„Varastatud suudlusedˮ („Baisers volésˮ. 1968, Prantsusmaa, Les Films du Carrosse, Les Productions Artistes Associés). Režissöör François Truffaut, stsenaristid François Truffaut, Claude de Givray ja Bernard Revon, produtsendid François Truffaut ja Marcel Berbert, operaator Denys Clerval, muusika Antoine Duhamel, osades Jean-Pierre Léaud, Claude Jade, Delphine Seyrig jt. 90 min.

Sõjaväest vabanenud Antoine suundub koju, et taaskohtuda endise pruudi Christine’iga. Veinikeldris vana suhet varastatud suudlustega ellu äratada ei ole aga nii lihtne, kui tundub. Noormees satub ootamatult kummaliste sündmuste keerisesse, millest väljumine tundub üha peadmurdvam.

„Varastatud suudlusedˮ jutustab loo eneseleidmisest teises teismeeas ehk sellest veidrast perioodist kahekümnendate eluaastate alguses, kui lapsepõlv on läbi, aga täiskasvanuelu ei taha veel hästi välja tulla, sest saatuse ootamatud käigud ja ohtlikud inimesed lennutavad noort inimest emotsioonide tuules ringi nagu habrast tuulelohet.

Kaader filmist

Antoine’i elu võtab väga kiiresti ootamatuid ja veidraid pöördeid. Noormees vahetab ühe töö teise vastu, mängib topeltmängu ja jääb ise selle lõksu, sellal kui pildile ilmub üha uusi ja huvitavaid karaktereid. Vaatajal jääb üsna vähe aega toimuva analüüsimiseks, sest aset leiavad aina eriskummalisemad sündmused.

Veetleva proua Tabard’i ja noorukese Antoine’i põgus suhe loob teatud paralleele kõigest aasta varem ilmunud Mike Nicholsi „The Graduate’igaˮ, kuid on siiski omapärane ja põnev. Mängu lisab värskust pealtnäha malbe ja naabritüdrukulik Christine, kellel on siiski varuks ka oma agenda ning nipid selle teostamiseks.

Linateoses on märgata montaaživigu, mis mõjuvad alguses häirivalt, kuid üdini stiilne ja kaunis tervik muudab need prantslaslikuks lohakusteks, millest kujuneb lõpuks omaette väärtus. Silma jäävad ka rohked ajastule omased fade to black’id. Truffaut kasutab pildikeeles lihtsaid ent jõulisi sümboleid ja metafoore.

Tol ajal oma loometee keskpaika jõudnud Truffaut eksperimenteerib fantastiliselt heli ja helitusega, lastes mõnda stseeni ja selle olulisust ainult aimata. Helitud dialoogid võivad tunduda stsenaariumi nõrkusena, kuid esitatakse piisavalt põnevusttekitavatena. Samuti ei mängi Truffaut kõike kohe välja, puistates teosesse veidraid elemente, mis panevad oma tähtsuse või tähtsusetuse üle juurdlema.

Kaader filmist

Detektiivitöö põimimine filmi paneb ka vaataja detektiivi mängima ning soov iga järgmist sammu ette aimata tekitab kerget paranoiat. Vaikselt areneb kassi-hiire mäng, kus ei ole tihti võimalik aru saada, kes on kass ja kes hiir.

„Varastatud suudlusedˮ on tõeline maiuspala frankofiilidele ja vintage’iarmastajatele. Film on elegantne, tekitades ka vaatajas prantslastele iseomaseks peetavat glamuuritunnet. Filmi pildikeel on kaunis: sulnid pastelsed toonid ja kaamerasõidud uinutavad vaataja võluva Pariisi haardesse. Võttepaigad ja loo üldine miljöö on prantsuse filmidele eriomaselt puhtad, lausa stiilselt steriilsed.

Vaatajat lummab ja jääb kummitama kentsakas ja veetlev prantslaslik käitumine – ootamatu vaoshoitus ja elegants ärevatel hetkedel ning vastupidi – üllatav temperament rahulikel hetkedel. Ning loomulikult ei puudu ka juust, vein ja espresso. Noore Antoine’i kasvamise ja arenemise lugu seob aga kerge eksootika üldmõistetavaks, mis puudutab kõiki, keda on puudutanud teismeea veidrused.

Katusekino kavalehele