Frank on uus tulija teatrimaastikul. Alvar Loog vaatas visuaalteatri avalavastust „Lukustatud” ja arutleb, kas uuele teatrile peaks sarnaselt valitsuskabinetile andma 100 kriitikavaba päeva.

Foto: Kulla Laas

Igale uuele valitsuskabinetile annab ajakirjandus kirjutamata seaduse kohaselt 100 kriitikavaba päeva, mille jooksul peaks selgeks saama, kas ning mil määral rahvaasemike sõnad ja teod kokku langevad. Kui mitu lavastust, kui üldse, peaks kultuurimeedia „ette andma” uuele teatrile; iseäranis sellisele, mille eneseesitlus ning -õigustus otsivad tuge manifestiks kirjutatud tegevusprogrammist? Sest manifesti loomine ja avaldamine ning selle järgi elamine on väga erineva raskusastmega tegevused.

Frank on uus teater, mille kunstikreedo tõukub äratundmisest, et sõnateater ei suhtu eriti julgelt ega loovalt oma väljendusvahendite potentsiaali; et muu hulgas võiks lavalt pakutav olla palju visuaalsem. Sest teadupärast kohtab meie draamasaalides teatri pähe pakutuna peamiselt liikuva pildiga kuuldemängu, mille puhul on kõik visuaalne semiootilises mõttes staatiline ning kannab üksnes sõna illustreerivat funktsiooni. Meie sõnateater on väga harva midagi rohkemat kui fantaasiavaeselt kolmemõõtmeliseks venitatud kirjandus; ehk kunst kiirustavatele ning kujutlusvõimetutele inimestele, kes eelistavad konsumeerida kirjandust (ehk narratiivi, karaktereid jm) vähenõudlikul moel ning meelelahutuslikumas vormis.

Müürileht kirjutas selle aasta sügisnumbris Franki tutvustades, et rühmitus „soovib pakkuda nukupõhist visuaalteatrit, kus otsitakse tasakaalu muusika, valguse, lausutud sõna ja nuku vahel, nii et ükski neist neljast elemendist ei valitseks, vaid need moodustaksid koos harmoonilise sümbioosi”. Esiklavastuse „Lukustatud” reklaamlehel lubatakse lavastust, „milles on ühendatud draama- ja nukuteater – kooslus, kus nähtavaks saab nähtamatu; tegelaste sisemised heitlused võtavad füüsilise kuju”.

Olen avaldanud avalikus meediaruumis aastate jooksul muu hala kõrval korduvalt selgesõnalist soovi visuaalsema – ehk igas võimalikus mõttes vaatemängulisema – sõnateatri järele (nt TMK 03/2006). Seega peaksin ma olema Franki sihtgrupp. Nüüd, olles nende esiklavastust näinud, pean tunnistama, et minu muljed on positiivsed, ent ainus tõsine etteheide puudutab paradoksaalsel moel asjaolu, et nähtu oli kõike muud kui ülevoolavalt visuaalne. Visuaalsusest, nagu mina seda sõnateatri kontekstis ühe – ihaldusväärse, ehkki mõistagi mitte ainsa või peamise – ideaalina mõistan ning ühtlasi uue trupi manifesteerivast eneseesitlusest lubadusena välja lugesin, ei olnud siin suuremat jälge. Kuna käesolev kirjutis ei kujuta enesest raportit tarbijakaitsele, pole vist mõtet järgnevas pikemalt peatuda sellel, mida see lavastus ei olnud.

Aga mida ta siis oli? „Lukustatud” oli äärmiselt sõnakeskne, nii sisus kui vormis suhteliselt staatiline, ent sellisena minu silmis siiski toimiv teatritegu. Lavastuse rütmi ja meeleolu määratles selle ülimalt kirjanduslik ning sageli suisa poeetilistesse kõrgustesse tõusev dramaturgia, mille oli Fernando Pessoa, Albert Camus’ ja omaenese tekstidest kokku pannud lavastaja Mirko Rajas. „Lukustatud” portreteeris kahe tunniajase vaatuse vältel seisundit, mida on kirjeldanud ühes oma luuletuses ruumilise kujundi toel meisterlikult Jim Ollinovski: „kusagil ekstaasi ja meeleheite piiril / seisan vahel nagu kaks maameest linnas / kes on lifti kinni jäänud / või nagu kaks meremeest linnas / kes on lifti kinni jäänud / – olemine on lift nende kahe seisundi vahel”. Täpsuse huvides tuleks antud juhul „ekstaas” asendada „elutahtega” ning loobuda ajamäärusest „vahel”.

„Lukustatud” räägib inimestest, kes tunnevad end siin reaalsuses juba pikemat aega nagu linnas lifti kinni jäänud mere- või maamehed. Ainult et kinnijäämine pole näidendi tegelaste jaoks mitte juhuslik ja ühekordne sündmus, vaid peaaegu pöördumatult püsivaks ning sellisena painavaks kujunenud psüühiline seisund. Põhjuseks ilmselt ikka seesama feodaalajal üksnes aristokraatide ning 19. sajandil ja 20. sajandi alguses peamiselt jõude logelevate loomeinimeste või intellektuaalide loomulikke bioloogilisi instinkte laastanud spliin, mis on nüüd heaoluühiskonna tasuta kaasaandena hakanud end sisse kirjutama ka „lihtsate” inimeste psüühikasse.

Kaasaeg ning seda peegeldav kunst on andnud antiikkultuurist pärinevale tragöödia mõistele täiesti uue sisu ja mõõtme: tragöödia pole tänapäeval üha sagedamini enam mitte narratiivse kunstiteose žanr või välise traagilise sündmuse vastupeegeldus teadvuses, vaid subjekti sisemine ja suuresti välisest mõjutamatu eksistentsiaalne seisund, teatud elamise žanr. Tragöödia kui sündmusega on inimesel nii emotsionaalses kui ka intellektuaalses plaanis palju lihtsam toime tulla – Oidipus torkas enesel näiteks silmad peast välja ja läks eluga edasi. Ei mingit ängi, võõrandumist, orientatsioonikadu ega absurditundest kantud emotsionaalset ja eksistentsiaalset tasakaalutusseisundit. Franki esiklavastuse neurootilisi tegelasi defineerib tragöödias elamine ning sellest tulenev suutmatus valida, teha mingi lõplik otsus – ja siis sellele vastavalt elada või surra. Selle seisundi on Pessoa tõlkinud avatud kohvrite alaliselt edasilükatud pakkimise metafooriks, mida „Lukustatud” ka tundlikult kasutas. Kogu näidendi pinge tuleneb suuresti tegelaste katsest maailma koos iseendaga edasi lükata (Pessoa: „Tänaseks aitab küll […] Oota veel, absoluutne olevik!”), justkui lootes, et homme saab tragöödiast ise üleöö draama või komöödia.

Lavastuse füüsilist keskkonda ning kronotoopi kirjeldades võib appi võtta paar Pessoa värssi, milles ta õhkab võimaluse järele saada maetud keset elu: „Haud surnul on luidete all, aga hauda ei ole elaval.” Kalju Karl Kivi kujundatud lava oli justkui visualiseeritud alateadvus, kus end eksistentsi tihkelt süleleva spliini eest maha matnud subjektsus kohtub uuesti iseendaga (kes esineb sageli nuku kujul) ning püüab enamasti eituste keeles läbirääkimisi pidada. „Lukustatud” on justkui kollektiivne psühhoanalüüsi seanss, kus igaüks üritab läbi oma monoloogi end kahe korruse vahele kinni jäänud liftist välja rääkida. Kuid nii nagu moodsal tragöödial ei ole konkreetselt osutatavaid põhjuseid, pole ka võimalust neid kõrvaldada ning seega ka õnnelikku lõppu saatvat katarsist. Ometi jäi lavastuse finaalist hädiselt kõlama positiivset programmi kandev äratundmine: „Elada saab ainult täna.”

„Lukustatud” oli seisundi- ja atmosfäärilavastus, mis tugines eelreklaamist hoolimata peamiselt lausutud sõnale. Pikkade stseenide vältel oli see kõigest kuuldemäng. Stsenograafia oli mõjuv, ent staatiline; lavastuses kasutatud nuku semiootiline staatus ja koreograafia muutusid kiiresti ettearvatavaks, nukk visualiseeris üksnes seda, mis tekstis niigi kohal oli. Minu jaoks rikkus tegijate taotletud visuaalset elamust täiendavalt asjaolu, et Theatrumi põrandakaldeta saali eelviimasest reast oli pidevalt istuvatest näitlejatest ning nukust sageli näha vaid õlad ja pea. Pisut häiris publikule pugemisena tundunud vahepealne kaldumine koomikasse ning näitlejate kohatine irooniline distants kehastavatest karakteritest. Näitlejad moodustasid oma pühendumise ja noorusliku grupivaimuga sümpaatse ansambli, ent jäid oma tehniliselt käekirjalt ning võimekuselt igaüks oma mõõtkavasse. Lavastuse suurim puudujääk oli minu silmis selle liigne pikkus ning poolitamine vaheajaga. Loodan, et Frankiga ei lähe nii, nagu pisut enam kui kümmekond aastat tagasi Tartus mõned hooajad Andrus Laansalu juhtimisel tegutsenud Teatrilaboriga, kes tegi mitu suurepärast lavastust, ent ei jõudnud kordagi piisavalt lähedale pidevalt silmas peetud ning välja lubatud tehnoloogilise teatri ideaalile. Peale mitmendat lavastust lõpeb Franki „100 päeva” ja olukorra püsides võiks ja peaks tarbijakaitsesse pöörduma?

Teatrirühmituse Frank „Lukustatud”. Lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Kalju Karl Kivi, helilooja Ekke Västrik. Mängivad Rainar Aasrand, Kristiina-Hortensia Port, Katariina Tamm ja Taavi Tõnisson. Esietendus 13.10.2012 Theatrumi saalis.