Spordiarst Kaarel Maramaa armastas töölt koju tulles aeglaseid õhtupoolikuid. Talle meeldis einestada vaikse muusika saatel ühes naise ja tütardega, ajada nendega tunnikese juttu, kuulata ära, millega nad päeval tegelenud on, ja minna siis oma kabinetti kas mõnda vana laevamudelit restaureerima või jutukogu lugema. Kaarlile meeldisid eriti klassikalised vene jutumeistrid, nagu Aleksander Kuprin, Nikolai Leskov või Tšehhov.

Illustratsioon: Maari Soekov

Et Kaarlil oli mõistev ja armastav perekond, kes sai aru, et mees vajab pärast rasket päevatööd puhkust, siis lasti tal ikka mõned tunnid rahus ja vaikuses olla. Aga tuli ette ka päevi, mil ta naine Lea ja kaks juba täiskasvanud tütart Kaarliga terve õhtu aina millestki rääkida tahtsid, teda kuskile tüütule üritusele püüdsid meelitada või koduste majapidamistöödega kiusasid. Neil puhkudel ei tulnud vaiksest ajaveetmisest laevamudelite ja raamatute keskel muidugi miskit välja ja ohates andis mees nende soovidele järele. Psühholoogiat tudeerinud inimesena teadis ta, et naiste loomus on hoopis enam kõiksugu kuufaaside, planeetide seisude ning muude loodusnähtustega seotud kui meeste loomus, mistõttu ta püüdis kõikidesse oma kallite soovidesse mõistvalt ja arusaavalt suhtuda. Vahel harva kippus asi siiski üle pea kasvama ja siis tundis Mihkel end naiste tujudest ja soovidest äkki sedavõrd ümberpiiratuna, et õhku kippus lausa väheks jääma. Kuhugi polnud siis vaesel mehikesel põgeneda. Ja kuhu sa pagedki omaenese kodust ning armastatud inimeste keskelt.

Ühel päeval, mil Maramaade kodus valitses juba teist nädalat pingeline õhkkond, kui tütred omavahel kraaklesid ja naine toast tuppa käies nutva häälega kurtis, et kõik riided on vanad ja tal pole enam midagi selga panna, meenus Kaarlile ometi üks pääsetee. Talle meenus flööt. See oli väga vana, peaaegu kolm sajandit tagasi kellegi alamsaksa pillimeistri Schönbergi valmistatud plokkflööt. Vähemasti oli säärane nimi kraabitud vilepilli alumisele kumerusele. Aastaarvuks oli märgitud rooma tähtedega 1725. Selle flöödi oli ostnud omal ajal Mihkli vanaisa Henn esimese vabariigi aja lõpul kusagilt Tartu antikvariaadist, makstes selle eest tolle aja mõistes erakordselt kõrget hinda – sada üheksakümmend krooni. Miks ta üldse selle pilli ostis, seda ei teadnud enam keegi. Võib-olla lihtsalt purjus peaga või mingi ootamatu tuju ajel. Selle vana flöödi imepärane saladus ilmnes aga palju aega hiljem. Nimelt kui Kaarli isa juba surivoodil lebas, rääkis ta oma pojale muude asjade seas viimaks ka sellest pillist. Väriseva käega talle sametnahkset karbikest ulatades oli ta lausunud:
„Kui majas kipub õhk liiga paksuks minema ja miski muu enam ei aita, siis võta see pill ja mängi. Usu, see toob taas pikaks ajaks rahu ja õnne majja. See imelik pill aitas mu isa, aitas mind, aitab sind ja küllap su lapsigi kui vaja. Aga hoia seda flööti oma elu lõpuni peidus, ainult sina üksi pead teadma, kus see asub… Jah, nõnda on kõik hästi…”
Nii oli see pill vanaisalt isale, isalt aga omakorda Kaarlile edasi pärandatud.

Ja nüüd oli käes päev, mil Maramaale meenusid isa surivoodil lausutud sõnad. Nüüd tahtis ta sel pillil ühe loo mängida. Ta astus toolile ja küünitas käe kõige ülemisele riiulile raamatute taha, kus sametine karp talle pikema kobamise peale viimaks kätte puutus. Arst puhus karbilt tolmu, avas ettevaatlikult kaane ja võttis siidvoodriga õõnsusest välja punasest tammest voolitud flöödi. Seejärel kiirustas ta ühes pilliga vannituppa, riivistas seestpoolt ukse, asetas flöödi hellalt sõrmede vahele ja hakkas puhuma.

Kaarel, kes ju tegelikult ei osanudki vilepilli mängida, pani väga imeks, kuis ta sõrmed hakkasid kui võluväel mööda pilliauke triblama ning lausa peadpööritavalt keerulisi ja lõbusaid meloodiaid kuuldavale tooma. Need kummalised, kiired ja kaasahaaravad helid uinutasid peagi mehe argised meeled, nõnda et ta mingil hetkel silmad sulges, kuid ainult selleks, et seda elavamalt ärgata ellu suletud laugude taga avanevale maailmale… Nii nägi ta end korraga seismas hoopiski naabrite tagaõues, kesk aprillihommikust õunapuuaeda, ja kõrgel pea kohal mööda triivimas üht heledat pilve. Otsekohe mängis ta selle pilve enese juurde alla, astus säravvalgesse auru sisse ning puhus siis pilli abil pilvele sisse säärase hoo, mis ta uuesti üles taeva alla ja sealt suure kiiruga edasi kandis. Aina uusi ja aina imelisemaid lugusid mängis Mihkel seal valges pilvetoas rätsepa kombel istudes, aimates enese all möödumas kevadisi maastikke, metsasid ja merd. Olles juba kes teab kui kaua nõndaviisi edasi rännanud, hakkas ta mängima üha aeglasemaid ja madalamate oktaavidega lugusid, kuni pilv viimaks taas alla maa peale laskus.

Pilveseinast välja astudes leidis Mihkel end nüüd mudakollase jõe kaldalt, kesk sooja ja uduvihmast orgu, ümberringi metsad täis huilgavaid linde ning ümisevaid loomi. See oli troopiline lõunamaa mets, ühed puud kerkimas teiste kohale, mõned puud erkkollastes, teised purpurpunastes õites. Jõekallastel pidasid vahti hõbehaigrud, püsides liikumatult seni, kuni mõni vana ja paks kala nende nokaulatusse ujus. Järgnes välkkiire kaelavibutus ja kala oligi noka vahel. Ühes kohas pistis veest pea välja hiidsaarmas, teisal jooksid piki kallast kollaste kroonidega päikesekured. Kõrgel õhus sooritasid mingid tundmatud kõvera nokaga linnud vigurlende ja puulatvades huilgasid sinised ahvid.

Kaarel vaatas seda kõike ammuli sui, asetas siis flöödi taas huultele ning mängis edasi. Otsekui käsu peale hakkasid mehe jalad nüüd sügavale metsa liikuma. Hüpates osavasti üle mahalangenud puude ja kõduhunnikute, liikus ta kiirelt edasi sinnapoole, kuhu flöödihelid teda juhtisid. Terve pika päeva eksles ta läbi hämara metsa, kus päikest võis läbi tihedate puulatvade vaid aimata. Kusagil kõrgel üleval laulsid aina linnud. Kaarel katkestas korraks flöödipuhumise ja jäi kuulatama. Linde oli neis niisketes ja soojades metsades sedavõrd palju, et võimatu oli kellegi laulu eraldi kuulata. Ühtede kisa ja kriiskamine segiläbi teiste siristamisega segas naudingut, mida pakkus kolmandate laul, mistõttu oli juba hoopis võimatu eristada neljandate hüüdeid. Siis kõndis ta flööti mängides ikka aina edasi ja edasi, kuni jõudis õhtuks väikese lagendiku servale.

Sel aasal kasvas kõrge, lopsakas rohi ja rohu seest sirutusid omakorda välja kümmekond kummalist taime, mis tipnesid hiiglaslike violetsete õitega. Mees rühkis läbi rohu neile lähemale, taimede lõhn erutas teda. Nende kõrged ja koonusjad õied lõhnasid mürgise magususega ning korraga tundis Kaarel vastupandamatut vajadust pääseda ligi nende taimede seesmusele, õietolmule ja nektarile, mis end violetsete kroonide varjus peitsid. Ent kuidas ta ka püüdis, ei õnnestunud mehel mööda ühegi taime vart üles ronida. Ikka ja jälle libises ta limast pinda pidi alla tagasi. Siis tõstis Kaarel flöödi taas huultele ning ta sõrmed asusid mängima hiiglaslike taimede keskel mingit eriti kiiret ja ekstaatilist lugu. Ning mida kiiremini ta kesk pimenevat õhtut mängis, seda kergemaks muutus ta keha, seda õhulisemaks said ta meeled, kuni mees nägi enese ihu alaosa muundumas ühtäkki putukaks, enese käsi laotumas laiali tiibadeks, vilepilli ühes sõrmedega aga sirutumas ettepoole pikaks spiraaljaks londiks. Olles end nõnda hiiglaslikuks ööliblikaks mänginud, tõusis Kaarel õhku ning hakkas lendama õielt õiele, surudes helenduva londi õiekarikatesse ja imedes oma sisikonna magusat nektarit täis. Kui pugu oli pilgeni joovastavat suira täis saanud, muutus ta korraga väga uniseks, kukkus rohu sisse maha ning vajus sügavasse unne.

Ööliblikas nägi end unes spordiarst Maramaana istumas kitsukeses ruumis, vilepill käes, kuulatamas midagi väga tähelepanelikult. Ruumi uksele koputati ägedasti ja tundus, et seda tehti juba pikemat aega. Kaarel tõusis püsti, lükkas uksel riivi eest ja astus heledalt valgustatud koridori.
„Mis mureks?!” küsis ta rõõmsalt.
Ta nägi korteri esikus seismas kolme naist, kes vaatasid talle tõesti murelikult, kuid samas ka vihaselt otsa.
„Mis tsirkust sa siin meiega teed oma arust!” pahvatas neist noorim. „Keerad end kolmeks tunniks vannituppa luku taha ja piristad seal muudkui oma pilli. Me juba mõtlesime sulle arsti välja kutsuda!”
Kaarel ei saanud aru, milles ta süüdi on. Ta oli väga heas tujus. Ta tundis, et nektar, mille ta veel hetk tagasi kümnest õiesüdamest endasse oli imenud, hakkab alles nüüd oma õiget mõju avama, kuis see ta sooltes, maos ja meeltes käärima ning lainetama lööb ning tasapisi mingiks juubeldavaks helinaks ta rinnus muutub. Kummaliselt säraval pilgul vaatas ta naisperele otsa, lausumata sõnagi.
„Kaarel, mis sinuga ometi on?” muutus Lea nüüd juba päris murelikuks.
„Tulge, mu kallid, lähme kööki, mul on teile üks lugu pajatada. Keetke ka üks kannutäis teed – kanget Tseiloni teed!”

Ja ööliblikas, kes nägi unes, et on Kaarel Maramaa, asus taburetil istet võttes naistele segasel häälel, aeg-ajalt heameelest naerma pahvatades, üht vana lugu rääkima. Viimati oli seda lugu jutustanud oma hõimukaaslastele üks mees kord soojade sõnajalametsade rüpes, mitukümmend ajastut tagasi, suure kollase jõe kaldal. Kaarelgi asus seda rääkima sellessamas kauges keeles, mida polnud enam kümneid tuhandeid aastaid ükski surelik kõnelenud. Esialgu ei saanud ema ja tütred aru, mis siis õigupoolest sündima hakkab, ja nende nägudelt peegeldus nõutus ning hämming. Kuulates aga mõnda aega keelt, mis uimastava nektarina mehe huulte vahelt välja voolas, valgus naiste hingedesse peagi magus lummus. Jäälinnu kombel vilistades ja madalal jaaguari urinal, haigru tiivavihinal üle mudakollase jõe liueldes ja ähkiva inimesena mäkke ronides, kauge kõuemürina, ümiseja ümina, madude sisina ja lehti närivate mardikate häälel kutsus mees nüüd kolme naist kuulama kõige vanemat, lõhnavamat ja erutavamat lugu, mida eales räägitud. Veel ei saanud nad sellest keelest aru, kuid juba nad nägid seda