Sel sügisel üllitab kohalik indie-muusika plaadifirma Õunaviks lausa kaks värsket kauamängivat. Kui esimene neist tutvustamist ei vaja (Pastaca & Tenniscoatsi „Yaki-Läki” remikside LP), siis teine, cirkli debüütalbum „Fables of a Faraway Land”, tuleb paljude jaoks välguna selgest taevast.

Foto: Vladimir Ljadov

Räägi lühidalt, kes on cirkl?

cirkl on minu, Liis Ringi, alter ego. Ta tekkis minu mõtetesse umbes samaaegselt, kui otsustasin eelmise aasta kevade lõpul artistina kapiust paotama hakata. Oma nime kasutamine tundus kuidagi liiga paljastav ja siis tuli natuke leiutada. Kuna „cirkel” on rootsi keeles „ring”, tundus see igati asjakohane, esteetilistel kaalutlustel jätsin vaid „e” vahelt ära. Võiksin siin ennast artistina defineerima ja muusikat kirjeldama hakata, aga tegelikult polegi midagi muud öelda, kui et cirkl on minu päevik – muusika ja tekstid on sündinud vajadusest iseendas ja ümbritsevas toimuvat peegeldada.

Millise loo peale ütlesid, et vot nüüd tahan ise muusikat teha?

See võis olla tohutult ammu, sest mäletan ennast juba kolmandas klassis kellegi sõbranna sõbraraamatus küsimuse peale „kelleks tahad suurena saada?” kirjutamas, et heliloojaks. See võis olla Michael Jacksoni „Black or White”, Ruja „Suudlus läbi jäätunud klaasi” või hoopiski Queeni „We Are the Champions” – tundub, et soov muusikat teha sündis juba varases lapsepõlves ja on saatnud mind sellest peale.

Kas su artistiks kujunemise teel on olnud ka takistusi ja mis on sinu jaoks siiski selleks edasiviivaks jõuks, mis motiveerib looma?

Peamiseks takistuseks on olnud ikka seesama painajalik enesekriitikadeemon, mis suretab ideede vaba voolamise juba eos. Mina ise olen enda peamine takistus seega! Palju materjali seisab, kuna selle läbitöötamine oleks emotsionaalselt liiga kurnav.

Võin kindlalt öelda, et tihtipeale on välised impulsid ja kokkupuuted teiste inimestega need, mis on motiveerinud mind edasi tegutsema – mõni hingematvalt ilus hetk, inspireeriv vestlus, kaunis meloodia või üksik hea sõna.

Kuidas sai alguse koostöö Õunaviksiga?

Õun kukkus lihtsalt ühel õnnelikul päeval sülle. Lisasin eelmisel sügisel paar lugu SoundCloudi ja kuigi väga suurt numbrit sellest ei teinud, siis tundub, et ikka mingid õiged inimesed leidsid üles. Ühel päeval oligi siis sealsamas postkastis cirklile Õunaviksi-Villemilt kiri tulnud, et tere ja tore ja kas rohkem materjali ka on, mida ehk poolsalaja jagada sooviksin. Saatsingi siis südame põksudes terve pakikese demodega teele ja järgmiseks juba tuli vastus, et teeme plaadi. Uskumatu tegelikult!

Räägi lähemalt, mida võib oodata sinu oktoobris ilmuvalt esikalbumilt „Fables of a Faraway Land”?

Album tuleb väga kirju. Esialgu tundus üldse mulle endale lootusetu näha kõiki neid lugusid ühel plaadil – žanriline määratlus varieerub nii suurel määral. Samas, kuna lood sündisid enne albumiidee tekkimist, siis ehk ongi loogiline, et kõik lood ei pea omavahel muusikaliselt seotud olema. Teised inimesed on mu uskuma pannud, et just nii sobib väga hästi, nagu on. Seal on RnB’d ja poppi, indie’t, estraadi ja klassikat. See, mis ehk kogu selle kompoti tervikuks liidab, on isiklikud ja sisekaemuslikud tekstid ning unenäoline atmosfäär.

cirkli moodustad sa tegelikult koos Karl Pettiga. Kuidas teievaheline loomeprotsess välja näeb?

Karl on inimene, kellega mul on suurepärane muusikaline klapp, lisaks on ta üks mu parimaid sõpru. Kui ansamblis Talamak (teine bänd, kus koos mängime) on Karl loominguline juht, siis mina olen seda cirklis – proovidesse toon valmis lood, millel on vajalikud partiid juba olemas, seal harjutame need siis kontserdi jaoks selgeks. Muidugi olen avatud ka Karli ettepanekutele (ja need on alati väga asjakohased!), aga mulle kui heliloojale jääb vetoõigus.

Oled sa rohkem omaette nokitseja või meeldib sulle teistega koos tekkivas sünergias luua?

Mõlemat. Tuleb muidugi tunnistada, et ega mulle väga teistega kompromisse teha ei meeldi, kui asi puudutab mu enda loomingut… See on ka põhjuseks, miks meid cirklis ainult kaks on. Vähem on rohkem. Selleks et koos muusikat teha, peavad minu jaoks lisaks muusikalisele tunnetusele klappima ka isiksused, plussiks on veel ühine arusaam bändi eesmärgist, ühine maailmanägemus jne. Muidugi, kui need inimesed on leitud, kellega selline hingamine toimuda saab, võib sealt imesid sündida.

Milline instrument/programm on sinu jaoks asendamatu?

Põhilised tööriistad on mul sülearvuti, helikaart, MIDI-klaviatuur, mikrofon, Nord Electro 4 ja Logic Pro 9 – ilma nendeta ei oleks cirklit kindlasti sellisel kujul olemas. Uued lood sünnivad mul kergesti siis, kui kogu see kupatus püsti on – siis salvestan kas mõne vokaalilõigu või harmooniajupi ning hakkan seda kohe Logicus töötlema. Vahel kasutan ka olemasolevaid loop’e või lõigun nendest uue sample’i kokku, kui ise kohe pilli mängida ei taha. See on jälle teistpidi inspireeriv protsess. Mulle väga meeldib see kombinatsioon „päris” pillimängust ja programmeeritavast muusikast – annab piisavalt palju vaheldust ja vabadust.

Kui sul oleks võimalus teha koostööd ükskõik millise muusikuga maailmast, siis kes see oleks?

Hetkel Floating Points, Julia Holter või Little Dragon.

Mis võib olla põhjus, miks eesti elektroonilise muusika maastikul nii vähe naisartiste tegutseb?

Ehk on veel liiga vähe naisi ees, kes sellise muusikaga tegeleks? Ise mõtlen, et oleme kuskil üleminekuperioodis, eeskujud mainitud skeenes on jätkuvalt mehed, aga mõte läheb juba õigesse suunda, soolistest erinevustest kaugemale.

Mida sa muusikast huvituvatele neidudele omast kogemusest soovitada oskaksid?

Ajage oma asja pühendumuse ja kirega, olge enesekindlad, kuid samas osake toimuvat ka läbi kriitikaprisma vaadata. Võtke kinni headest võimalustest, kuid ärge hüljake oma põhimõtteid. Olge lihtsalt need, kes te nüüd olete, mitte need, kelleks tahaksite ühel päeval saada.

Nimeta mõned enda hetke lemmikartistid?

Crow44, Amen Dunes, Musette, Steve Reich, Fatima, Floating Points, Lust For Youth, Little Dragon.

Lõpetuseks, mis on olnud seni sinu selle suve eredamad hetked?

Kahepäevane jalgsimatk Matsalu rahvuspargis, Patarei Kultuuritolmul päikesetõusuni tantsimine, vanaema ja vanaisa aed, Tallinn südasuvisel kuumal päeval, Lõuna-Rootsi looduse imetlemine jalgratta seljast, söök ja vestlused toredate inimestega.

https://soundcloud.com/liis-ring/themeeting