12. jaanuarini on Kumu kaasaegse kunsti galeriis avatud eesti helikunsti ajaloole ja kaasajale keskenduv näitus „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku”, mille kureerisid Kati Ilves ja Ragne Nukk.

Foto: Renee Altrov

Te tegelete mõlemad oma kuraatoritekstides helikunsti defineerimise keerukusega seotud probleemiga. Seletage palun alustuseks, kuidas erineb helikunst lihtsalt heli ühe elemendina kasutavast kunstist?

Kati Ilves: Siin võib vastata mitmeti. Esiteks see, mis oli kunagi „heli kasutav kunst” – näiteks Kaarel Kurismaa objektid, mis tegid heli, aga mida ei mõtestatud toona helikunstina –, on nüüdseks osa helikunsti (ajaloolisest) kaanonist. Teine asi on aga kaasaeg, kus saab öelda, et heli kasutav kunst ei ole ilmtingimata helikunst. Üldiselt ei loeta enam videote taustaheli, multimeediakunsti jms helikunstiks, vaid kaasaegse helikunsti eelkäijateks. Samuti tuleks teha vahet helil ja muusikal – omaette teema on muusika ja popkultuur kunstis. Kaasaegse helikunsti fookuses on heli ise, millele erinevad kunstnikud lähenevad erinevalt, jälgides kas siis heli ja ruumi suhteid või heli ja kanoonilise helikultuuri hierarhiaid.

Ragne Nukk: Kõige lihtsakoelisem vastus sellele oleks, et helikunstis on helil kui sellisel kandvam osa. Kui lähtuda hetkeseisust, siis kuuluvad helikunsti alla heliskulptuurid, heliluule, psühhoakustika, fonograafia, visuaalne muusika, valgusheli, field recording, raadio eksperimendid jne.
Heli on sellisel juhul subjekt ja motiiv, uurimuslikust ja eksperimentaalsest aspektist lähtuvalt esmatähtis. Helikunst tegeleb otseselt publikule väga mitmekesise helispektri vahendamisega. Heliskulptuuri, mille vanimateks esindajateks Eestis on kahtlemata Kaarel Kurismaa ja Villu Jõgeva, võib lugeda juba enam mitte „heliga seotud praktikate” hulka, vaid ikkagi helikunsti laia definitsiooni alla. Samas peab ütlema, et helikunsti pole siiani ära määratletud ega paika pandud. On esitatud üpriski kitsaid nägemusi helikunsti olemusest (seda on teinud näiteks Alan Licht), samas ma ise eelistaksin läheneda sellele eksperimentaalmuusika ja visuaalse kunsti vahealal asuvale nähtusele võimalikult laiapõhjaliselt, sest tänapäeval ei ole võimalik enam näituseformaadis selgepiirilisi kategooriaid luua. Teine oluline lähtekoht on minu jaoks helikunstist rääkimisel see, et me liigume juba vähemalt kümme aastat väga muutlike piiridega loomingulisel väljal (minu jaoks on see eelkõige positiivse märgiga asjaolu), ja ma arvan, et kustumatu soov pidevalt kategoriseerimisega tegeleda toob endaga paratamatult kaasa ka kunsti üha suurema instrumentaliseerumise ning selle kinnistamise kindlate piiridega alale.

Mille alusel te valikuid tegite ja kes jäid välja?

R.N.: Retrospektiivses osas oli lihtsam valikuid teha, kuna materjali oligi täpselt ühe näituse jagu. Õigupoolest suutsin panna oma näituseosa jaotused kirja juba poolteist aastat tagasi vähem kui tunniga ning pärast seda pole need oluliselt muutunud. Ent vaatamata materjali vähesusele ja järjepideva ajaloo puudumisele oli võimalik asetada erinevaid kunstnikke ning erinevaid helilisi praktikaid omavahel dialoogi. Nii Ilmar Laabani kõlaluule kui Raul Meele konkreetne luule tegelevad erinevate vahendite abil keeleliste väikevormidega, vastavalt foneemide ja silpidega. Samas töötavad nad vastassuunaliselt: Laaban transkribeerib teksti kõneks, heliks; Meel moondab heli visuaalse arranžeeringuga tekstiks. Semantikal on mõlema puhul suur tähtsus, siin oleks oma koht kindlasti akadeemilisel uurimusel.
Valiku printsiipe dikteeris ennekõike tugeva terviku loomise eesmärk. Materjali koondumisel sai õige pea selgeks, et lisaks tavapärasele näituseformaadile tuleb võtta kasutusele ka tänapäeva kuraatori parim metodoloogiline abivahend ehk arhiiv. Kuna ma olin otsinud juba päris algusest peale pidevalt seda õiget kohta 70ndate ja 80ndate noorte muusikakultuurile, mis ei ole helikunst ega ka kunst kui selline üldse, siis arhiiviformaat lahendas mu kimbatuse. Nii Ilmar Laabani kui ka arhiivi ajalooline osa sisaldavad näitusel üksjagu sellist materjali, mis pole varem avalikkuseni jõudnud. Loodetavasti paistavad need „arheoloogilised üleskaevamised” silma.

K.I.: Mina ütleksin pigem, et nii palju, kui on kunstnikke, on ka erinevaid kaasaja helikunsti käsitlusi. Raul Keller, Andres Lõo, Kiwa, John Grzinich – nad on kõik tööde põhjal üksteisest väga erinevad. Kui käisin eelmisel aastal Belgias residentuuris, kus kohtusin enam-vähem kõigi sealsete helikunstnike ja helile keskenduvate projektiruumide tegijatega, sai selgeks, et ühtset helikunstidiskursust pole. Eestis suhtlevad inimesed omavahel riigi väiksuse tõttu, Belgias aga ei teadnud paljud üldse teisi tegijaid ja ka arusaamu helikunstist kui sellisest oli mitmeid. Valisin Kumu näitusele kunstnikud, kes on tegelenud heliga kohalikus pildis kõige analüütilisemalt, kes on kõige rohkem süvitsi läinud ja kelle looming annab kokkuvõttes edasi kaasaegse helikultuuri problemaatikat.
Jätsin teadlikult välja autorid, kelle loomingus on heli sekundaarne või kantud kineetilise kunsti / multimeediakunsti pärandist. See oleks tänapäeval ebaadekvaatne ja lausa ülekohtune nende suhtes, kelle jaoks heli on primaarne materjal. Seisin näitust tehes väga huvitavate dilemmade ees ja mind üllatab, et kriitikud pole siiani üles korjanud näiteks puuduvate naiskunstnike aspekti. Mind huvitab väga, miks kohalikul helikunstiskeenel naisi pole, samas kui eksperimentaalsema muusika ja ka süvamuusika või kaasaegse kunstiga tegelevate inimeste hulgast leiab neid arvukalt. Minu meelest on see poliitiline küsimus.
Osaliselt ka selle tühiku tõttu pidasin vajalikuks näituse juurde auditooriumi lisaprogrammi kureerimist. Selle peamiseks eesmärgiks on asetada kohalik helikunst dialoogi rahvusvahelisega, tuua publikuni see osa, mida galeriikeskkonnas näidata ei saa (me ei pidanud õigeks panna live-esitusi, mida saab reaalajas vaadata, dokumenteerivasse vormi), ja viidata ka puuduvatele kohalikele naisautoritele. Mujal on situatsioon ühtlasem ja Vinyl Terror & Horrori tüdrukud pole ainsad, kes lahedaid asju teevad.

Kas tellisite spetsiaalselt näituse jaoks ka uusi töid?

K.I.: Uus on Kiwa töö, selles mahus ja sellisel kujul seda varem polnud, produtseerisime töö nullist. Selle installatsiooni puhul võib öelda, et see on edasiarendus Kiwa varasemast tööst „Teile esineb ansambel Mootortüdrukud”, mida ta on erinevates variatsioonides teinud.
Kelleri „Reflektor II” on ka pigem uus töö – ideed ja osaliselt vahendeid on ta kasutanud ka varem, aga konkreetne heli-loop, mis seal mängib, salvestati näituse avamisel ja on seega ruumi-, koha- ja ajaspetsiifiline.
Grzinichil on töid palju ja laiemale kunstipublikule on need pigem võõrad, seega tema osas ei tundunud, et peaks uut materjali tellima. Lõo „Miimilise partituuri” puhul olen eriti õnnelik, et selline töö eksisteerib ja sain seda näidata. See on nii mõjuv ja selge printsiibiga, et oleks piisanud ka ainult sellest Lõod esindama.
Kui live’idest rääkida, siis Kiwa oma põhines suurel määral uuel materjalil, Lõoga leppisime kokku, et ta teeb „The Skeletons on Rock Show” põhjal performatiivse loengu.

Mainisid juba näitusega kaasnevat programmi. Räägi sellest natuke lähemalt, kuidas senini läinud on ja mida võib oodata jaanuaris?

K.I.: Programm on olnud tihe. Sellel on kolm osa, mis kujutavad endast kahepäevaseid üritusi. Esimene üritus toimus avamispäeval ja sellele järgneval õhtul, kui esinesid Raul Keller ja Hello Upan, Mats Lindström, Kiwa, Sulev Teppart (Kaarel Kurismaa loominguga) ning Vladimir Tarasov.
Teine osa toimus novembris ja keskendus peamiselt kohalikele tegijatele. Toomas Savi, kes ehitab ise oma masinaid, oli esimene esineja. Tema helist ja visuaalist läks kolleeg Eha Komissarov üsna põlema, tõmmates kiireid paralleele 1960ndate California psühhedeeliaga, millega flirtis ka rühmitus ANK ‘64. Kes teab, ehk leiab Savi end ükspäev Kumu püsiekspositsioonist? Järgmine üritus toimub 10.–11. jaanuaril, täpsemat teavet esinejate kohta leiab näituse kodulehelt ja Facebookist.

Kas näitusel on mõju ka muuseumi ostupoliitikale? Ehk on lootust mõnda teost varsti ka Kumu kogudest leida?

R.N.: Paljude kunstimuuseumide ostupoliitikas on tavapärane oma näitustelt teos(eid) kogudesse võtta. Kumu on seda samuti juba küllaltki pikalt praktiseerinud. Ka helikunsti näituse osas on tehtud kaalumiseks ettepanek mõne teose soetamiseks, ent sellest saame rääkida täie kindlusega alles järgmisel aastal.
Samas loodan, et meie näituselt tulnud ostud ei jää helikunsti vallas tulevikus ainsateks. Näiteks seoses meediakunstiga on selles suhtes viimastel aastatel hästi läinud ja loodetavasti see ka jätkub. Paraku on aga üksjagu teoseid, mis võiksid kunstimuuseumi kogusse kuuluda, kuid mida meil ei ole võimalik vahendite nappuse tõttu soetada. Sellele vaatamata on meie eesti kaasaegse kunsti kogu viimasel seitsmel aastal jõudsalt arenenud.

Näitusel „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku” osalevad kunstnikud: John Grzinich, Villu Jõgeva, Raul Keller, Kiwa, Kaarel Kurismaa, Ilmar Laaban, Mats Lindström, Alvin Lucier, Andres Lõo, Raul Meel, Rauno Remme, Mati Schönberg. Detsembris on oodata ka näitust tutvustavat kataloogi.