Sveta Grigorjeva debüüdi ilmumisest on möödas üks sügis ning üks talv ja Tartus Kastani tänava Trükimuuseumis köidetud raamat on jõudnud oma esimesse kevadesse. Auhinnatibusid loetaksegi teatavasti aasta alguses ning 25 kauneima eesti raamatu valimisel pälvisid vanade nõukaaegsete taaskasutatud pappkaante vahele köidetud luuleraamat ning selle kujundaja Maris Kaskmann oma väljateenitud tunnustuse.

Sveta Grigorjeva
„Kes kardab Sveta Grigorjevat?”
MTÜ Värske Rõhk, 2013

Kultuurkapitali aastapreemia nominentide seast Grigorjeva nime aga ei leidnud ning ERRi kultuuriportaal imes sellest välja lausa skandaalimaigulise pealkirjaga uudise „Luuletaja Sveta Grigorjeva: kes mind ikka julgeb nomineerida?”, millest, kui nüüd täiesti aus olla, saaks järjepidevust hoides päris toreda järgmise luulekogu nime.

Küsimus, kuhu üks autor oma loominguga edasi jõuab, on tihti põnevam kui debüütkogu ise. Seda juhul, kui autor kirjanduselust sama märkamatult ei kao, kui ta sinna tuli. Grigorjeva puhul sellist kartust ei teki. Olemas on nii meedia kui lugejate huvi, kui ühe raamatu kultuurkapitali preemiale mittenomineerimisest eraldi uudis tehakse. Kindlasti pole Grigorjeva esimene, kes kultuurkapitali teadaandeid lugedes mõtleb: „Miks mitte mina?” Miks tema küsimus ühtäkki õigustatud on?

Lihtne vastus on, et Grigorjeva luule läheb korda. Keerukama ja põhjalikuma selgituse poetessi loomingu eri kihtidele annab Vikerkaare 2013. aasta viimases numbris Hasso Krull. Kogu aina uuesti ja uuesti lugedes ning lapates tahaks mitmel pool Grigorjevaga vaidlema hakata või talle öelda, et ära nii küll kirjuta. Seda seetõttu, et tekstidest kumab läbi piisavalt andekust ja kavalust, et mitte takerduda noorte (Grigorjeva on sündinud 1988. aastal) luuletajate või väga-tahaks-olla-luuletaja-kas-ma-nüüd-võin-end-nii-kutsuda-tüüpide klassikaliste komistuskivide otsa. Näiteid võib tuua nii räpase seksi („täna pole võimalik / minuga liiga / kaugele / minna / tahan keppida ja tappa” (lk 19)) ja sellega lahutamatult seotud ööelu valdkondade kohta, rääkimata niigi tuntavast Bukowski-obsessioonist („kes must lõpuks naise / tegi / vastasin / et / charles / bukowski” (lk 84)). Tarbetu inglise keele kasutamine kriibib silma (õnneks ainult paaris kohas, aga reaga, nagu „its match made in heaven baby kui su piibel ongi cosmopolitan” (lk 44), on raske rahu teha), samas kui venekeelsed jupid on omal kohal ja harmoonias ülejäänud luuletusega. Kõike eelnevat kroonib pigem käsu kui palvena kõlav „palun mitte tituleerida mind / järjekordseks / nooreks vihaseks naiseks” (lk 82).

„Kes kardab Sveta Grigorjevat?” on sedalaadi ballastist hoolimata peajagu üle Tartu ja Tallinna või väiksematest kohtadest alles välja pääseda igatsevate noorusvalus luuletajate teostest, keda tekib üks juurde iga kord, kui keegi avab oma elu esimese Bukowski raamatu. Grigorjeva näeb oma minast ja ninast kaugemale, puudutades teemasid, milleks mitmetel julgust ega ettevõtlikkust poleks, ning teeb seda lihtsasti loetava, aga ometi meisterliku keelekasutusega.

Muidugi võiksime elada ideaalses maailmas, kus naiseks ega venelaseks olemisest pole vaja rääkida, täpselt nagu ei rõhutata praegugi, et näe, mis imetabane lugu, eesti mees kirjutas eesti keeles luulet. Sinnamaani peab leppima sellega, et noore vihase eestivenelanna stereotüüp ootab noori-vanu, leebeid-vihaseid eesti mehi täis luulemaastikul oma kohta. Grigorjeva luule headust ning olulisust vaid rahvustemaatikaga siduda oleks tema ränk alahindamine. Ütleb ju luuletaja isegi: „kus üks protsent mu luulest / räägib eesti-vene identiteedist / aga millegipärast avaldatakse ainult / seda” (lk 20). Siiski on see ainus protsent tema luulest köitvalt lahendatud ning igati avaldamist väärt. „loe seda luuletust / ilma mu nimeta / ja ütle veel / et ma räägin aktsendiga” (lk 10) on väge täis loosung, mis vajas kahtlemata väljaütlemist. Grigorjeva teab, kui kõmuline teema see on, ning keerab võlli mõnuga üle. Isegi oma loomingu getoluuleks nimetamine mõjub pigem muhelema ajavalt kui pretensioonikalt.

Grigorjeva sotsiaalne närv torgib ka poliitikat. Natuke naljakas on mõelda, kuidas viited Ansipile kui stagneerunud võimusümbolile juba praegu vananenud tunduvad. Kõigest möödunud aastal mõjus tabavalt luuletus „mina ja ansip / oleme elavad tõestused sellest / et ega ei pea kõige ilusam tüdruk olema / et põdeda / kõige ilusama tüdruku / sündroomi” (lk 68) märksa aktuaalsemana. Eks paistab, mida Ansip järgmisena ette võtab, aga ühe (juba möödunud?) ajastu märgina ei maksaks neid ridu pelgalt võimuvahetuse pärast maha kanda.

Luulekogu malbem ning minu meelest teose senises retseptsioonis teenimatult tagaplaanile jäänud luuletaja lapsepõlve- ja perekonnatemaatikas peitub samuti võlu. „see on nii armas kui mu ema vastab mulle luules,” ütleb Grigorjeva (lk 17). Ma ei kujuta ettegi, kui armas võib ühel emal seda oma tütre esimesest raamatust lugeda olla. Ka Lasnamäed vaatab luuletaja uudse nurga alt. Lasnamäed, Mustamäed, Annelinna ja teisi magalarajoone on lihtne rünnata – lõputud hallid paneelid, mille vahel inimesed taaruvad raskete poekottidega oma kanapuuri meenutavasse tüüpkorterisse. Tegelikkuses on mitmetele noortele need nõukogude betoonmonstrumid lapsepõlvekoduks, mis isegi uue korteri otsimisel mingit turvatunde ideaalmudelit esindama jäävad. Grigorjeva Lasnamäe ei ole geto, vaid „mida kõike ei annaks et tunda et jään / ajalukku kui tüdruk kes tegi lasnamäe populaarseks” (lk 75) õhkamine.

Kas Sveta Grigorjevat peaks kartma? Kindlasti mitte, sest kui ajakapslisse tuleks pakkida mõni 21. sajandi alguse Eesti ühiskonda mitmekülgselt, vaimukalt ja valusalt kajastav teos, oleks too Trükimuuseumis valminud raamat igati vääriline kandidaat. Mis sellest, et kultuurkapitalile ei kõlvanud.