„La Marquise d’O” (1976, Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Janus Film, Les Films du Losange). Režissöör ja stsenarist Éric Rohmer, Heinrich von Kleisti novelli ainetel, osades Edith Clever, Bruno Ganz, Edda Seippel jt. 102 min.

Kinos Sõprus toimuva Prantsuse uue laine režissööri Éric Rohmeri retrospektiivi puhul kirjutan pisut tema filmist „Markiis di O”. See 1976. aastal valminud ning Cannes’i filmifestivalil Grand Prix võitnud film jääb režissööri uue laine perioodist juba välja ning on nii sisu kui vormi poolest oluliselt vähem. Sellest hoolimata on tegu ühe Rohmeri tuntuma ja tunnustatuma filmiga.

Film põhineb Heinrich von Kleisti samanimelisel novellil ning kujutab noort, kaunist ja siivsat leske, kes järsku avastab end lapseootel olevat. Tegevus leiab aset Itaalias 1799. aastal, Napoleoni sõdade aegu. Markiis ei oska oma seisukorda millegagi seletada, kuid tema vanemad tõukavad ta perekonnast eemale, uskumata lugu säärasest neitsimaarjalikust rasestumisest. Samal ajal palub markiisi vägivaldse sõduritejõugu käest päästnud sümpaatne vene ohvitser tungivalt ja jonnakalt tema kätt ega taha kuidagi järelemõtlemisajaga leppida. Meeleheitel, kuid oma moraalses puhtuses veendunud markiis otsustab ajalehte kuulutuse panna ning abielluda sellega, kes iganes välja ilmub ja end tema lapse isaks kuulutab.

„Markiis di O” taust on tõeliselt rahvusvaheline: peale prantslasest režissööri on näitlejateks itaallased ja venelased, kuid film ise on saksakeelne nagu ka kirjatükk, mis selle aluseks olnud. Kleisti novellis peitub ka keelevaliku võti. Nimelt on Rohmer öelnud, et teda huvitas selle teose puhul justnimelt tekst, mitte tegevustik. Ta ei soovinud teksti pildilisteks kujutisteks tõlkida, vaid kasutada seda nii, nagu oleks Kleist ise oma novellist filmi teinud.

Varem rohkem improviseerinud lavastaja taotlusteks on käesoleva filmi puhul realistlikkus ning ajastu- ja tekstitruudus. Palju on panustatud interjööride ja riietuse autentsusesse. Naised kannavad võluvaid ampiiristiilis kleite, mehed hästiistuvaid lühikese esiosa ja pika sabaga kuubesid, mööbel on luksuslik, kuid õhuline, ning toad sisustatud heledates toonides. Filmil puudub taustamuusika ning kõik helid, mida vaataja kuuleb, pärinevad võttepaigalt. Ainsa jutustuse ilmast väljaspool seisva elemendina on kasutatud vahetiitreid, mis täpsustavad sündmusi või nende toimumisaega ning räägivad tegelaste mõtetest ja tunnetest, mida novelli tekst edasi andis, kuid mida tegelased sõnades ei väljenda. Omavahel ajaliselt ja/või ruumiliselt ühendatud episoodides on kasutatud tavalist järjepidevusmontaaži, kuid jäetud ruumi ka kaadrisisesele liikumisele, selge uude episoodi liikumine on aga markeeritud pimendusse sulamise ja sellest väljumisega.

Seega toetab filmi vormiline ülesehitus selgust, loogilisust ja arusaadavust. Tegu on üsna klassikalise draamaga, mille keskmeks tegelaste psüühika, emotsioonid ja valikud keerulises situatsioonis. Loost ei puudu aga ka huumorinoot, mille säärane otsekui puhtast õhust lapseootele jäämine ning ajalehekuulutuse kaudu lapse isa tagaotsimine kaasa toob. Film asub iga sündmust näitama konkreetselt ja venitamata ning rikkumata alusteksti originaalitsemisega, mistõttu tundub kohati pisut lihtsakoelisena. Naiivsust rõhutavad ka teised samal aastal (1976) linastunud ülimalt pingestatud linateosted nagu Roman Polanski psühholoogiline triller „Üürnik”. „Markiis di O” puhul on tegu aga ekraniseeringuga selle puhtaimal kujul — see on üdini literaarne film, mis ei püüdle oma pildikeelega eriomase filmilikkuse poole. Filmi eksperimentaalsus seisnebki just selle lakoonilises puhtuses, siiras ajastutruuduses ning julguses minna täismängule ning teha üks korralik ja väärikas ekraniseering.

Vaata Èric Rohmeri retrospektiivi programmi kino Sõpruse kodulehelt.