Sel sügisel näitab teatrifestival Draama teatrit lavastuskunstniku silmade läbi. Need silmad kuuluvad Iir Hermeliinile ja tema loomenõukogule. Lisaks etendustele juhatatakse publik ka lavatagusesse maailma.

Foto: Renee Altrov

Eelmisel aastal rääkis toonane kuraator Anu Lamp, et kuraatori rolli vastuvõtmisega seoses tekkis tal päris palju kõhklusi. Kuidas see teie jaoks oli?

See oli väga ootamatu pakkumine. Ma ei usu, et mulle kunagi veel sarnast pakkumist võiks tulla. Niisiis üks-kord-elus-tüüpi ettepanek. Esimene tunne oli ilmselt ehmatus või segadus. Kuraatorid on ju pigem kuldsed klassikud, sellised väärikad inimesed. Teine emotsioon oli rõõmus üllatus – keegi väärtustab ja usaldab minu arvamust, huvitub kunstniku pilgust teatrile. Kolmandaks oli aga juba uue tundmatu mängu võlu eelaimdus või erutus. See on sarnane uue lavastuse tegema hakkamise hetkega. Algul ei tea sa veel midagi, mis olema hakkab, aga sind erutab see väljakutse või läbipaistmatu tundmatus. Mõtlesin, kas mul on piisavalt julgust ja kuraasi, et maailmale oma seisukohti ja erialaseid eelistusi näidata. Kas mul on julgust seda kõike sirge seljaga lõpuni välja kanda. Kas mul on piisavalt aega aasta jooksul etendusi vaadata, kas mul tekib maikuuks piisavalt lai pilt Eesti teatrist, et selle põhjal festivali jaoks valikuid teha. See vastutus on ju päris suur. Vaagisin siis nädala jagu. Tänaseks arvan, et sellisele kord elus pakkumisele oleks olnud rumal ära öelda. See on olnud erakordselt äge aasta, mille veetsime koos suurepärase loomenõukoguga teatrit vaadates ja nähtu teemal arutades.

Loomenõukogusse kuuluvad Aare Toikka, Kristel Maamägi, Siret Paju, Ott Karulin ja Kristiina Garancis. Mille järgi te just nemad valisite?

Mõtlesin, kes on need inspireerivad teatripraktikud, kellega ma tahaksin kord paari nädala tagant kokku saada ja erialaseid teemasid arutada. Kellega mul on alati huvitav rääkida ja kellega on äge vaielda. Ühtlasi oli minu jaoks oluline, et nõukogus oleksid esindatud kõik lavastust loovate alade esindajad, nii nagu teatris. Kokku sai isehingav autonoomne loominguline meeskond. Esimesel kokkusaamisel otsustasime, et meie töömeetodiks on puhas rõõm. Nii toimisimegi.

Kuidas lõplikud valikud sündisid?

Lõpliku valiku tegin mina kuraatorina. Aga ma usun sellesse, et kaks pead ei võrdu kaks pead, vaid neli, kuus või kaksteist pead. Me vaagisime iga lavastuse puhul poolt- ja vastuargumente ning minu jaoks oli väga huvitav jälgida, kuidas erinevate teatrierialade inimesed mõtlevad, mida nad oluliseks peavad. Ent, Aare sõnadega väljendudes, seisus kohustab, nii et mina pakkusin lõpuks välja lavastuste nimekirjad ja lõplikud märksõnad, aga nõukogu jagas soovitusi ja nõuandeid, toetas kontseptsiooni väljatöötamisel ja kirjapanemisel.

Sellist olukorda ei tekkinud, et midagi on tarvis läbi suruda?

Ei-ei. Nõrgemaid lavastusi pidasime kõik ebaõnnestunuteks ja sädemega lavastusi headeks. Pigem erines see, mille pärast keegi meist üht või teist lavastust eriliseks pidas. Siin tuligi mängu erialast tulenev mõtlemine. Ma arvan, et me rikastasime või õigemini teritasime selle töö käigus teineteise pilku teatrile. See aasta oli hull teatrimaraton, neli-viis korda nädalas vaatasime teatrit, lisaks etenduste videoid.

Teatritüdimuse ohtu ei olnud?

Minu jaoks mitte, käin jätkuvalt rõõmuga teatris. Tüdimus? Paralleeli võiks tõmmata äkki jahimehe mustriga. Tal ei teki metsas mõtet, et äh, jälle põder või kits. Pigem tekib adrenaliin, et järjest enam otsida ja vaadata ja analüüsida. Sotsiaalne elu võib muidugi pikemas plaanis sellise elustiili puhul ära kaduda – pidevalt esietendub põnevaid lavastusi, paljud neist on parajalt pikad ja kui sa ikka viiel päeval nädalas kella üheteistkümne paiku teatrist tuled, siis sõbrad on juba kodus, kõik söögikohad kinni, linn tühi ja ainult trammid kolistavad vihmas ringi. Selline lõunaeuroopalik teatrikultuur, kus peale etendust lähed sõpradega sööma ja veini jooma, siin sageli ei toimi. Sellest on kahju.

Olete teatris kunagi magama jäänud?

Kui on elav inimene laval, siis mitte. Ükskord käisin Prahas Jan Fabre lavastust vaatamas. Fabre on teadupärast väga visuaalne ja kiidetud lavastaja, nii et olin väga elevil. Etendus algas. Oli lumivalge kõrgläikeline lava, keskel istus tooli peal naine, kellel oli pika mulineeniidikese otsas elus tarantel. Näitleja rääkis tarantliga viis tundi ja see kõik toimus prantsuse keeles. Ma ei jäänud magama, sest mõtlesin intensiivselt, kuidas saalist ära hiilida. Aga seda võimalust ei tulnudki. Ikkagi Fabre…

Festivali lõplikust valikust torkab silma teatreid, keda Draamal ehk nii palju nähtud ei ole. Näiteks Vene Teater.

Vene Teatris on esietendunud just viimasel ajal ägedaid lavastusi. See teater julgeb riskida ja kõndida julgelt traditsioonide piiril. Suur teatrirahvas ikkagi. Me püüdsime mõelda festivali kokku pannes võimalikult laialt ja otsida üles ka kõik väikesed erinäolised trupid. Võib-olla ei ole nende lood inimesele, kes tuleb teatribinoklikesega traditsioonilist ja turvalist teatrit otsima. Need lavastused riskivad, eksperimenteerivad.

„Bistro Beyond” teatrist Piip ja Tuut?

Minu soov on näidata sel festivalil n-ö kunstnikupilku teatrile. Seda, et puudutavat lavastust on võimalik teha ilma sõnale toetumata, ilma klassikalist alusteksti omamata. Parim näide sellest ongi „Bistro Beyond”. Olin kohe alguses kindel, et see peab põhiprogrammis olema. See on muide lavastus, mille loo autor Kristel Maamägi on erialalt lavastuskunstnik.

Mille alusel on pandud kokku kõrvalprogramm? Kas mõni lavastus jäi napilt valikust välja?

Olid mõned lavastused, mille järel tulime saalist välja, suud kõrvuni, peas mõte, et ossaaa kui äge! Neist toniseerivatest ja energeetiliselt laetud teatriõhtutest saigi kokku kõrvalprogramm „Särts!”. Särts igas mõttes – pikkuselt, intensiivsuselt, toimelt. Minu meelest ei jäänud keegi kõrvale ei põhiprogrammist ega kõrvalprogrammist. Põhiprogrammist ei saanud vist tulla ainult Estonia „Faust”. Sellest on muidugi kahju, sest kindlasti oleks tekkinud huvitav dialoog VAT Teatri „Faustiga”. Selline suhe on praeguses programmis jällegi Endla „Hamlet Andersoni” ja Tallinna Linnateatri „Hamleti” vahel. Ma ei saa ega taha öelda, et meil on peaprogramm ja kõrvalprogramm, sest üks oleks siis justkui tähtsam. Ma ei arva, et kunstis on sellised liigitused õiged. Pigem on „Särtsu!” näol tegemist teemaprogrammiga, mis avab ja süvendab põhiprogrammi. Põhiprogrammi lavastused on ehk lihtsalt mastaapsemad või viimistletumad ja „Särtsu!” omad oma olemuselt visandlikumad.

Millised üritused veel põhiprogrammi laiendavad?

Kõige põnevam ja erutavam hetk seda festivali tehes oli aprillis, kui hakkasime nädalapikkust tervikut kokku panema. Kõik nimed olid laual. Panime paika põhiprogrammi ja „Särtsu!” ning siis hakkasime otsima neid detaile, üritusi, mis selle pildi ära vormistaksid, mõeldes sellele, mida teeb festivalikülaline Tartus päeval, kui etendused pole veel alanud. Võtsime endale lisaülesandeks tuua „Ruumimaagia” teatrisaalidest välja ja mähkida kogu Tartu nädalaks sellesse. Kuna sel aastal on n-ö kunstnikufestival, siis on oluline avada ja näidata publikule kunstniku rolli lavastuse loomise juures. Sageli ju inimesed väljastpoolt ei teagi, mida kunstnik õigupoolest teatris teeb. Siit edasi jõudsingi kahe suure näituse mõtteni. Avame festivali ajaks ERMi ruumides suure maketi- ja kostüüminäituse, mida kureerib lavastuskunstnik Maarja Meeru. Lavamaketid on mikromaailmade vähendatud mudelid, mida kunstnikud lavastuse jaoks loovad. Minu käest küsitakse sageli, mis on teatrikunstniku töö. Et kas sa värvid midagi? Õmbled? Ei, ma ei maali, õmble, värvi ega ehita midagi. Ma ei oskagi seda kõike hästi. See, mida ma teen, on tervikmaailma loomine ühes kõigi detailide, värvide, valguste ja vormidega. Me elame disainerite loodud maailmas. See lamp siin on disaineri välja töötatud, samamoodi laud ja ka lihtne veepudel. See on meie reaalsus, mida sageli ei märgatagi. Kunstnik loob lavale fiktiivse maailma, kus eksisteerivad ka reeglid, aga… Kunstnik mõtleb välja sealsed füüsikareeglid, valguskunstnik lisab päikese ja lavastaja asetab näitleja sinna toimetama. Väljamõeldud maailmade loomine ongi lavastuskunstniku töö.

Teise näituse, mis festivali ajal Tartu tänavatel lahti rullub ning lavastuskunstnike hämaramaid mõtteid päevavalgele toob, moodustavad 27 lavastuskunstniku isikunäitused ajutistes pop-up-galeriides Tartu vanalinnas. Selle hiigelettevõtmise kuraatoriks on lavastuskunstnik Maret Kukkur.

Näitused on festivali satelliitprogrammiks ja minu jaoks ei ole need lavastustest vähem tähtsad. Näitused avavad publiku jaoks neid lavataguseid hämaralasid, mida publik kunagi muidu ei näe.

Veel üks põnev, kõigile festivalikülalistele avatud üritus, mida ei saa mainimata jätta, on legendaarne lavastuskunstnike sügiskool 3. septembril Tartu Loomemajanduskeskuses. See on välkloengute päev teemal „Maagiline ruum”, kus räägivad professionaalid Ene-Liis Semper, Aare Toikka, Meelis Oidsalu ja Tarmo Jüristo. Rohkem infot selle kohta on saadaval aadressil www.draama.ee.

Draamal toimuvad ka vestlusringid. Kes seal osalevad ja mis nende raames toimub?

Festivalinädala jooksul tulevad Tartu Uue Teatri proovisaali kokku teatripraktikud meilt ja mujalt, et arutleda kolmel korral põhiprogrammi lavastuste üle. Avalikud vestlus-arutelud välisekspertide ja lavastusmeeskonna liikmete vahel toimuvad järgmiselt: 5. septembril kõneldakse lavastustest „Maria Stuarda” ja „Faust”, 6. septembril on jutuks „Bistro Beyond” ja „Tühermaa” ning 7. septembril vahetatakse mõtteid „Koera südame” ja „Suure õgimise” teemal. Usun, et need vestlused on inspireerivad ja pilku avardavad. Väliseksperdid, kelle oleme loomenõukoguga Eesti teatrit vaatama kutsunud, on kõik visuaalse teatri praktikud ja inimestena põnevad isiksused. Tuleb Christian Römer, lavastaja Berliinist, kes on ühtlasi Heinrich Bölli Fondi kultuurivahetuse tegelinski. Tema VATis lavastatud „The Black Rider” on minu üks eelmise hooaja lemmiklavastusi. Siis Giorgio Madia, La Scala taustaga koreograaf-lavastaja Viinist, visuaalselt väga erilise käekirjaga looja. Tulemas on ka Patrik Lancaric, põlevate silmadega teatri- ja filmilavastaja Slovakkiast, kes tegeleb multimeediaga laval. New Yorgist sõidab kohale lavastuskunstnik ja õppejõud Narelle Sissons, kes toimetab igapäevaselt Broadway teatrites. Ja osaleb ka Yulia Kleyman, teatriekspert Peterburi teatriakadeemiast.

Minu jaoks on teatri puhul oluline füüsiliste piiride, ka riigipiiride avamine ja avardamine. Tore, kui sellelt festivalilt saaksid alguse uued loomingulised plaanid või kooslused.

Eesti teatrielus on tulemas väliskülaliste poolest huvitav aasta. Linnateatril õnnestus näiteks pärast aastatepikkust läbirääkimist kutsuda siia maailmakuulus Kanada lavastaja Robert Lepage.

Võin siinkohal veel üht saladuskatet pisut kergitada. Unistasime Aare Toikkaga sügisel, et sel aastal võiks kutsuda festivalile workshop’i tegema Robert Wilsoni. Minu tohutuks hämminguks vastas hr Wilson mu kirjale, et tal on küll selle aasta graafik täis, aga järgmisel aastal võiks ta ühe augu meie jaoks oma kalendrisse tekitada… Juhhuuuuuuuuu! Niisiis on Robert Wilsoniga sõlmitud leping 2015. aasta festivaliks ja ta tuleb siia visuaalteatri töötuba andma. See on hämmastav – Wilson Eestis töötuba korraldamas! Tasub suurelt unistada.

Kust tulevad Eesti lavastuskunstnikud? Kas Eesti kõrgkoolidest (EKAs õpetatakse näiteks stsenograafiat, Viljandis jällegi pigem käsitööoskustele keskenduvaid butafoore)?

Lavastuskunstnikud tulevad vaid EKAst. Siiski ei aita kool kuigi palju selles, et kunstnikuks saada, eriti nüüd, mil EKA on jäänud nii kõhnaks ja õhukeseks. Inimene peab ise väga tahtma ja kogu aeg oma suunda hoidma, kool on vaid vundamendiks. Olen tähele pannud, et kooli lõpetanud noortel on erialased praktilised oskused suhteliselt nadid. Tuleb väga palju iseseisvat tööd teha, enne kui lavastuskunstnikuks saad. Lavastuskunstniku töö on keeruline, sest see sisaldab paljude valdkondade päris põhjalikku valdamist. Keeruline on leida ka sama veregrupiga lavastajat. Suhe temaga on lavastuse tööprotsessis vaat et kõige olulisem, koostööpartnerlus peab põhinema enam-vähem ühtsel maailmavaatel, aga ka huumoril.

Kas hea lavastus on võimalik ilma hea kunstnikutööta?

Minu jaoks enamasti ei ole, nagu ka vastupidi. Renessansilikke multitalente, kes suudaksid nii lavastada, kujundada kui ka lavastust helindada, ei ole kuigi palju. Reeglina sünnib puudutav lavastus mitmete loojate koostöös.

Mais ilmus Eesti Päevalehes artikkel, kus ütlesite Eesti teatri hetkeolukorra kohta üsna krõbedalt, muu hulgas seda, et Eesti teatris ei ole praegu eriti põnev aeg ning erilist ja inspireerivat, ootamatut ja lummavat teatrit on üsna vähe. Milline on olnud tagasiside?

Selle artikli aluseks olid küll minu öeldud mõtted, ent need olid kohati ajakirjaniku poolt lihtsalt groteskini võimendatud või lausa pahupidi keeratud. Artikli pealkiri, mis teatas tsitaadi vormis umbes seda, et Eesti teater on igav ning seda igavat teatrit näebki festivalil, oli ajakirjaniku kuri fantaasia. See eksitav pealkiri andis kahjuks inetu värvingu ka ülejäänud artiklile. Valdavale osale sellest julgen siiski alla kirjutada. Minu suureks üllatuseks tagasiside puudus. Eks siin on kaks võimalust: kas ma astusin suure hooga poriloiku või tabasin ehk veidi konnasilma pihta. Ma ei tea, kumb vastus õige on. Ma ei arva, et Eesti teater on mõttetu või igav. Aga valikut oli küll üllatavalt vähe. Palju on korralikult tehtud, kuid mitte sinu maailma muutvaid lavastusi. Mulle teeb muret see, et teatrist räägitakse ajakirjanduses järjest enam majandusterminitega. Loomise ja inspireerimise sõnavara asendub tootmise ja teenimise omaga. Ei räägita mitte lavastusest, vaid projektist. Mitte publikust, vaid kliendist. Kui põhirõhk on sõnal „omafinantseering”, siis tulebki toota rahateenimise eesmärgil lõputult kogu perele mõeldud jõulu- ja jaanipäevalavastusi. Selles mõttes on alati rõõm näha Von Krahli loosungit „Puhta kunsti nimel”.

Millised projektid on teil parasjagu käimas või peale Draamat tulemas?

Olen väga põnevil, sest mind ootab ees mu erialase elu üks kõige põnevam ja tihedam hooaeg. Nimelt on mul käsil neli suurt muusikalavastust ning teravavormilise tekstiga draamalavastus. Pean muusikalavastusi, eriti hästi tehtud ooperit, žanrina kõige mõjusamaks ja võimsamaks teatrivormiks. Selles segunevad mosaiigina kõik kunstiliigid, mille koosmõju võib tõsta publiku teise reaalsusse, nii emotsionaalses kui vaimses plaanis. Ruumimaagia.

Kohe peale Draama lõppu liitun algupärase ooperi „Rehepapp” proovidega Vanemuises, mis esietendub 18. oktoobril. Muusika on kirjutanud Tauno Aints ja lavastajaks on Marko Matvere. Seejärel alustame Christian Römeriga tööd VAT Teatris, tegeledes Roman Sikora näidendiga „Masohhisti pihtimus”. Juba esimesel lugemisel armusin sellesse pöörasesse, teravasse, musta huumoriga täidetud näitemängu. Ka koostöö saksa lavastajaga on esmakordne ja põnev. See lugu peaks esietenduma jaanuari lõpus. Jaanuaris alustame proove Tubina ooperiga „Reigi õpetaja”, mis esietendub 4. aprillil Vanemuises. Juba mais on mul järgmine esietendus – koreograafiline muusikal „The Cats”. Vanemuine ja Webberi kompanii on sõlminud uuslavastuse lepingu, mille alusel oleme vabad Broadway emalavastuse kopeerimisest ja saame luua oma värsket lavalugu. Väljakutse missugune! Ning samasugune uuslavastuse leping sõlmiti „Ooperifantoomi” loomiseks, mille lavakunstnik ma samuti olen. „Ooperifantoom” esietendub 4. oktoobril 2014. Vanemuine on üldse kolmas teater maailmas, kes sai õiguse tuua lavale uusversiooni „Ooperifantoomist”. Loodetavasti üllatame Webberi agentuuri oma üsnagi radikaalse kontseptsiooniga positiivselt, tunnen suurt vastutust selle hiiglasliku materjali ees. Hiiglasliku sõna otseses mõttes – see materjal, millega tegeleme, on megamahukas. Olen alates juunist iga päev oma stuudios kujundusega tegelenud, augusti teises pooles on kavandite üleandmise tähtaeg. Hetkelgi on lavastaja Georg Malvius mu stuudios, et kujundust testida ja lavastust maketis läbi mängida. Peale seda maratonhooaega võtan puhkuse!