2014/2015. õppeaastal asub Tartu Ülikooli vabade kunstide professori ametisse lavastaja ja eestlaste elulugude kogumise algataja Merle Karusoo. Sellest tulenevalt on kõik huvilised oodatud Karusoo kursusele „Kaevudes. Elude lood kaasakirjutamiseks”, mis kutsub osalejaid reflekteerima selle üle, kuidas inimelu olulised etapid eri aegadel ja eri põlvkondade poolt läbi elatakse.

Merle Karusoo 10. veebruaril 2014 esinemas üritusel „teater/keel” Eesti Draamateatri maalisaalis. Foto: Ave Maria Mõistlik

„Merle Karusoo terav ühiskondlik närv ja võime esitada valusaid küsimusi aitab panna tänaseid tudengeid mõtlema neile moraalsetele valikutele, mis eestlastel viimasel kolmveerandsajandil on olnud. Ülikoolis on ka mitmeid mälu- ja elulugude uurimise projekte, mis loovad soodsa pinnase selle teemaga tegelemiseks,” põhjendas Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan professor Margit Sutrop teaduskonna valikut.

Merle Karusoo (s 1944) on Eestis, aga ka laiemalt Euroopas ja Venemaal tuntuks saanud sotsioloogilise, dokumentaalse või elulooteatri alusepanija ja eestvõitlejana. Elulooteater on teatrisuund, mis algab uurimistööst ning lõpeb tulemuste esitamisega etenduse vormis. Karusood peetakse Voldemar Panso õpetuse ja tegevusliku analüüsi meetodi üheks parimaks asjatundjaks Eestis. Suurema osa oma elust on ta töötanud lavastajana, kuid on olnud ka õppejõud, kirjutanud näidendeid ja uurimustöid.

Paljuski Karusoo algatusel hakati 1980. aastate lõpus koguma eestlaste elulugusid. Olles 1987. aastal asutatud Pirgu arenduskeskuse mälusektori juht, ennetas ta teadusajalukku läinud mälestuste massikogumisi (sh Eesti muinsuskaitse seltsi ja ühenduse „Eesti elulood” tegevust). Oma varase tegevuse käigus juurutas Karusoo nn empaatilise eluloointervjuu metodoloogia, mis oli eeskujuks hilisemale eluloouurimisele. Ta problematiseeris ühena esimestest ka elulugude kogumise ja kasutamise eetilist dimensiooni.

Karusoo lavalooming, kokku 59 lavastust, jaguneb põhijoones kaheks: dokumentaalse materjali kogumisel ja dramatiseeringutel põhinevad lavastused ja teiste autorite tekstidel põhinevad lavastused. Tema dokumentaalteatri põhivormiks on monoloogid, mille kaudu saavutatakse maksimaalne siiruse mulje. Neid monolooge on ta nimetanud ka (üles)tunnistusteks, mis vajavad loomulikult ka (ära)kuulajat ehk vaatajat, nii et teatrisituatsioon muutub olemuslikult tähtsaks.

Elulooteatri etendustel on rahvuskehandi ja -psühholoogia seisukohalt teraapiline ja lepitav tähtsus. Karusoo ise on seisukohal, et töö, mida ta teeb dokumentaalse materjaliga, mahub reservatsioonideta sotsiaaluuringute alla. Tööd, mida ta teeb lavastajana, võiks aga nimetada sotsiaaltööks, sest mitmed ta lavastused käsitlevad sotsiaalselt tundlikke teemasid (noorte seksuaalelu, narkootikumid, vägivald, sõda jms) ning esitlevad ühiskonnas marginaliseeritud rühmi (küüditajad, mõrvarid, sõdurid, immigrandid jne).

Näitlejad iseloomustavad teda kui põhimõttekindlat ja maksimalistlikku lavastajat, kelle proove võib võrrelda meistriklassiga. Karusoo töötab väga süsteemselt, kasutades tegevusliku analüüsi meetodit – seepärast on ta ka hinnatud õppejõud teatrikoolides.

Karusoo on pälvinud Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1998), Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2001) ning suure hulga erinevaid teatri- ja näitekirjanduse preemiaid.