Uus Tants 2013 on eesti kaasaegse tantsukunsti ülevaatefestival, mis toimus 11.–13. aprillil Haapsalus. Festivali põhiprogrammis osales kuus lavastust, lisaks üks etendus lastele. Samuti näidati kolme tööprotsessi, mille tulemusena uued lavastused valmimas on. Toimus seminar kriitikutele ning vestlusringid tantsukunsti teemadel. Loomuliku osana festivalimelus olid peoõhtud kohalikus Ehte baaris.

Põhiprogrammis: Erik Alalooga & Andreas W „Materjali vastupanu”, millimeter performace group „It Was Good While It Lasted (feat. Luminoso)”, Kaja Kann & Juha Valkeapää „It Seems a Good Place To Build a House”, Karl Saks „The Drone of Monk Nestor”, Renate Valme ja Kompanii Nii „Pung”, Fine 5 Tantsuteater „Enne kui minna, ma ütlen”. Festivali ühendav alateema oli „Kohalolu pitser”.

N istub stuudiopinna diivanil ja kirjutab – ta on kohal nii füüsiliselt, vaimselt kui emotsionaalselt. Inimene, kes teda vaatleb, saab aru, et hoolimata pea olematutest liigutustest toimub temas aktiivne tegevus. N istub laval oleval diivanil ja kirjutab – ta on kohal nii füüsiliselt, vaimselt kui emotsionaalselt. Publik, kes teda vaatleb, saab aru, et hoolimata pea olematutest liigutustest toimub temas aktiivne tegevus. Kohalolu on aktiivne tegevus – kehaline, vaimne ja emotsionaalne. Allkirjastatud.

Huviorbiidis on kolm lavastust ja üks tööprotsess.

Jõukatsumine hääleka vaikeluga

Haapsalu Vana Kino atmosfäär ning rauast masinate, torude ja konstruktsioonide kooslus laval tekitavad tunde, justkui olen ajas tagasi läinud. Masinad on mehaanilised. Nende kasutamiseks peab rakendama füüsilist jõudu. Vana kinomaja lagunev ja talvest jahe saal lisab äärealast meeleolu. Ainus kõrgtehnoloogiline süsteem laval on kontaktmikrofonide ühendus arvuti ja helipuldiga.

Kohal on Andreas W ja Erik Alalooga. Laval tegutseb lisaks Tanel V Kulla ning helipuldis Hans-Gunter Lock. „Materjali vastupanu” tegeleb peamiselt objektide purustamisega. Enamikust masinatest saab lavastuse jooksul vahend millegi lõhkumiseks. Ent mitte ainult. Üks pingelisemaid stseene on Kulla nõtke tants rauast konstruktsiooniga, mis meenutab poolringi kujulist pahupidi pööratud lastepargi turnimiskaart. Kulla suhe materjaliga on veetlevalt osav. Konkreetses stseenis laseb ta rauast jonnipunni taoliselt edasi-tagasi kõikuval objektil end juhtida ja ei proovi kordagi sellest võitu saada või üle olla. Metall kui tahumatu ja raske materjal muutub elegantsemaks ja kaalutumaks. Objektide purustamise mustrit rikub ka Alalooga robustne õrnutsemine ühe oma loodud masinaga.

„Materjali vastupanu”. Foto: Gerli Raadik

Ometi ei suuda ma terve etenduse jooksul saada lahti läbivatest kujutlustest, kuidas keegi kukub hammastega vastu raudtoru või saab mõne raske metallesemega vastu pead ja saalis tekib paanika. Või mis saab, kui keegi publikust saab vigastada. Kui lavalolijad katsuvad jõudu materjalidega, siis vaatajana olen sunnitud vastupanu osutama enda lammutavatele mõtetele. Kohati võrdväärne elamus lennukisõiduga. Olen üks neist, kes kardab lennukiga sõita ja kujutab ette erinevaid viise, kuidas lennuk võib taevast alla kukkuda. Ent samal ajal on adrenaliin ja kõrgusevaated nauditavad. Pakun, et „Materjali vastupanu” adrenaliinidoosist piisab mulle isiklikult enam-vähem kuuks ajaks.

Üks nutikamaid vandalismiakte on torni tipus oleva kive täis ämbri mahakukutamine. Kulla lamab lava eesotsas selili, käes kaks peenikest voolikut, mis on ühendatud lava tagaosas seisva torniga. Ta ei tee muud, kui paneb kordamööda kahte voolikut suhu. Torni külge on kinnitatud kontaktmikrofonid, mis võimendavad materjalide helisid. Purunevad materjalid ragisevad üha valjemini, kuni on näha, et tornikonstruktsioon hakkab ülevalt lagunema. Kulla jätkab rutiintegevust, kuni ämber koos kividega torni otsast alla kukub. Näiliselt väike jõupingutus objekti hävitamisel on huviäratav – tegemist on ainsa stseeniga, kus ma ei saa aru, kuidas ehitis lammutatakse. Hiljem saan teada, kuidas konstruktsioon purunes, aga seda saladuseloori ma päriselt kergitada ei suuda.

Varjamatult maskuliinse etenduse teiseks oluliseks osaks on heli. Lisaks eluta objektide vastupidavuse uurimisele tegeletakse materjali heliga. Nagu varem mainitud, on ehitiste küljes kontaktmikrofonid, mis võimendavad objektide omavahelistest kokkupuudetest tekkivaid helisid. Helilises plaanis on näiteks taldrikute kildudeks purunemine ootamatult kaunis. Umbes kümme taldrikut on asetatud üksteise otsa ning need pressitakse masina survel kokku. Kui panna silmad kinni ja ainult kuulata, võib märgata meloodilisi käike. Seal võib peituda eesti helikunsti hitipotentsiaal.

Järgmine kord soovin rohkem erinevaid nutikaid purustamisviise ja vaimukat brutaalhuumorit, palun. Surve all mahlapakist moodustuv õunamahla pritsiv purskkaev on päris lõbus.

Kohtumiseni, mõistus

Haapsalu Kultuurikeskuses on kohal munk Nestor. Nestor on Karl Saks ja „The Drone of Monk Nestor” on teekond. Etenduses on viiteid religioonile nii rekvisiitide kui žestide kaudu. On aga muudki tähelepanuväärset – muusika, autoripositsioon, aja- ja rütmitunnetus, keha meisterlik valdamine.

Drone tähendab tõlkes monotoonset kõnet. Muusikas on drone burdoon, mis tähendab nooti või akordi, mis kestab teoses pidevalt või enamiku ajast, tavaliselt madalal helikõrgusel, allpool meloodiat. Siinkohal on oluline mainida, et Saks on ka Cubus Larvik, kes on muusik. Erinevate vastutusväljade terviklikust ühendamisoskusest moodustub tugev autoripositsioon.

Hüpnootiline burdooni kasutus muusikas, sümmeetrilised selged valgusjoonistused vaheldumas müstilise magenta-violetse kumaga on Nestorile raamivaks juhiks. Teekonda on aga keeruline sõnadesse panna, rääkida sellest argiselt või lineaarselt jutustavalt. Liikumine on tunnetuslik. Nestori tants puudutab midagi muud kui mõistust, jõuab kehasse teisi teid pidi. Ja jõuab väga hästi. Ajakasutus ja rütm on peenelt lihvitud. Kui munk on olnud piisavalt aktiivne, vajab ta puhkust. Rahunemine ja liikumatus kestavad täpselt vajaliku aja. Võib-olla jalg liigub vaid sentimeetri. Uus liikumine algab enne, kui vaikuse pinge on jõudnud haripunkti. Munga aktiivne periood ei jää alla tema puhkehetkedele. Keha ongi materjal, mida uurida ja lugeda. Kehaga saab edastada sõnumeid. Nestori kehakeel on introspektiivne, tal on isiklikud seaduspärad. Karl Saks saab olla nii munk Nestor kui Cubus Larvik, aga mitte keegi teine ei saa olla ükski neist. Vaatlused ei pruugi anda küsimustele vastuseid, aga nad annavad lohutava tunde, justkui oleks endale natuke lähemale jõudnud.

„The Drone of Monk Nestor”. Foto: Nele Aunap

Kehaline komöödia

Munga teekonna vastandiks on Renate Valme ekstravertne, teatraalne, kohati slapstick-komöödialik „Pung” kuueliikmelise Kompanii Nii esituses. Suudlevad mehed, füüsilist võimekust nõudvad akrobaatilised trikid ja situatsioonid, lavavõitlus, pillimäng ja laulmine, naiste riideid kandvad mehed ja vastupidi. Keha kasutatakse maksimaalselt meeletu energiaga. Seda väänatakse ja nihestatakse nii palju kui võimalik. „Pung” on kohutavalt mänguline. Nii mänguline, et vahepeal tahan, et juhtuks midagi kurba või kalkuleeritut. Hiljem kuulen, et etenduse lõppedes olevat keegi saalist nuttes lahkunud. „Pung” paistab olevat kõike muud kui pisaraetendus. „Pung” on noor, mässuline ja kirglik. See on tunglemine ja plahvatus. See on enne, kui pungast saab leht või õis ja protestimõttest punk. Pung on midagi, mis ei ole veel saanud valmis, küpseks. „Pung” on nii tempokas, et ruumi hingata ei ole enne, kui etendus on läbi.

„Pung”. Foto: Nele Aunap

Kunst-meelelahutus

Tööprotsess „60’ state of” Kadi Maria Vooglaiu ja Kadri Noormetsa koostöös uurib klubimuusikat ja -tantsu etenduskunsti kontekstis. Mis saab, kui panna mustas saalis mängima 60 minutit kestev rütmimuusikavalik ja kaks tüdrukut tantsima selle saatel samamoodi, nagu nad teevad seda tantsides tavalisel peol? Laval on kaks väga erinevat karakterit. Nad tantsivad seljad vastamisi, ei näe ega mõjuta teineteist. Reaktsioonid muusikale on individuaalsed. Kui üks neist end näoga teise poole keerab, muutub tants sünkroonseks. Kui pöörab uuesti selja, siis ühine rütm kaob. Umbes 15 minuti pärast muutub osa publikust kannatamatuks ning lahkub. Samal ajal saab teine osa vaatajatest aru, et tõenäoliselt midagi muud ei juhtugi ning seab end mugavamalt toolis sisse ja naudib muusikat või tantsu. Umbes 20. minutil hakkavad tagumistes ridades istuvad inimesed vaikselt omavahel rääkima. Umbes 30. minutiks on selge, kes on lahkunud ja kes jäänud. Neil on tõesti plaanis tund aega tantsida. Umbes 40. minutil räägib omavahel rohkem inimesi ning tekib peomeeleolu ja helisfäär, kus muusika ja inimeste kõne segunevad. 60. minutil saab muusika otsa ja kaks karakterit jäävad iseendaks.

„60 State of”. Foto: Nele Aunap

Kõik lähevad edasi Ehte baari.

Hoiatus festivaliklubi uksel. Foto: Mairika Plakso