Hetkes toimunud bassimuusika esitluskontserdi avas tund aega enne ametlikku algust üllatuskülaline Peterburist – Raumskaya. Kuna see üllatus oli nii hästi salajas hoitud, teadis sellest Tallinnas nähtavasti ainult 2-3 inimest ja nii esines üks õhtu paremaid artiste enamuse ajast ainult Müürilehe delegatsioonile. Ja sellest on kuradi kahju.

Raumskaya

Raumskaya, kes kirjeldab end oma Soundcloudi profiilil kui „juke boy’d”, on osa Peterburi bassiskeenest, mis annab muusikat välja enamasti digitaalselt või kassettidena, elab internetis ning armastab videomänge. Digiformaat võimaldab „interneti getomeestel” (keda esindab näiteks Hyperboloid Records) kiirelt ja odavalt uut ja põnevat muusikat toota ning tundub, et Peterburis on juke ja dubstep ennast korralikult sisse seadnud, sest artiste on küllaga ja see kvantiteet ei tule kvaliteedi arvelt. Chicagos sündinud juke’i kodustamise loogiline jätk on Raumskaya plaadifirma Beryoza (tõlkes „kask”), mis taotleb moodsa bassimuusika sidumist Vene ajaloo ja identiteediga, sämpeldades venekeelseid pop-artiste ning viidates nime ja visuaalse kuvandiga selgelt muusika päritolumaale.

TMW-l sulatas Raumskaya oma muusika kokku üheks tunniajaseks tantsuks, nii et ülemise korruse einestajatele võis tõesti tunduda, et trepi all mängib suvaline DJ meeleolumuusikat nagu plakat lubas, kuigi lihtsast restoranimeeleolust oli asi kaugel. Isegi tühjale saalile mängis mees sünkopeeritud biite ja kaelamurdvaid bassikäike, mis olid selgelt mõeldud tunduvalt hilisemaks kellaajaks. Ja tegelikult ei ole ju parimat viisi peo alustamiseks kui üks korralik küte, mis su kohustuslikus korras lõdvaks raputab. Nagu näiteks jungle’i elementidega juke-versioon Beastie Boysi hullusest „Intergalactic”.

Kui ma eilsest üldse midagi õppisin, siis seda, et edaspidi registreerin värske info saamiseks end Facebookis üritustele kindlasti ära, sest ilma Hanna-Stella vihjeta poleks ma teadnudki, et üks mu hetkelemmikuid festivalil üldse üles astub. Ja teile soovitan kindlasti Soundcloudist Raumskaya üles otsida.