli sobilik eri seisusest meestele ja naistele? Milliseid sõnu või tegusid peeti ropuks ning kus olid häbelikkuse piirid? Sellelaadsetele küsimustele on üldiselt küllaltki raske vastata, sest mõistagi on väga vähe ajaloolisi allikaid, mis intiimsfääri kuuluvatest teemadest räägiksid. Kohtuasjad on ühed varaseimad allikad, kust sedalaadi teavet võib leida. Näiteks on uurinud ajaloolased Mati Laur vallasemasid[2] ja Ken Ird sodoomiajuhtumeid[3] varauusaegsetes kohtutoimikutes. Väärtuslikke infokilde talupoegade käitumise kohta võime leida ka visitatsiooniprotokollidest või siin elanud härrasrahva tähelepanekutest. Kuid nagu arvatagi võib, räägivad sellised kirjutised lähtuvalt oma žanrist ning kirjutajast pahatihti palju rohkem kirjutajate eelarvamustest ja ettekujutustest, kui valgustavad reaalseid olusid.

Maarahva otsest ja vahendamata „häält” enne kirjakultuuri laiemat levimist leiab kirja pandud suulisest pärimusest. Meil on tohutud rahvaluulekogud, kuid enamik kirjapanekuid pärineb 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Loomulikult peegeldab rahvaluule eelkõige aega, mil see on kogutud. Samas on rahvaluuležanrid erineva vanusega ning mõnes neist on poeetiline vorm ja kujundikeele sund säilitanud viiteid väga arhailistele mõtteviisidele või rituaalidele. Kas 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kogutud rahvaluule võiks pakkuda täiendavat materjali meie intiimse mineviku uurimiseks? Enamik talletatud folkloorist muidugi ei käsitle mõistetavatel põhjustel seksi. Leidub siiski mõningaid žanre, kus poeetiliselt kodeeritult võib midagi seksuaalsust puudutavat leida (nt lorilaulud, naljandid, aga ka loitsud, mõistatused, vanasõnad). Folkloristidest on viimasel ajal seksuaalelu kajastusi rahvaluules uurinud Merili Metsvahi[4] ning Mari Sarv ja allakirjutanu[5].

Kas meie esivanemad tundsid oraalseksi?

Paljud seksuaalsed praktikad või käitumise viisid on universaalsed, aga erinevates kultuurides on erinevatel aegadel lubatu ja keelatu või normaalse ja mittenormaalse piirid eri kohtadesse paigutatud. Vormiliselt suhteliselt usuleiges Eestis on saanud viimastel aastatel ootamatult palju tähelepanu katoliikliku vähemuse taustaga „traditsioonilise perekonna” kaitsjad, kes on paljastanud oma brošüürides näiteks „homoliikumise valesid” ja üritanud ka kaaperdada traditsioonilise perekonna mõistet. Lähtuvalt oma (varjatud) katoliiklikust seksuaaleetikast, mis peab igasugust abieluinstitutsiooni välist või reproduktiivsusele mitte suunatud seksuaalset käitumist amoraalseks, kritiseeritakse näiteks ka oraalseksi kui homoseksuaalsusega võrdväärselt „loomuvastast”. Aga tõepoolest, kas meil ongi mingeid tõendeid sellest, et näiteks suuseks pole mingi modernne ja „traditsiooniliselt” meie kultuuris tundmatu tegevus? Kas meie esivanemad, kellelt rahvaluulet üles kirjutati, tundsid sellist seksuaalset praktikat?

Tavaliselt sellistele tabustatud teemadele rahvaluulest otseseid vastuseid mõistagi ei leia, aga võib siiski juhtuda, et mõned rahvaluuležanrid annavad oma poeetilisel moel ka selliste maiste ja ihuliste asjade kohta teavet. Mõistatuste žanris on tavaline (ja rahvusvaheliselt levinud) võte, kus provotseeritakse äraarvajat kahemõttelise mõistatuse tekstiga, millel on ootamatult „süütu” lahendus. Kahemõttelise kujundi ja süütu tähendusega tekstid eeldavad, et nii küsija kui ka mõistataja tunnevad sama kultuurilist konteksti ning nende mõte töötab kujundite lahtimuukimisel suhteliselt sarnaselt. Küllaltki üheselt viitab oraalseksile peaaegu kogu Eestis levinud pikantne mõistatus, mille ootamatuks vastuseks on niidi nõela taha ajamine. Olgu näiteks toodud valik selle mõistatuse vanematest lõunaeestilistest variantidest.

Mõrsja muidu mulku ei näita, kui titti keelega ei laku? Kam, 1892
Enne ei näüta mõrsja mulku, kui peigmees titti ei laku? Rõu, 1877–1906
Mõrśa ei näita muidu vittu, kui laku keelega titti? Urv, 1895
Pruut ei näita muidu mulku, katsu titti keelega? Trm, 1923
Mõrśa inne näütä-äi mulku, ku hämmä’ titti? Se, 1938
Mamsel ei näita muidu mulku, kui laku tilka keelega? Urv, 1890
Kui neitsi muidu mulku ei näitä, siss laku perset keelega? Kam, 1939
Neitsi mulku ei näitä ilma keele lakmata? Ote, 1889
Plika lasõ-õi inne tsusada’, kui piat keelega lakma? Se, 1935
Inne saa-ai tsusada’, ku laku’ titt keelega? Se, 1938

Eduard Wiiralti avaldamata illustratsioon Albert Kivikase novellile „Sookaelad”, 1924, Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu

Niidi nõela taha ajamise mõistatus on küllaltki populaarne, see tähendab, et tema väga reljeefsed kujundid on töötanud ning tekitanud ilmselt ka meie esivanematest mõistatajates konkreetsele seksuaalsele tegevusele viitavaid assotsiatsioone. Muidugi on iseküsimus, kui tavaline selles trikiga mõistatuses esitatud seksuaalne praktika talupoegade hulgas oli, kuid selliste mõistatuste levik näitab vähemalt, et meie kultuuris on 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses olemas täiesti algupäraseid oraalseksi kujutusi.

Kui oraalseksi assotsiatsiooniga mõistatuses maalitud pilt tundub küllaltki realistlik, siis kahemõttelise teksti ja „süütu” tähendusega mõistatuste hulgas leidub ka selliseid, kus meie esivanemate seksuaalfantaasiad on olnud palju lennukamad. Olgu näiteks mõistatus, mille lahendus kujutab arhailist ja arhetüüpset pilti, kus eesti talurahvas ühest supikausist sööb, kuid tekst ise on ootamatult käre ja pornograafiline.

Puts istukille maas, türad töögivad kallal? Supikauss ja lusikad. Kos, 1892
Puts põhjuli maas, türad tongivad sees? Supi söömine kausist. Pee, 1927
Puts põrandal, türad tükivad kallale? Supikauss ja lusikad. Äks, 1926

Rituaalsed ropendamised?

Oleme kolleeg Mari Sarvega uurinud Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvaid obstsöönseid laule. Tänu rahvaluulekogujate regilaulufetišile on meil õnneks väga suured vanema rahvalaulu kogud ning tänu folkloristide valgustustööle on juba küllaltki ammusel ajal ka näiteks fragmentsed või ropuna tunduvad tekstid kirja pandud. Lugedes laule, millele arhiivitöötajad olid kirjutanud „obs.” või kogujad „poiste lora”, selgus peagi, et näiteks meie eelarvamused selle kohta, et roppusi sisaldavaid laule on peamiselt mehed esitanud, ei vasta tõele. Tõestus sellest, et vähemalt mõnel rituaalselt märgistatud juhul võisid ka naised avalikus ruumis oma lauludes neid teemasid käsitleda, on pulmalaulikute laulud. Osa roppude sõnade pärast obstsöönsuste hulka lahterdatud pärimusest ongi selgelt maagilise taustaga rituaalilaulud. Lõuna-Eesti naispulmalaulikute sõimamise ja kiitmise laulud on ilmekas näide sellisest rituaalsest ropendamisest. Tegemist pole kindlasti olnud siiski vaid peomeeleolus naiste vallatustega, vaid nendel lauludel on olnud sügavam sisu ja tähendus.

Näiteks on arhiivi jäädvustatud küllaltki palju pulmas lauldud kiidu- või sõimulaule, kus poeetiliselt loetletakse üles peiu suguelundeid. Olgu siin näiteks toodud katkendeid paarist peigmehe kiitmise laulust.

Mi velel verevä türä’,
Kurõ-mar´a karvalise’.
Türä titi’ toobilise’,
Kellä’ kattõ kannilise’.

H II 45, 166 (4) < Põlva khk., Võru v. – Jaan Pähn (1891)

Mu vennal verevad munad, kasse, kanne,
seemiskane sitamulk.
Titt telg, muna sõlg,
kaks muna kaelaraha.
Vihtle venda verevesse.
Venna kellad kirevesse.

E, Stk 35, 49 (4) < Otepää khk., Pühajärve v. – E. Grünberg < Ann Lust, 67 a. (1926)

Viimases näites on näha, et traditsioonist, kus seda laulu pulmas esitati, pole veel kaugenetud, tekstis on selle kandi pulmalaulule omane refrään kasse, kanne. Titt telg, muna sõlg on levinud motiiv, mida enamasti kasutatakse küll peiu sõimamise lauludes. Sama motiiv on näiteks ka lauludes, kus kaasikud kurjustavad vaese kosilase üle, kelle ainsaks rikkuseks näivad olevat vaid ta suguelundid. Ka naiste suguelundite nimetamine ei paista kaasikute lauludes meeste suguelundite nimetamisest suurem tabu olevat.

Tsõdsekene, tsõõrikene,
mis sa tullit mu velele,
oma nisso nirgutama,
pall´ast perset pakma.
Kõlguseh kõne kõnelit,
aganikuh aiet juttu.
Esi tükket, tüki-s perse,
ängelit, ättepütt.

H, Põlva 1, 68/9 (34) < Põlva khk. – Joosep Hurt & Johan Hurt & Eeva Hurt (1865–1875)

Mõned pulmalaulikute sõimamised tunduvad tänapäevasele inimesele nii krõbedad, et päris raske on ette kujutada seda rituaalset konteksti, kus võis avalikult midagi sellist pruudi või peigmehe kohta laulda. Urvaste kihelkonna kaasikud on näiteks sõimanud sellisel väga teraval, kuid omamoodi poeetilisel moel pruuti hooraks.

Võtit utõdu uru,
peetü perse.
Viis vaati vattu persen,
puud piimä nisan.

H III 9, 916 (5) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. – Gustaw Seen (1890)

Pulmalaulikute kiidu- või laidulauludes on palju sellist, millest ainult laulu jälg on jäänud ning mida antud piirkonna kombeid ja ajalugu tundmata on raske mõista. Näiteks, kas peiu munade vihtlemine, millele eespool toodud Otepää laulus vihjati, on päriselt olemas olnud või on see ilus poeetiline kujund? Meil on küll piirkondi, kus oli kombeks pruut sauna viia ja teda rituaalselt vihtuda. Pruudi saunaviimisel oli viljakusmaagiline tähendus ja nii võiks arvata, et ka lauludes nimetatud peiu munade vihtlemine polegi ehk lihtsalt kena pulmanali, vaid viitab mingile kadunud rituaalile. Samuti ei saa tänapäeval enam päris täpselt aru, milliseid assotsiatsioone teatud sõnad või tegevused minevikus on esile kutsunud (näiteks pussutamise teema pulmalauludes ja -naljades).

Mõistatuslik esivanemate intiimelu

Meie teadmised minevikust põhinevad sageli romantilisel ettekujutusel. Raamatutest ja kunstiteostest tuntud representatsioonid on kindlasti ilusamad või igatahes teistsugused kui arhiivides leiduvad tõelised hääled. Nii nagu talupoegade hügieeniharjumused olid meie omadest radikaalselt erinevad, ning seda pole kombeks filmides, teatrietendustes ega muuseumides edasi anda, olid ilmselt veidi erinevad ka ilusa ja inetu ning sündsa ja sündsusetu piirid. Ilukirjanduses ja kunstis esitatud minevikurepresentatsioonid on sageli meie tänapäevaste esteetiliste ja moraalsete tõekspidamistega kooskõlla viidud. Seega ei mahu sellistesse representatsioonidesse näiteks see, mida praegu ropuks ja vulgaarseks peetakse, näiteks eespool toodud osa poeetilisest folkloorist ja rituaalidest. Rahvusromantilisse klantspilti ei mahu näiteks ka julged ja sõnakad naised ning tänapäevastest normidest erinevad seksuaalkäitumise viisid. Ajaloo jooksul on ilmselt muutunud ka meie arusaamad inimese isiklikust ruumist, häbelikkusest ja viisakusest. Suurperedes elavad ja vähest ruumi koos jagavad erinevad põlvkonnad suhtlesid ilmselt mingil meie jaoks võõral moel. Naiste, neidude, meeste ja poiste seksuaalsed ja muud eneseväljendamise viisid polnud kindlasti sellised nagu tänapäeval, kuid see ei tähenda, et need olid vähem heterogeensed. Eesti suured ja haralised rahvaluulekogude labürindid ootavad lahkelt uute küsimuste küsijaid.

[1] Hurt, Jakob 1989. Eestirahva ajaraamat. – Mida rahvamälestustest pidada. Artiklite kogumik. Koostanud Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, lk 31–35.
[2] Laur, Mati 2008. Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 1740. aastatel. – Tuna, nr 4, lk 16−25.
[3] Ird, Ken 2014. Sozialdissziplinierung im frühneuzeitlichen Livland: Fälle von Sodomie vor dem Landgericht Pernau im 17. bis 19. Jahrhundert. – Forschungen zur baltischen Geschichte, nr 9, lk 67−82.
[4] Metsvahi, Merili 2015. „Tüdrukut poisi käte vahelt magamast leida pole nende seas häbiasi.” August Wilhelm Hupeli avaldatud talupoegade seksuaalelu kirjeldused eesti perekonna ajaloo kontekstis. – Ariadne Lõng, nr 1/2, lk 104−127 ja Metsvahi, Merili 2015. Venna ja õe abielu tagajärjel tekkinud järve muistend. Perekonnaajaloolisi tõlgendusi. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 573−588.
[5] Kalkun, Andreas; Sarv, Mari 2014. Seks ja poeetika: regilaulu peidus pool. – Vikerkaar, nr 29 (4–5), lk 91−108.

Andreas Kalkun (EKM, Eesti Rahvaluule Arhiiv) on folklorist, kes on uurinud setu naiste laulupärimust ja õigeusku ning tegelenud folkloristikaajaloo ja setude ajalooliste representatsioonide uurimisega.